Ida-Aafrika ringreisi teine osa. Rwanda – Aafrika Singapur

Aafrika Singapur. Täpselt nii nimetavad kohalikud ise Rwandat. Seda põhjusel, et Rwandat peetakse Aafrika kõige puhtamaks riigiks.

Sellele oli kinnitus juba esimest hetkest, kui Kigali lennujaamas maandusin, kus võttis mind vastu Ugandast pärit giid Mugorozi Jackson. Mugorozi on 35-aastane ja Bamboo Ecotoursis giidina töötanud 8 aastat. Bamboo Ecotours on üks paljudest turismifirmadest, mis pakub erinevaid safareid ja muid tegevusi nii Rwandas kui Ugandas. Nimetatud ettevõte sai partneriks valitud operatiivse infovahetuse, detailse ülevaate ja ideede tõttu, mida peaks antud reisil nägema ja tegema.

Kigalist sai suund võetud Rwanda suurima, Kivu järve äärde, mis piirneb Kongo Demokraatliku Vabariigiga. Sõit järve äärde kestis ca 4 tundi. See on üks vähestest järvedes maailmas, mis on võimeline nn ümberminekut tekitama ning selle tõttu ka tuntud.

Tegemist on haruldase looduskatastroofiga, mil lahustunud süsinikdioksiid purskub ootamatult sügavast järveveest. Moodustunud gaasipilv on võimeline lämmatama inimesi, mets- ja kariloomi. Vaatamata sellele käib järvel igapäevane vilgas elu – kohalikud kalastavad, naised pesevad pesu, turistid ujuvad ja kanuutavad järvel. Lisaks on Rwanda-poolne kallas pikitud erinevat tüüpi hotellide ja bangalo-stiilis majutustega.

Tuleb tõdeda, et teekond Kivu äärde oli maaliline, vaheldusrikas ja silmailu pakkuv – vahelduvad mäestikud, riisipõllud, külad ning imetabane ja lopsakas loodus. Ja seda kõike ideaalse infrastruktuuri ja seisukorras teedega. Tõestus Singapuriga võrdluses oli maanteeäärsete puhaste külade ja linnade näol.

Teel järve äärde sai tehtud mitmeid peatusi. Näiteks proovisin grillitud kitseliha, mis sarnanes küll klassikalisele šašlõkile, aga maitses täiesti erinevalt ja kuivalt. Positiivse üllatuse pakkus Ruhengeri linnas kohvik Crema. Teadlik barista oskas täpselt öelda, mis kohvi nad pakuvad ning milliseid maitseomadusi ja nüansse peaks kohvist leidma. Menüüs olid erinevad valmistamismeetodid, mida tihtipeale päritolumaal ja kohvikutes ei näe. Antud väikelinnas kogetu oli seetõttu rohkem kui üllatav. Loomulikult oli Crema kohvikus kasutusel ning müügil Rwandas kasvatatud, töödeldud ja röstitud kohv.

Vaikiv kohustus Rwandas viibides on külastada ka Kigali genotsiidi memoriaali. Teatavasti korraldati Rwandas Aafrika ajaloo üks suurimaid genotsiide, mis toimus 1994. aasta aprilli teisest nädalast kuni juuli keskpaigani. Genotsiidis kaotas 100 päeva jooksul elu kuni miljon ruandalast, mis oli 5–10% kogu elanikkonnast. Põhiliselt tapeti etnilist vähemust – tutsisid – ning koletu veretöö autorid olid hutud.

Rwanda elanikud on mitu sajandit jagunenud hutudeks, kes olid peamiselt põlluharijad, ja tutsideks, kes olid karjakasvatajad. Kuna karja omamist on ajaloos alati kõrgemalt hinnatud, siis tõusid ühiskonnas kõrgemale positsioonile tutsid. Sellest tulenevad ajaloolised pingeid päädisid lõpuks julmaks ja koletuks veretööks. Memoriaalil ringi kõndides, nende lugude ja piltide keskel jõudis kohale nukker tõdemus selle riigi masendavast minevikust.

Rwanda pealinnas Kigalis elab hinnanguliselt 1,2 miljonit inimest ja seda peetakse Aafrika kõige puhtamaks pealinnaks. Näiteks on Rwandas keelatud kilekottide kasutamine. Kõik Kigali elanikud annavad oma panuse kodulinna puhtusesse ning see oli sõna otseses mõttes tajutav igal sammul, sest mitte kusagil ei jäänud silma isegi vedelevat prahti.

