REISIKIRI | Honduras, halva mainega paradiis

Vabakutseline ajakirjanik Anete Kruusmägi seikles Hondurases, kus on Kesk-Ameerika riikidest pikim Kariibi mere äärne rannajoon, vapustavad mäed, maagiline järv Yoyoa ja võimas vihmamets Mosquitia.

Noor garifunalanna naeratab meile lahkesti läbi pimeduse. „Loomulikult võite siia jääda. Meil on ka enne olnud mittesukeldujaid.“ Ta avab ukse ning juhatab meid lihtsasse tuppa ventilaatori ja peeglikillukesega seinal. Vajume rõõmsalt ja väsinult pehmele madratsile.

Meie ööbimiskohaks on tüüpiline Kariibi mere äärne kanajalgadel puumaja. Kanajalgadel seetõttu, et kõrgemal on vähem sääski ja väidetavalt käib ka õhk sealt paremini läbi ning pole liiga palav. Ööbimiskoht on tegelikult sukeldumiskooli ühiselamu. Sukeldumine on Hondurases suhteliselt odav ning see teeb Utilast omamoodi ülikoolilinna. Selle ülikooli õppekavas on vaid üks aine – sukeldumine. Merihobud biitsepsile tätoveeritud, istuvad noored ameeriklased baaripukkidel ning vahetavad õllepudelite kohal päevaseid elamusi. Saarele pisut kauemaks jäädes paned tähele, kuidas joogikohti ja pitsarestorane väisavad samad näod – nemad õpivadki sukeldujateks.

Meie ööbimiskohaga on ühendatud pikk paadisild, mille tagumises otsas on pood. Tilkuvate sukeldumisülikondade alla on seatud kott-toolid ja diivanid, kus sukeldujad päevast väsimust välja puhkavad. Paadisillal on ka wifi, nii suundume meiegi troopikaöösse, laseme mustadel lainetel end õõtsutada ning sukeldume interneti-avarustesse.

Ohutum kui Pariis

Honduras ei ole ülemäära populaarne reisisihtkoht. Välisturisti näeb siin kordi harvemini kui naaberriigis Guatemalas. Enamik seljakotiränduriteid on aga koondunud just Utila saarele. Asi pole selles, et Hondurases midagi põnevat teha poleks. Vastupidi. Metsik, läbitungimatu džungel Mosquitia on Amazonase järel suuruselt teine vihmamets terves Põhja- ja Lõuna-Ameerikas kokku. Hondurasel on Kesk-Ameerika riikidest pikim Kariibi mere äärne rannajoon, vapustavad mäed ja maagiline järv Yoyoa. Riik on ka linnuvaatlejate paradiis ning kultuurihuvilised võivad teadmiseks võtta, et maiade varemeid Copanis teatakse hüüdnime järgi maiade Pariis. Peale selle on Honduras Kesk-Ameerika riikidest kõige odavam maa vabaõhutegevuste harrastamiseks.

Põhjus, miks reisijad sageli siit kas lennukiga üle sõidavad või bussiga läbi tuhisevad, on riigi kehv maine. Narkootikumid, korruptsioon, vaesus ning gängikuritegevus tõi Hondurasele 2012. aastal maailma mõrvapealinna tiitli. Tõsi on samas ka see, et „tänu“ riigi kehvale mainele saab Hondurast nautida palju stressivabamalt ning kohalikus söögikohas tortiljasse keeratud ube süües ei pea tingimata tõtt vaatama teise välisturistiga. Seda muidugi juhul, kui sa Utilas pole.

Kui ohtlik Honduras siiski on? Jah, mõrvalinna tiitliga pärjatud San Pedro Sulas peaks siiski kasutama talupojamõistust. Just nagu ka mujal Kesk-Ameerikas, ei tasu sealgi keset ööd ringi tuulata. Kohalikult hotellipidajalt kuulsime, et lastega ta niisama tänaval ei jaluta, ühest kohast teise viiakse nad autoga. Inimrööv pole täiesti tundmatu. Aga jällegi kimbutavad gängid pigem rahakaid kohalikke, kui vaest seljakotituristi. Väiksemates linnades, nagu seda on Guatemala piiri äärde jääv idülliline Copan Ruinas, on palju ohutum. Belglasest restoranipidaja räägib statistikast. Aastal 2003 pöördus 100 000 välismaalasest politsei poole neli. See tähendab, et kuritegevusega oli probleeme 0,004% külastajatest. Pariisis on see näitaja 0,6%.

