Auruvedur pakub Ventspilsi külastavatele lastele palju põnevust
FOTO: LIAA
Ventspilsi ajalooline ja rikkalik kultuuripärand, kaunid rannad ning mitmekülgsed tegevused muudavad linna eestlastele atraktiivseks sihtkohaks. Siin on mõned kõrghetked, mida meie lastest ja emadest koosnev reisiseltskond Ventspilsis nautis ja mida hea meelega jagame.
„Oh, meil on ikka vedanud siin Ventspilsi linnas – kõik kohad, mida plaanime külastada, on mugavalt lähestikku,“ rõõmustas tütar, kui oli meie päevaplaaniga tutvunud. Olime just eestlaste hulgas üha populaarsemaks muutuvasse Läti linna jõudnud ja paika pannud, et kindlasti tuleb käia mere ja jõe ääres, vabaõhumuuseumis ning seikluspargis, teaduskeskusest rääkimata.
Alustasime oma neljaliikmelise seltskonnaga, kus kaks ema ja kooliealised lapsed, linnaga tutvumist selle ajaloolisemast osast - jalutasime kitsastel tänavatel ja nautisime seda, et suvi on alles alguses ning turiste pole veel üleliia palju.
Ventspilsi vanalinnas on hulganisti hubaseid kohvikuid ja restorane, kus kohalikku kööki nautida, otsustasimegi avastamsi täis päeva alustada just restoranist – eeldades, et täis kõhuga on kõik eelseisvad tegevused (ja neid oli meil plaanis ohtrasti) veelgi mõnusamad. Olime saanud soovituse külastada vanalinnas asuvat kaasaegse menüüga kohvikut Rātsgalds ja see on tõesti parim paik, kus Ventspilsi maitseid nautida. Hoolimata sellest, et söögikoht asub vanalinnas, on toitude hinnad igati normaalsed ja suurepärase kvaliteediga toorainest road pälvivad vaid kiitust. Ahhetasime ja ohhetasime ning saime kõhud korralikult täis. Kohv, mida Rātsgalds pakub, on lihtsalt parim! Siit külastussoovitus ka neile, kes vanalinnas vaid kohvitamiseks kohta otsivad – Rātsgalds on suurepärane valik.
Ajalooline raudtee ja vabaõhumuuseum
Linnasüdamest sugugi mitte kaugel keset rahulikku loodust asuva mereäärse vabaõhumuuseumi juures võttis giid ja muuseumi juhataja Artūrs Tukišs meid rõõmsal meelel sappa ja viis sõitma kitsarööpmelisele raudteele Mazbānītis. Auruveduriga. Kõige üllatavam oli meie noorima reisiselli jaoks see, et kui tänapäeva mootorid on kohe käivitamise järel valmis sõitma, siis auruvedurile tuleb tunde kütust alla anda, et ta üldse liikuma hakkaks. Meie muidugi nii kaua ootama ei pidanud, sest vedurikorsten oli uudishimulike eestlaste saabudes juba tossamas. Tegime esmalt tutvust vedurijuhiga ja siis uurisime Artursilt, mille poolest see raudtee eriline on. Saime teada, et Läti 600 mm laiusega raudtee on Saksa armee sõjatehnika raudtee, mis on spetsiaalselt mõeldud sõjaväe vajaduste jaoks. „Rongirööpad, mis olid viis meetrit pikad ja mida toetasid kümme rauast pöördtala, tarniti rinnejoonele ning need võimaldasid päevade jooksul ehitada mitu kilomeetrit sõjaväe raudteeliini, kui ilm võimaldas. Sarnaseid sõjatehnikaga seotud raudteid oli ka Austria, USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia armeel,“ rääkis Artūrs.
Auruvedur viib läbi Ventspilsi ranniku pargi, kus on palju jalutusradu, sealhulgas spetsiaalne ankrurada, mis tutvustab Baltikumi suurimat laevaankrute kollektsiooni. Kõige suurem neist kaalub 23 tonni ja on kuus meetrit kõrge.
