Malta – ideaalne sihtkoht linnapuhkuseks
Ma olen Maltat pigem üsna mõttetuks saareks pidanud (vabandust, aga tundus piltidelt alati liiga kivine) ja jaanuari algust üsna mõttetuks ajaks (seda perioodi, mis jääb pühadehooaega lõpetava aastavahetuse ja mu sünnipäeva vahele).
Aga miinus ja miinus annavad teatavasti plussi ning need neli värskelt Maltal veedetud päeva kujunesid täitsa toredaks. Eelkõige tänu heale seltskonnale ja kuna ilmaga vedas: kõikidel päevadel oli päike, säravsinine taevas ja 18 kraadi sooja – linnapuhkuseks ideaalne.
Väga mõistlikud lennuajad tegid ka rõõmu. Maandusime laupäeva pärastlõunal, viskasime asjad oma suurepäraste vaadetega rõdudega stiilsesse korterisse vanalinnas ja siirdusime Vallettat avastama. Algatuseks potsatasime ümber nurga asunud Itaalia restorani Sotto, mis lõi meid kohe foodgasm’idega pahviks. Hiljem selgus, et tegu on arvustuste põhjal Valletta parimate sekka kuuluva söögikohaga ja tõesti: see trühvlitega burrata, pitsad, tiramisu, veinid… food heaven!
Kuna oli laupäeva õhtu, siis tegime hiljem (pärast veidi ringi jalutamist ja avastusretke Boltiga ülejärgmisele poolsaarele St Juliani piirkonda) mõned kokteilid ja tantsud Silver Horse’is, kus oli väga põnev õues istudes inimesi vaadata ja melu nautida. Enne seda käisime ka The Embassy Valletta hotelli katusebaaris, kust olid imelised vaated, aga seal õues istumiseks tundus ilm natuke liiga tuuline.
Eestimaa jaanuarist tulnud, tahtsime me muidugi igal pool õues istuda, eelistatavalt päikese käes, aga kuna Valletta vanalinna tänavad on kitsad ja majad kõrged, siis polnud päikeseterrassiga kohtade valik just liiga lai. Kohe St Johni katedraali kõrvalt leidsime siiski korraliku hommikusöögimenüüga resto, kus nina päikese poole pöörata, bagel avokaado, lõhe ja pošeeritud munaga oli samuti hea. Pärast veendusime, et 1578. aastal valminud St Johni katedraal on seestpoolt ka väga kaunis, palju kulda ja paar Caravaggio maali.
Hiljem sõitsime laevaga üle lahe järgmisele poolsaarele (Sliema), uitasime poodides, aga jõudsime jälle järeldusele, et vanalinn on kõige ägedam, nii et läksime varsti tagasi (laevapiletid maksavad muide ka tipphooajal vaid 2€ üks ots ja linnu vee pealt vaadata on mulle ikka meeldinud).
Esmaspäeval pühendasime pool päeva „Troonide mängu“ üheks võttepaigaks olnud Malta vanale pealinnale Mdinale, St Pauli katedraal oli kena ja vaated linnamüürilt pooletunnise sõidu kaugusel asuvale Vallettale efektsed. Aga kuna tegu oli siiski hedonistliku naistereisiga, ei viitsinud me ülemäära aega varemetele (mida leidub Maltal külluslikult) pühendada.
Pigem kulgesime niisama ja nautisime seda väga: Barrakka aedadest ülemine osutus eriti ilusaks ja imeliste vaadetega kohaks, alumine väiksemaks, aga muidu samuti, parkidest sattusime veel Hastingsi aedadesse. Bussijaama juures asuv suurte skulptuuridega purskkaevuga väljak paistis olevat populaarne jalutamis- ja ajaveetmiskoht.
Raamatukogu vastast leidsin kauni Caffe Cordina, mille ajalugu ulatub aastasse 1837, ja viimasel õhtul sattusime sümpaatse sõpruskonna erapeole muidu vaid korra nädalas avatud The Stable Pub'i. Tegime sealgi paar tantsusammu, aga jooke serveeriti sellises tempos, et lipsasime varsti minema, ehkki lõunaeurooplane eestlast ilmselt naljalt laua alla ei joo.
Lugu ilmus algselt kirjanik Triin Katariina Tammerti blogis.