Siiski polnud ka meie esimesed muljed Hondurasest teab mis hingematvad. Esimene peatuspaik, koloniaalaegne linnake nimega Gracias, ei saanud ligilähedalegi armsatele külakestele El Salvadoris. Munakiviteed olid valatud tsementi, et tuk-tuk’idel kergem liikuda oleks, ning ainuke asi, mis lõpuks seda linna meenutama jäi, on tänavanurgal grillitud vorstide ja kartulite lõhn ning kohalike rõivastus. Tõeliseks hitiks vanameeste seas oli kauboikaabu.

Järgmises linnakeses, Esperanzas, mood muutub. Siinsed põliselanikud lenkad tunneb ära erkroosa pearätiku järgi. Kahjuks väga palju rohkemat meil neist teada saada ei õnnestunudki. Reisijuhti lapates leidsime lenka kultuuri tutvustava muuseumi. Kohale jõudes ootas meid kaks krunniga naist arvutite taga klõbistamas. Muuseumist polnud nad midagi kuulnud ning lenkadega tutvumiseks soovitasid võtta ette retke mägedes asuvatesse küladesse. Meie graafik oli aga tihe. Niisiis lonkisime kurvalt tagasi kesklinna ja veetsime ülejäänud päeva kohvikuid külastades.

Kui Guatemalas ja Belize’is tähendas odav kohv lahustuvat Nescafed ja päris kohvi eest pidi maksma kallimat hinda, siis Hondurases nautisime tõeliselt head kohvi väga kenades kohvikutes vaid dollari eest.

Ka La Esperanza polnud just iga reisiselli unelm. Hotell, milles ööbisime, oli täis lärmakaid kohalikke, kes öö läbi edasi-tagasi sebisid. Lahkuvad kliendid jätsid endast tubadesse maha kummuli kukkunud ja hügieenisidemeid täis prügikaste. Meie tuba oli vähemasti puhas, kuigi kardinapuu kukkus koos kardinaga kaela ning ventilaatorit sisse lülitades kustus ära laetuli.

Siitmaalt sai reis vaid paremaks minna ja nõnda läkski. Järgmise öö veetsime džunglisse ehitatud käsitööpruulikojas. Mängisime doominot ja lasime õllel hea maitsta. Kuigi külalistemaja oli turiste täis, ei näinud me järgmisel päeval kuulsale Yoyoa järvele kajakiga sõitma minnes hingelistki. Kuulsime vaid aerusulpsatusi, kui kõrkjastikus eri sorti lindudele lähenesime. Taamal sinetasid võimsad mäetipud. See on imeline koht, kus laadida akusid ning nautida täielikku vaikust ja üksindust. Korraga kõlas püssilask ning sinine haigur, kes lasi meid endale üsna ligi, tõusis jõuliste tiivalöökide saatel lendu.

Linn tee lõpus

Reis metsikusse Mosquitiasse on raha- ja ajakulukas ettevõtmine, mille aga soovime kindlasti tulevikus ette võtta. Sel korral otsustasime saada džunglile nii lähedale kui võimalik. Kariibi mere äärsest linnast Trujilljost teed enam edasi ei läinud.

Trujillo asub seitsmetunnise bussisõidu kaugusel San Pedro Sulast. Nagu kõik keskameeriklased, ei hiilga ka siinsed inimesed kiiruse ja efektiivsusega. Saime bussisõitu nautida vaevu tunnikese, kui matsakamat sorti bussijuht juba telefoni „Almuerzo!“ (’lõunasöök’) hõikas. Kohe keeraski bussijuht väikese söögikoha ette kanasuppi sööma ja leiba luuse laskma. Pärast veel kahte söögipausi ning tankimist hakkasime juba mõtlema, kas me üldse õhtuks kohale jõuame. Juba möödus meist tund aega hiljem väljunud buss ning seejärel ka järgmine. Kui meie buss jälle kuskile garaaži keeras, sai mu elukaaslasel hing täis. „Kas tõesti jälle lõunapaus?“ uuris ta bussijuhilt pahaselt. Bussijuht osutas katkisele rehvile ja kinnitas, et küll me õhtuks ikka kohale jõuame. Tal oligi õigus, mis sest, et mitu tundi hiljem ja kottpimeduses.

Trujillos tuksus elu rahulikus rütmis. Linn on ümbritsetud banaaniistandustega ning sealsed elanikud on mustanahalised garifunad, kes vabal ajal taovad trummi või naudivad maja ette lohistatud plasttoolides aja kulgemist. Kogu linnakese eluolu oli tõeliselt muretu. Kõige paremini võtab kogu meeleolu kokku naine, kes lokirullid peas mööda tänavat kõndis. Siin võib tõepoolest aja maha võtta, juua piimakokteili, millesse on segatud maisihelbeid, ning kümmelda päikeses rannaribal, kus peale sinu on veel vaid üks kalamees ja omanikuta lehm.