Artūrs jutustas, et pärast raudtee sulgemist päästeti ja toimetati muuseumisse säilitamiseks vedur ja kolm vagunit. „Maailmas on säilinud ainult 25 sellist vedurit, mis on endiselt kasutusel, ja kaks neist asuvad Ventspilsi mereäärses vabaõhumuuseumis.“ Selgus, et Baltikumis on aururonge ainult Lätis ja Eestis, lähimad võib leida Saksamaalt ja Poolast.
Aizpute rongidepoo, kus meil lubati teha väike tiir ja tohtis isegi vedurisse ronida, esindab Saksamaa arhitektuuri traditsioone, mida järgiti isegi sõjaolukorras. Muuseumis on selle hoone vähendatud koopia. Peab ütlema, et 12-aastasele noormehele, kes meie reisiseltskonda kuulus, oli see küll unistuste päev.
Ja koolipoisi Ventspilsi-reis läks üha paremaks, sest järgmisena tutvusime vabaõhumuuseumis paiknevate paatidega. Muuseumil on kaks ainulaadset kaubaveoks mõeldud paati, millesarnaseid pole kuskil mujal säilitatud. „Need paadid osalesid põgenike evakueerimisel Rootsi,“ selgitas Artūrs. „Paadid on kalurite peamine varustus, erinevalt ülejäänud kalapüügivarustusest valmistasid neid paadiehitajad. Paadiehituse traditsioonid ja oskused kandusid tavaliselt põlvest põlve edasi ning paadiehitajad olid väga osavad ehitama paate, mis sobisid just konkreetsele külale kalapüügiks. Kalapüügi edukus sõltus ju suuresti sellest, kui stabiilne paat lainetel oli ja kui kergesti sai sellega aerutada.“
Ventspilsi mereäärne vabaõhumuuseum, mille territooriumil asub nii kitsarööpmeline raudtee kui ka paatide kollektsioon, räägib oma eksponaatidega lugu Balti mere Kurzeme rannikust. Muuseumi suurim eksponaat on Piņķi tuulik Užava kihelkonnast, mis toodi muuseumisse juba 70. aastate alguses, ja kõige väiksem on nõel, mida kasutatakse ujukite võrku kinnitamiseks. Suurem osa kollektsioonist koondati siia 60. ja 70. aastatel ning päris põnev oli eksponaatidega tutvudes mõelda meie Tallinnas asuvale vabaõhumuuseumile ja võrrelda, kui sarnane või erinev oli naaberriigi talurahva elu meie omast. Minu lemmikeksponaadid olid õlgedest seintega taluhoone ja vanast paadist tehtud peldik. Mõlemad on ka tänapäeva inimese silmaga vaadates igati stiilipuhtad.
Teadus ja virtuaalreaalsus
„Oo, siia ma tahan minna,“ teatas mu tütar kohe, kui olime autost välja saanud, ja lippas teiste ees teaduskeskuse uste vahelt sisse. Ventspilsi teaduskeskus VIZIUM lummab esmapilgul oma mastaapse ja põneva arhitektuuriga, hetk hiljem aga kõige sellega, mida seal teha ja kogeda saab. Peagi nägime, et VIZIUM pakub võimalust õppida, mängida ja avastada teadust maailma lõbusaimal ja kaasahaaravaimal viisil.
Külastajate seas oli nii palju kooliõpilasi, et lapsed tundsid ennast kohale jõudes hetkega koduselt ja tõttasid teaduseksponaate avastama – sai sukelduda teadusmaailma ja avastada põnevaid nähtusi. Väga omamoodi kogemus oli see, kui söögilaua ääres istudes erineva tugevusega maavärinaid üle elasime.