Kigalis liigeldes oli peamiseks vahendiks mootorratta-takso, mida sai hõlpsasti tänavalt tellida. Erinevalt Keeniast kandsid kõik mootorratturid ja kaasreisijad liikluses kohustuslikku kiivrit. Nii Kigalis kui väiksemates linnades üllatas mind kiiruskaamerate rohkus, samas Keenias ja Ugandas sundis liiklejaid pidurit vajutama ja piirkiirust jälgima ohtralt „lamavaid politseinikke“.

Pealinnas oli plaan külastada ka mõnd erikohvi pakkuvat kohvikut, kuigi nende leidmine on kohvi päritolumaades pigem keeruline. Õnnestus leida Rubia Coffee Roasters, mis pakkus Rwandas kasvatatud ja töödeldud ning kohapeal röstitud kohvi. Menüüst sai tellida nii filtermeetodil kui ka traditsioonilise espressomasinaga valmistatud kohvijooke. Minu tellitud Chemexi meetodil filterkohv oli väga hea: maitse oli hästi tasakaalus, puuviljane ja puhas. Kohv oli nõnda hästi röstitud ja hea, et ostsin seda kaasagi. Lisaks pakkus Rubia kohvik maitsvat toitu.

Kigali kohvikute kõrval õnnestus külastada ka Kesk-Rwandas asuvat Dukundekawa kohvikooperatiivi, kuhu kuulub 1193 liiget. Kooperatiiv on keskendunud eri- ning sertifitseeritud kohvile – valikus on nii Fairtrade kui ka Rainforest Alliance’i sertifikaadiga kohvid. Lisaks tegeleb antud kooperatiiv veel piimaga. Alates 2012. aastast on Dukundekawa kooperatiiv andnud abivajajatele 220 piimalehma muu hulgas eesmärgiga toota sõnnikut ja väetist istanduste kohvitaimedele.

Olgu öeldud, et 80% kogukonda kuuluvatest kohvikasvatajatest on naised. Peamine araabika sort, mida farmerid kasvatavad, on Bourbon. Marju töödeldakse kolmel erineval meetodil – kuiv- ja märgtöötlus, samuti honey-meetod. Külastus langes hooaja lõppu ja kuivatamisel oli aasta viimane saak. Võrdluseks – Keenias alles oktoobris algab kohvisaagi koristus ja töötlemine. Olgu mainitud, et Rwandas toimunud genotsiidi tõttu oli riigi kohvisektor pikalt kehvas seisus. Tänaseks on olukord aga kõvasti paranenud ja Rwanda kogu kohvitootmine on 20 000–22 000 tonni.

Teel Rwandast Ugandasse juhtus ka ärevaks tegev olukord. Nimelt jäi üht väikest küla läbides silma ehitusobjekt, kus töötas umbes 100 oranžis vormiriietuses meest. Töötuju aitas neil hoida kõlaritest kostuv eriliselt vali muusika. Soovisin seda vägevat vaatepilti ka kaameraga jäädvustada ning palusin juhil uuesti objektist mööduda. Teisel korral peatus juht üle tee asuvas kaupluses, et osta oma telefonile juurde kõneaega. Järgmisel momendil marssisid meie auto juurde sõjaväevormis mehed. Kindlas kõneviisis nõuti meie telefone ja tehtud pildid kustutati. Selgus, et objektil töötasid vangid. Meie Ugandast pärit autojuht polnud mõistagi teadlik, et Rwandas selliselt vange tööle rakendatakse. Pärast olukorra selgitamist vormikandjad õnneks rahunesid ja lubasid meil reisi jätkata.

Mööda maismaad Rwandast Ugandasse minekuks on kaks peamist piiriületuspuntki – Bwindi ja Cyanika. Kuna üks Uganda külastuse eesmärke oli gorillasafari Bwindi kaitsealal, siis ületasin just nimetatud piiripunkti – õnneks kiiresti ja valutult.

Otsustasin minna Ugandasse gorillasafarile seetõttu, et see teenus maksab Rwandas täpselt poole rohkem. Rwandas on küll kaks korda rohkem mägigorilla peresid, keda võiks külastada, samuti on seal vastavat matkamise luba tavaliselt lihtsam hankida, ent need asjaolud ei kaalunud antud otsust üle – Rwandas maksab päevase gorillasafari luba 1500 $, Ugandas 700 $. Miks antud teenus nii kallis on? Põhjuseks on gorillade kaitsmise ja liigi säilitamise kõrged kulud. Ligi 75% gorillaloa tasust läheb ohustatud mägigorillade kaitsealgatustele.

Milliseks aga kujunes gorillasafari? Minu Uganda kogemusest saad teada juba järgmises loos.