Hiigelteokarbid paradiisis

Utila ja Roatani saared on Hondurase kaks turismikeskust. Utila on väiksem ja odavam ning meelitab nii rohkem noori ja seiklushimulisi rändajaid, Roatan aga suurem ja kallim, pakkudes luksuslikumaid puhkuseveetmise viise. Mõlemad saared meelitavad eelkõige sukeldujaid. Samas jätkub piisavalt tegevust ka neile, kes sukeldumisega ei tegele.

Valge liivaga randadel toimuvad peod, lopsakas džungliaias saab nautida pitsat, päevinäinud kõrtsis võib lobiseda meresõitjatest vanameestega. Kohalik elugi kihiseb kohe siinsamas ööbimispaiga kõrval. Hommikul ärkasime selle peale, et vesi solises ja keegi laulis. Naaber oli duši all ning kuna kanalisatsioon näis siin puuduvat, sorises vesi majast otse pinnasesse. Teise kanajalgadele tõstetud maja all tegutses pesumaja – pesumasinad undasid täistuuridel. Sellest möödudes tuli aga ettevaatlik olla, et ei saaks kausitäit pesuvett kaela, sest nagu juba mainitud, kanalisatsiooni pole ning nii heidab perenaine reovee otse tänavale.

Et meie sukeldumist ei harrasta, otsustasime tutvuda saare maapealse eluga. Esimese väljasõidu tarbeks laenutasime rattad, plaan oli vändata saare kõrgemasse tippu, Kõrvitsakünkale. Kohe, kui keskus läbi sai, lõppesid ka turistide hordid. Esialgu ääristasid rannaäärt uhked villad, siis lõppesid needki.

Pärast villasid hakkas võsa. Kuumus jõudis haripunkti. Mingil hetkel heitsime riided seljast ja sulpsatasime vette. Randa jagasime ühe keskealise paariga ning peakohal tiirutava drooniga.

Kõrvitsküngas on madalam kui meie Munamägi, vaid 75 meetrit kõrge, kuid ilusad vaated Kariibi merele olid siiski tulekut väärt.

Õhtul osutas mu elukaaslane läbi saare jooksvale kitsale kanalile ning pani ette seda kajakiga avastama minna. Mõeldud-tehtud. Tegu oli kanaliga mudases ja soises mangroovis. Mangroovipuu on kummaline puu. Ta kasvab soolases vees ning selle juured pole mitte ainult vee all, vaid ka vee peal õhus.

Mangroovipuud moodustasid me ümber tõelise labürindi. Puu juured muutsid vee roostepunaseks, õhk oli kuum ja niiske ning sumises sääskedest. Kanal ise aga oli just nii kitsas, nagu see kaardilt paistis. Kohati oligi ruumi vaid käte väljasirutamiseks. Aerutamine polnud sellistes tingimustes päris tavaline. Kõige tõhusam viis edasi saada oli aer puu juure taha kinni saada ning siis end selle najal edasi lükata. Pisut meenutas kogu see tegevus Veneetsia gondlijuhtide osavat liiklemist kanalitel.

Rannale lähemale jõudes jäid meile silma puujuurte vahele kinni jäänud teokarbid. Karbid olid roosad, pärlmutterläikega ning kohvipaki suurused. Selliseid iludusi olin varem näinud vaid suveniirilettidel.

Randa jõudes ootas meid pilt, millest unistavad kindlasti kõik need inimesed, kes kuumal juuli nädalvahetusel Pärnu randa sattunud. Peale meie oli siin vaid valge liiv ja palmipuud. Veetsime seal paar tundi uhkes üksinduses. Ujumiseks oli vesi veidi madal, kuid kohalike jutu järgi olevat suure kivi ümbruses ilusad korallid. Nii et järgmine kord tasub kindlasti snorgeldamismask kaasa võtta.

Papagoid iidsete varemete kohal

Copanis asuva ViaVia restorani pidaja Geerti sõnul on honduralased keskameeriklastest kõige sõbralikum rahvas. Copanis, kuhu olime tulnud vabatahtlikuks, ülesandega ülepäeviti hotellikoridori põrand ära pesta, võeti meid samuti vastu kui kuningaid. Hotelliomanik tegi meile pannkooke puuviljadega. Istusime lillelisele terassile korvtoolidesse ning mees hakkas kohe meenutama oma viimast kohtumist eestlasega. Keegi noormees oli peatunud talle kuuluvas hostelis San Pedro Sulas, oli ära armunud honduralannasse ning otsis võimalusi, kuidas Hondurasesse kauemaks jääda.

Hotelli oli mees pärinud vanaemalt ning tundus, et ta polnud maja stiili palju muutnud. Ruumides liikudes võis elavalt ette kujutada, kuidas omaaegsed tubakaistanduse omanikud neil samadel korvtoolidel õhtuti jalgu puhkasid ja piipu tegid, pilk lopsakale õitsvale aiale suunatud. Valgeks lubjatud seinad ja pruun mööbel – kõik see lisas atmosfääri.

