Alekšupīte jõe ekspeditsioon Stream-to Stream
FOTO: | Delfi Meedia
Esimene äge üllatus Kuldīga puhul oli meie neljaliikmelise reisiseltskonna jaoks see, et ajaloolist vanalinna tutvustav kaart on paberkujul ka eesti keeles olemas ja see ütlemata armas avastus tegi meie jaoks Kuldīga paugupealt koduseks ning külastamisväärseks linnakeseks.
Eestikeelse Kuldīga linna kaardi, millest hiljem iseseisval orienteerumisel üksjagu abi oli, pistis meile kohtumisel pihku heledapäine ja alati rõõmsameelne Krista, kelle tööks on hoolitseda Kuldīgat külastavate turistide eest. „Mulle tõesti meeldib see, mida siin teen. Kui saan inimestele oma kodukandi parimaid paiku tutvustada, siis see justkui polegi töö, rohkem nagu hobi,“ rääkis Krista meid keset ajaloolist Kuldīga vanalinna asuva torni tippu juhatades. Tasub teada, et Kuldīga kunagise nõelavabriku mälestust elus hoidev muuseum on külastajatele täiesti tasuta ja selle tornist avaneb linnale suurepärane vaade. Viisime selle vaatepildi oma linnakaardiga mõttes kokku ja olime sellega pisikeseks õhtuseks jalutuskäiguks piisavalt valmistunud.
Krista tuli meiega kaasa ja koos jalutasime läbi rikkaliku kultuuripärandiga uhkeldava vanalinna. „Meie linna kaunis arhitektuur peegeldab erinevaid ajastuid – enamasti on linn säilitanud keskaegse ilme oma kitsaste tänavate, ajalooliste ehitiste ja hubaste kohvikute ning poodidega,“ selgitas ta. Oli näha, et Krista on oma kodulinna üle väga uhke. Ta juhatas meid peatänavale ja tõdesime, et armsas käänuliste tänavatega linnakeses orienteerumine pole sugugi raske.
Eriti võluvaks muudab Kuldīga see, et see maaliline Lääne-Läti linn paikneb Venta jõe ääres. Linna ümbritsev jõeäärne looduskaunis maastik on ideaalne matkamiseks ja jalutuskäikudeks, seega kõndisime meiegi jõeäärsetel radadel ja kekslesime kividel nii vee lähedal, kui vähegi saime.
Just Kuldīgas asub kõige laiem juga Euroopas. Vesi langeb Venta jõe paisul rohkem kui kahe meetri kõrguselt ja kui hoolega vaadata, näeb vees suve hakul nii mõndagi põnevat. „Vaata, kalad! Ja nii palju! Need kalad hüppavad!“ Lapsed olid oma avastusest väga elevil. Nimelt märkasid nad, et parasjagu ületasid sajad kalad astangut, et ülesvett kudema minna.
Öö hakkas juba laskuma, aga meie ei saanud ikka veel magama, sest olime väga elevil. Põhjus oli see, et meid ootas järgmisel päeval Krista juhendamisel ees matk mööda linna läbivat väiksemat Alekšupīte jõge. Ja mitte paadis ega kanuus, vaid jalgsi!
Niisama põnevil kui järgmise päeva matka ootuses olime ka enda öömaja suhtes, mis asub ühes pikka aega ja põhjalikult restaureeritud Kuldīga vanalinna ajaloolises hoones.
Ajalugu ja tänapäev butiikhotellis Sīmanis
Sīmaņmājā nime kandev ja raekojast vaid paarisaja meetri kaugusel asuv maja on Kuldīga üks vanemaid. See on restaureeritud nii osavalt, et sisenedes ei saa arugi, et tegemist on igati tänapäevaste võimalustega hotelliga, sest vana aja romantilist hõngu on tunda igal pool.
Kui olime butiikhotelli välisukse ja kahe toa võtmed kätte saanud, võisime omal käel hoones ringi vaadata. Samal ajal, mil täiskasvanud arutlesid, kui mõnus võiks olla allkorrusel teed juua, hakkasid lapsed valima, kes millise toa saab. Ega see neil lihtne olnud, sest igal sopilisel ruumil on oma võlud ja kahte sarnast tuba selles majas pole.
Krista, kes meid saatis, rääkis, et Sīmaņmājā on üks vanemaid hooneid Kuldīgas ja võib-olla ka ainulaadseim. „Ajalugu viitab, et esimese selles kohas paikneva hoone alustalad pärinevad hertsog Jakobi ajast 16. sajandil. Sellisel kujul, nagu ta nüüd eksisteerib, on maja 1800. aastate Kuldīga linnakaartidel juba näha. Algupäraselt oli see ühekorruseline hoone, võimalik, et mõeldud hobustele. Maja ligi viisteist aastat kestnud renoveerimise käigus tuli päevavalgele huvitav fakt: pisut kaldus hoone esimese ja teise korruse vahel avastati peidetud ruum, millel on kõrgust alla meetri ja sissepääs teiselt korruselt. See võis olla varitsuskoht teise maailmasõja ajal.“ Just sellesse lausa 23 sentimeetrit vajunud majaotsa meie tütrega enda toa valisimegi. Alguses oli kaldus põrandal käies küll tunne, et oleks nagu laevas, kuid huvitav oli ka.