„See on nii põnev!“ oli kommentaar, mida korduvalt kuulsime, kui meie noored järjekordselt endale VR-prillid pähe panid, olgu siis realistliku (uhh, isegi iiveldama ajab) Ameerika mägedel sõitmise kogemuse saamiseks või hoopis eriti palju emotsioone pakkuva ruumilise interaktiivse maali valmistamiseks. Interaktiivseid eksponaate oli teaduskeskuses väga palju ja need pakkusid lõbusaid õppimisvõimalusi nii lastele kui ka emadele, ehkki olime esialgu mõelnud, et tuleme noortega lihtsalt kaasa. Tegelikult oli nii põnev, et kaotasime kohe ajataju.
Tõepoolest, Ventspilsi VIZIUM on ideaalne koht kõigile teaduse ja avastuste armastajatele. Käed saab külge panna ka erinevate eksperimentide juures, mis selgitavad näiteks füüsika põhimõtteid, optilisi nähtusi või helilaineid. Ning kui teadusega on piisavalt lõbutsetud, soovitame ära käia ka teaduskeskuse katusel. Treppidest ülesminek võib veidi hingeldama võtta, aga tasub ära!
Keset suve kelgutama
Oli veel üks paik, mille külastamise üle meie perede koolinoored sel päeval kohe väga rõõmustasid. Selleks oli Ventspilsi seikluspark Lemberga Hūte! Suurem neist lasi end kohe katapuldiga taevasse visata ja noorem tegi batuudil mitu saltot. Ja väga lahe oli muidugi see, et seikluspargis saab keset suve kelgutada. Kui juba niisama tuubi sees läbi veeudu mäest alla kihutamine nii vahva on, siis ei kujuta ettegi, missugune elamus saab osaks neile, kel tekib võimalus nautida sel suvel avatava täiesti uue suure kelguraja kiirust. See on asi, mille pärast tasub tagasi tulla, arutlesid meie noored.
Adrenaliini ja seiklust pakub Ventspilsi seikluspark kuhjaga. Saab proovida erinevaid takistusradasid, ronimisseinu ja köisradasid. Olgu eesmärgiks ületada oma hirmud või lihtsalt lõbutseda, seikluspark pakub tegevusi kõigile. Meie noortel muidugi mingeid hirme polnud ja järgmisena tõmmati turvatrakside rihmad kinni, sest vallutamist ootas seiklusrada. Katsetasimegi siis Läti puude vahel kõrgustes turnimist ja tunnike seikluspargi Lemberga Hūte seiklusrajal oli igati lõbus ja meeleolukas.
Üldse soovitan peredel erinevaid piirkondi külastades alati ka kohalikke metsa ehitatud seiklusradu katsetada – see on lastele mõnus osavust arendav meelelahutus ja vanematele vahva vaheldus.
Aga kõige rohkem osavust nõudis meie meelest sel päeval niisugune esmapilgul lihtne asi nagu pulli seljas püsimine! Õnneks olid pulli ümber täispuhutud matid ja nalja sai küllaga.
Pärast sellist möllu on mõnus enne õhtusööki korraks aeg maha võtta ja miks mitte teha seda Venta jõel.
Ventspilsi Vabasadam on tuntud oma mitmekülgsete turismi- ja vaba aja veetmise võimaluste poolest ning kui seal jalutasime, viskas korraks sisse isegi meie Noblessneri vibe´i. Üheks jõesuudme piirkonna populaarseimaks atraktsiooniks on lõbusõidulaev Hercogs Jēkabs, mille pardale pääseb Vabasadamast meremeeste ja kalurite monumendi kõrvalt. Astu aga laeva ja lase end kaasa viia selle unikaalse mereseiklusega! Pilet on soodne ja mõnus meelelahutus garanteeritud.
Kogesime, et laevasõit on suurepärane võimalus nautida Venta jõe suudme ja linna vaateid, uurida Ventspilsi Vabasadama tööstusala ja mereväravat.
Laeva meeskond on väga sõbralik ja igati valmis pakkuma huvitavat teavet sadama ja selle ajaloo kohta. Näiteks saime teada, et sadama ajalugu ulatub tagasi 13. sajandisse, mil piirkond oli osa Liivi ordu territooriumist. Ventspils asus tähtsal kaubateel Läänemere ääres ning oli oluline kaubanduskeskus, kus käis vilgas meresõidutegevus. Ajaloos on sadamal olnud mitmeid perioode, kus see on olnud ka oluline militaarne strateegiline punkt. Näiteks Rootsi kuningriigi valitsemise ajal 17. sajandil oli sadam tähtis mereväe ja kaubalaevastiku tugipunkt.
