Jaapan
Jaapanis peetakse jootraha andmist piinlikuks ja veidraks ning igal turistil tasub meeles pidada, et jootraha jätmist võidakse võtta ka solvanguna.
„Isegi kui turistidele öeldakse, et Jaapanis ei anta jootraha, soovitakse siiski teenindajaid rahaga tunnustada, kuid see ei käi nii,“ sõnas Suurbritannia reisikorraldaja InsideJapan Tours esindaja James Mundy. „On tavaline, et kui inimene jätab restoranis teenindajale jootraha, siis talle joostakse tänavale järele, et raha tagasi anda. Paljud ei mõista, et jaapanlased teevad oma tööd uhkusega ning piisab, kui öelda „Oishikatta“ või „Gochiso sama“ (vastavalt „See oli maitsev“ ja „Aitäh söögi valmistamise eest“),“ räägib Mundy.
On aga siiski üks erand. Jaapani traditsioonilises võõrastemajas ryokan’is võib nakai san’ile jootraha jätta, kui toit on hästi tehtud. Ärge andke jootraha aga isiklikult üle, vaid jätke see selleks mõeldud ümbrikusse.
Egiptus
Põhja-Aafrikas, Lähis-Idas ja Lõuna-Aasias on sügavalt juurdunud sotsiaalne norm baksheesh, mis tähendab jootraha või annetust. Seda võib otsesõnu küsida taksojuht või reisijuht või sosinal kuulda basaaril, kuid lõppkokkuvõttes tähendab see sama asja: kingitust või väikest jootraha, olenemata pakutavast teenusest.
Valesti tõlgendatuna võib seda võtta kerjamisena. Vaestele almuse andmine on aga üks viiest islami alustalast, kusjuures heategija saab seeläbi pühamaks.
Egiptuses on tavaline jootraha jätta restoranides, taksojuhtidele, giididele ja hotellis, kuid samuti uksehoidjatele, turvatöötajatele ja poepidajatele. Sellega võib turist endale kindlustada ka eeliskohtlemise, näiteks ekskursiooni kuhugi, kuhu turiste tavaliselt ei lasta.
Oodatud on nii USA dollarid kui ka Egiptuse naelad ning ühest-kahest dollarist piisab, et teenindaja suule naeratus manada.
Hiina
Isegi Hiina kõige moodsamates suurlinnades, nagu Peking ja Shanghai, on tunda ebausku ja traditsioone. Jootraha ei oodata – kaugel sellest – ja kunagi oli jootraha andmine isegi keelatud.
Üks Hiina põhimõtteid on, et kõik inimesed on võrdsed ja keegi ei ole teise teenija. Paremuse näitamine on pikka aega tabu olnud. Vähem külastatavates piirkondades suhtutakse jootraha jätmisesse tänaseni halvasti ja seda võetakse kui altkäemaksu.
Austraalia turismikorraldaja Intrepid Traveli Hiina peadirektori Maggie Tiani sõnul on Lääne tavad aga ka Hiinasse levimas. „Kuigi Hiinas on jootraha andmist peetud ajalooliselt ebaviisakaks, on ajad muutumas,“ selgitas ta. „Hiinlastel endil ei ole ikka veel kombeks jootraha anda, kuid see on vastuvõetav eriti suuremates linnades, kus on palju välismaa elanikke ja külalisi,“ rääkis Tian.
„Kui olete maal, andke erakordse teeninduse eest jootraha uksehoidjatele, giididele ja baarmenidele, kuid väga vähe. Vaatamata traditsioonile on kohalikud tänulikud,“ lisas ta.
USA
USA-s võetakse jootraha andmist väga tõsiselt ning summad on viimastel aastatel aina kasvanud. Täna on juba reegel, et jootrahana lisandub arvele sellest 20–25 protsenti.
Ameerika Ühendriikides on teenindajad sageli alatasustatud ja sõltuvad igapäevasest jootrahast. Samas lisab ka aina rohkem jaemüüjaid – alustades tanklast ja lõpetades Starbucksiga – arvele nn vabatahtliku teenustasu.
„USA-sarnast jootrahakultuuri pole kusagil mujal,“ ütles Peter Anderson, reisijate isikliku abi teenuse Knightsbridge Circle tegevdirektor. „New Yorgis ostsin hiljuti poest pudeli vett ja makstes küsiti jootraha. Vee võtsin aga ise, viisin selle ise letti ja maksin ja ometi oodati, et jätan 20% jootraha. Liiga paljudes kohtades on see lihtsalt viis töötajatele vähem palka maksta ja panna rohkem kulusid kliendi õlule,“ sõnas ta.
Kuigi USA-s on aastaid võideldud teenindajate kõrgemate palkade nimel, on areng olnud aeglane. Seega tasub meeles pidada, et kuigi seaduse järgi on jootraha andmine vabatahtlik, siis seda siiski oodatakse.
Taani
Taanlased jootraha üldiselt ei jäta. Sellel on kaks põhjust: Taani on teada-tuntud heaoluriik ja teenindajad, taksojuhid ja teised eesliinitöötajad ei sõltu jootrahast nii palju kui mõnes teises riigis. Samuti on jootraha restoranis ja hotellis sageli juba hinna sisse arvestatud.
Sellest hoolimata on Taanis – ja ka Skandinaavias laiemalt – tavaline, et arve ümardatakse sümboolse žestina ülespoole. Jootraha jäetakse soovi korral vaid väga hea teeninduse eest, või siis minnakse näiteks samasse restorani hiljemgi tagasi, mis annab märku, et kohaga jäädi rahule.