Magasime imeliselt ja nautisime järgmise päeva hommikusöögi eel hotelli ainulaadset atmosfääri, kuni saime, sest juba ennelõunal ootas meid ees seiklus, mida keegi meie seltskonnast veel kogenud polnud. „See on asi, mida kindlasti proovida!“ oli meie seltskonna pesamuna veendunud. Ja meie muidugi ka.
Jõeseiklus, mis jääb meelde
„Põhiline on, et vesi sisse ei läheks,“ ütles Krista muigelsui, kui üritasime, kaenla alla tõmmatud kalamehepüksid jalas, ettevaatlikult linna keskväljaku lähedaselt jõeveerelt reieni ulatuvasse Alekšupīte jõe vette astuda. „Oi, täitsa libe on,“ sõnas mu tütar jõe põhjas esimesi samme tehes. Harjusime kivide kerge libedusega üpris ruttu ja arglikust koperdamisest sai peagi päris sujuv jalutuskäik mööda jõe põhja – ikka vanaaegsete sildade alt läbi ja majaseinte vahelt veidi varju otsides, sest hoolimata sellest, et pelgasime külma, oli ilm tegelikult päris palav.
„Tihti ongi nii, et kui ilmad lähevad kuumaks, siis me kalameheülikondi selga panema ei peagi, läheme niisama vette,“ rääkis Krista, ise samal ajal kõige lühema grupiliikme pükstest kinni hoides, et astangust alla minnes sinna vett ei pritsiks. „Eks siin mõnikord ikka libisetakse vette ka, ega enamasti saab sellest sündmusest kogu ürituse lõbus vahepala.“
Alekšupīte jõe ekspeditsioon Stream-to Stream pakub allavoolu mööda jõe põhja liikudes võimaluse näha Kuldīgat veidi teise nurga alt, näiteks kiigata majade tagahoovidesse ja vaadata, millised paistavad vanad sillad, mida pole ehitamisest saati altpoolt muudetud. „Kuldīgat nimetataksegi sageli Läti Veneetsiaks, sest jõgi voolab ajalooliste majade vahel täpselt läbi linna. Meie teekond pole just pikk, aga et läbida mööda jõe põhja üks kilomeeter, kulub meil ligikaudu tund aega,“ rääkis Krista. Kuulates Kuldīga linna lugusid ja legende ning sillakestel meid tervitavatele linnaelanikele lehvitades läks aeg väga kiiresti.
Kui jõudsime Katrīna kiriku ja Kuldīga kohtumaja juurde, järgnes väike jalutuskäik üle tänava suure jõe kaldale – kohta, kus Alekšupīte jõgi Läänemerre suubuvasse Venta jõkke jõuab. Siis algas jõerännaku teine osa ehk jalutuskäik vastuvoolu ja meie ekspeditsioon lõppes Alekšupīte 4,15 meetri kõrguse joa all piltide tegemisega. Kusjuures mitte ainult meie ei pildistanud ennast, vaid linna külastavad turistid pildistasid selle teekonna jooksul korduvalt ka meid – idee sellest, et niimoodi mööda jõe põhja kõndides saab linna avastada, meeldis neile kohe väga. Krista ütles, et kõrghooajal on huvilisi lausa nii palju, et püksid ei jõua mõnikord enne uue kasutaja kätte minekut väljastpoolt korralikult kuivadagi.
Krista rääkis, et jõetuuri idee sai alguse Kuldīga linna festivalil toimunud ühekordsest sündmusest. „See tundus asjana, mis võiks inimestele meeldida, ja Kuldīga omavalitsuse turismikeskus kirjutaski seejärel LEADER-projekti, et saada vajalik rahastus varustuse ning ekspeditsioonide jaoks. Alguses arvasime küll, et seda tüüpi tegevuseks on valmis pigem hullumeelsed adrenaliiniarmastajad, kuid pärast esimest suve avastasime, et see meeldib ikka väga paljudele.“
Tõsi ta on, meile meeldis see väike veeseiklus kohe väga. „Miks meil Eestis midagi sellist pole?“ uurisid lapsed. Tõepoolest, miks?
Veeseiklus õnnestus igati, riided jäid kõigil kuivaks ja tuju oli teistsugusest kogemusest väga hea. Veest välja ronides oli jalad ootamatult kerged, meel rõõmus ja kõht tühi. Tänasime Kristat unustamatu matka ja restoranisoovituse eest ning suundusime vanalinna südames paiknevasse kuuldavasti linna parimasse restorani. Ja oo, see pitsaelamus oli igati maitsemeeli paitav!