Võrreldes teiste Hondurase väikelinnadega on Copan tõeline pärl. Imearmsad munakiviteed, lilled kastides, rõdudel, pottides, teeääri palistavad kohvikud ja restoranid. Samas polnud linn ülemäära üles vuntsitud ning turistide teemapargiks muudetud. Linnaväljakul lonkisid pered, lapsed loopisid paugukaid ja mehed magasid kõnniteedel eelmise päeva joogiuima välja.

Mispärast kutsutakse Copani maiade maailma Pariisiks? Kui lamasin iidsete templite vahel muruplatsil ning vaatasin, kuidas hiiglaslikud puna-aarad üle pea lendasid ja üksteisega puuvõrades valjult arveid klaarisid, näis, et Copan on Pariisist sama kaugel kui Kuu Maast.

Et Copani erilisusest aru saada, on hea, kui oled enne külastanud varemeid Guatemalas, Belize’is või Mehhikos. Esimest korda maiade püramiide nähes kukub suu lahti. Käinud paari varemekompleksi juures, näib, et kõik hakkab vaikselt korduma. Copanis näed aga midagi sellist, mida varem näinud pole. Nimelt on sealsed monumendid kaunistatud eriti peene reljeefiga ning nii hakkad tõepoolest aduma, millised maiade valitsejad välja nägid. Võrdluseks: Guatemala Tikali varemetes pidin lausa silmad peast välja punnitama, et näha, mis sellele kivile siis õigupoolest kujutatud oli.

Sarnasusi Pariisiga on veel. Nimelt ohverdamisaltarite ja koletise suu kujuliste sissepääsude vahel liikudes peatus giid ühe skulptuuri juures, rääkides meile loo suurest maiade valitsejast Uaxaclajuun Ubʼaah Kʼawiilist (tuntud ka kui Eighteen Rabbit), kes olevat olnud väga edev ning lasi seega endast palju skulptuure teha. Umbes sellisena kujutan ette ka Päikesekuningat Prantsusmaal. Kõige tipuks toimus Copanis ka revolutsioon. Lihtrahval sai eliidi edvistamisest kõrini ning revolutsiooni käigus tassiti mõni skulptuur enam kui 200 meetri kaugusele metsa. Vaikselt lahkus ka kõrgem klass Copanist ning endine hiilgus haihtus. Varemete vahel võttis võimust džungel ning alles jäänud inimesed unustasid ajapikku varemed sootuks. Varemed avastati taas 16. sajandil, kuid alles 19. sajandil ilmunud John Lloyd Stephensi raamat Kesk-Ameerikast, Chiapasest ja Yucatánist tutvustas selle tsivilisatsiooni jäänuseid laiemale maailmale. Kel suurem huvi arheoloogiliste väljakaevamiste vastu, võib külastada muuseumit Memorias Frágiles, kus saab vaadata pilte sellest, milline nägi Copan Ruinas välja eelmise sajandi vahetusel, ning lugeda, kui keeruline oli teadlastel sel ajal Guatemalast üle mägede Copani jõuda. Nüüd liiguvad Guatemala ja Copani vahel turismibussid, mis loksuvad teel seitse tundi, et reisijad saaksid teha paaritunnise jalutuskäigu varemete vahel. Kui vähegi võimalik, võiks Copani jääda vähemalt neljaks päevaks. Avastamist väärivad linnupark ja vabaõhuspaa ning elamusi pakub ka hobusega mägedesse minek.

Honduras sarnaneb mitmeski mõttes sajanditeks unustusehõlma vajunud Copani varemetega. Kehva maine tõttu justkui unustusse jäänud riik üllatab sõbralike inimeste, imehea kohvi ja võimsa loodusega.

HONDURAS

Riik Kesk-Ameerikas.

Naaberriigid: Guatemala,

El Salvador, Nicaragua.

Pealinn: Tegucigalpa.

Riigikeel on hispaania keel, kuid saartel räägivad kohalikud garifunad ka inglise keelt.

Honduras on üks vaesemaid Kesk-Ameerika riike.

KUHU MINNA JA MIDA TEHA?

Meki kohalikku käsitööõlut D&D Brewerys Yoyoa järve ääres.

Proovi tabada eksootilist rohelist pikasabalist lindu Quetzali kohalikus pilvemetsas.

Proovi rahvustoitu baleada’t ehk purustatud ubade, juustu ja hapukoorega täidetud nisujahutortiljat.

Naudi iidseid maiade varemeid ja suursuguseid puna-aarasid Copanis.

Võta ette ratsaretk mägedesse.

Avasta puutumatuid randu ning hangi uusi sõpru sukeldumiskeskuses Utilas.