Tänapäeval on Ventspilsi Vabasadam tõeliselt rahvusvaheline sadam. Lisaks kaubaveole pakub Ventspilsi Vabasadam ka võimalusi turismiks ja vaba aja veetmiseks. Meie lasime laevasõidu ajal õhtupäikesel oma ninakesi paitada ja pärast merereisi lõppu oligi käes õhtusöögi aeg.
Kõrts, mis väärib kiitust
Skroderkrogs on tõelisi toiduelamusi pakkuv kõrts Skroderu tänaval. Selle kõrtsi disain ja sisekujundus on õmblemisteemalised – on näha vanu õmblusmasinaid, antiikseid triikraudu ja kääre ning teisi õmblusvahendeid. Kui lisada juurde ka ülimalt sõbralik, tähelepanelik ja vahetu teenindus, on selge, miks on see puumajake ideaalne koht nii privaatseks romantiliseks tähistamiseks, pereüritusteks kui ka kohtumisteks sõpradega.
Menüü on kutsuv – kalaroad, taimetoidud, üle kümne erineva liharoa kana-, sealiha- ja veiselihast, erinevad salatid ja magustoidud –, esimese hooga ei osanudki midagi valida ja tellisime mõtlemise ajaks esmalt valiku suupisteid ning see oli õige otsus! Eks pildid räägivad enda eest.
Toite oodates uurisime söögikoha Facebookilehte, kust saab huviline hea info selle kohta, mida pakutakse ja mis maksab, ning meie väike reisiseltskond kinnitab, et teenindus on parimast parim ja toidud imemaitsvad. Ja me ei kujutanud seda sugugi ette suurest seiklemisest tekkinud tühja kõhu tõttu. Kohast vaimustunuid oli teisigi, näiteks mees meie lähedal olevast lauast tegi oma kaaslasele lausa videokõne, et toite ja personali näidata ning kiita, teisel pool meie lauda oli aga suurem seltskond tähistamas noormehe koolilõpetamist ning laua otsas istuvad lapsed sõid jorinata ja isuga ära kõik, mis neile telliti. Vaat see oli alles kvaliteedinäitaja.
Pärast imelist õhtusööki ja tõelist teeninduspoputust ning saanud mokteilid veel teele kaasagi, ei soovinud me muud kui pisut päikeseloojangut nautida ja magada.
Öö moodsas kämpingus
Tegusa päeva järel öömajaks linnalähedase koha valimine oli parim otsus. Paarkümmend minutit sõitu ja olimegi väljast väikeste, ent seest suurte majakestega ööbimiskohas Pasiekstes vējdzirnavas.
Hetkega valitses meie ümber rahu – majutuskeskuse retseptsiooniks ja kõrtsiks muudetud vana tuuliku tiibu läbistasid loojuva päikese kiired ning meie moodsa Latgale-nimelise mikromajakese tagumised aknad avanesid otse metsa. Nii mõnus! Majakesed on uued ja mõnusad ning võimaldasid meie emadeks ja lasteks jagunevale seltskonnale hubase omaetteolemise kahel korrusel.
Majakese juurde kuulub väike armas terrass, kus saab soovi korral ka grillida. Teine terrass asub köögi juures mõnusa hommikusöögi nautimiseks keset rohelust ja muidugi on lisaks magamistubadele ka elutuba igati varustatud kööginurgaga. Meie küll köögi ega söögi vastu enam huvi ei tundnud, kuid niisama veetsime köögiterrassil aega küll, et päevasaginast tasapisi välja tulla.
Magasime tõesti hästi ja nii hingekosutav oli hommikul paljajalu kastemärjale murule astuda ning Ventspilsi seiklustele tagasi mõelda.