Killuke Itaaliat ja Goldingen Room
Kuna olime nii Kuldīgas kui ka Vahemere maitseid pakkuvas Goldingen Roomi restoranis esimest korda, valisime aknaaluse laua, et saaks nautida mõlemat – nii meeldivalt kujundatud restorani atmosfääri kui ka vanalinna vaateid. Asub ju pererestoran otse linna raekojaplatsil. Tellisime lisaks kalaroogadele ka erinevaid pitsasid, et saaks toitu omavahel jagada ja erinevaid maitseid proovida ning kuniks pitsad kordamööda meie ootava pilgu all puuküttega pitsaahjus valmisid, lobisesime päevasündmustest ja nautisime restorani õhustikku.
Söögikoha interjöör oli tõeliselt võluv – industriaalse stiili ja romantika koosmängus loodud atmosfäär oli ühteaegu stiilne ja hubane. Olime juba harjunud, et Lätis osatakse teha väga häid alkoholivabu kokteile, ja nautisime neid ka seekord. Lauale saabunud pitsad olid ootuspäraselt õhulised, krõbedad ja maitserikkad ning tõid meieni ehedal kujul Vahemere köögi võlu.
Meie olime restoranis pigem söömas, aga oli näha, et paljud külastajad olid tulnud justnimelt veinivaliku pärast. Tellisime siis meiegi oma seltskonna täiskasvanutele paar klaasikest ja olime restorani Itaalia veinidest vaimustuses.
Goldingen Roomi teenindus oli professionaalne ja sõbralik ning ega me suutnudki kõike ära süüa – ühe karbi võtsime Itaalia maitsete nautimiseks ka kaasa.
Pärast sööki mõtlesime üle vaadata Kuldīga Telliskivi ehk populaarse ajaveetmiskoha Kalku kvartali, et degusteerida mõningaid kohalikke käsitööjooke.
Mitmekesine Kalku kvartal
Duna pruulikojas käis parasjagu kõva sebimine, sest puhastati suuri vaate, milles valmis käsitööõlu. See ei seganud aga pruulikoja rahval meid vastu võtmast. Saime kohe kuulda, millised on uued populaarsed mittealkohoolsed joogid ja missugused õlled suviseks ajaks kõige paremini sobivad. Duna pruulikoja asutasid õlle- ja maitseprofessionaalid, kes kasutavad toodangu puhul vaid kvaliteetseid koostisosi ja küll nemad juba teavad, mis hea on.
Oli väga huvitav, et pruulikojas oli võimalus mitte ainult osta ja proovida erinevaid õllesorte, vaid näha pruulimisprotsessi otse oma silmaga, sest õlu valmib klientidele avatud ruumis ja see võimaldab külastajatel jälgida kõiksugu pruuliseadmeid ning toiminguid. Meiegi vaatasime mõnda aega suurt puhastusaktsiooni ja valisime maitsmiseks erinevaid jooke.
Eriti rõõmustas muidugi see, et pruulikoda pakub põnevaid värskendavaid jooke ka mittealkohoolsete keelekastete armastajatele ning lastelegi. Näiteks saab Duna pruulikojast limonaade, mis on valmistatud kohalikest marjadest ja puuviljadest. Meie tervisteadlik teismeline vaatas kohe toodete sildid üle ja teatas tunnustavalt, et need limonaadid on vabad igasugustest lisaainetest.
Joogid näpus, istusime sisehoovi ja heitsime pilgu ümbritsevale – Kalku kvartal on ala, kus ebaatraktiivsetest tootmishoonetest koosnev plats on saanud loovaks tööstuslikuks ja nüüdisaegseks kvartaliks, kus on väikesed tootmisettevõtted, töökojad ja kohvikud. Duna pruulikoja inimesed rääkisid, et hetkel tegutseb Kalku tänava kvartalis viis tootmisettevõtet, kellest peaaegu kõik korraldavad lisaks igapäevasele tegevusele ka üritusi, võõrustavad külalisi ning tutvustavad töökodasid ja tootmisprotsesse. Näiteks asub kohe pruulikoja kõrval Curonia kohvi röstikoda ja isegi metallitöötlusettevõte, mis pakub muu hulgas moodsaid sisekujunduselemente.
Hiljuti avas Kalku kvartalis uksed Texas BBQ restoran nimega KOPA ja Kalku tänava kvartalisse saabunud külastajatel on võimalus kogeda tõelist muusikalist võlumaailma, mida loob maailmakuulus ainulaadsete klaverite ehitaja Davids Klawain. Ja kindlasti soovitan Kalku kvartali KOPA restorani juures müüdavaid kohalikke kätekreeme – nii pehmed ja siledad pole mu käed ammu olnud.
Lõpuks otsustasime, et võtame mõned põnevamad joogid kaasa ja vaatame piknikutekkidelt, millisena paistab Kuldīga Venta jõe teiselt kaldal, kust avaneb sellele ajaloolisele linnale suurepärane vaade. Tulge teie ka!
