Edinburghi festivalikülastus: eestlasena oli šokeeriv näha nii palju mustust tänaval

Eeldasin, et maailma suurim etenduskunstide festival on täis kultuuri ja elamusi, kuid peamiseks staariks osutusid hoopis koristamata prügihunnikud.

Edinburgh Fringe on iga-aastane etenduskunsti ja kultuuri festival, mis käesoleval aastal tähistas 75. sünnipäeva. Fringe võlu peitub selles, et artistid on kuraatorid. See tähendab, et igaühel on võimalus esineda, hoolimata nende taustast või tuntusest. Festival kestab neli nädalat augustis ja lavadel astuvad üles tuhanded artistid, kes etendavad erinevaid žanreid: mustkunst, püstijalakomöödia, tsirkus, muusika, burlesk jpm. Eestis toimub samuti igal suvel Fringe festival Tallinnas.

Ma külastasin Edinburghi esimest korda just augustikuus, sest tahtsin saada osa maailmakuulsast Fringe Festivalist. Reis ei alanud ilma viperusteta: mind ei tahetud piirikontrollist läbi lasta, sest passist puudus viisa. Arvasin, et probleem on seotud BREXIT-ist tulenevate muudatustega, kuid selgus hoopis, et lennujaama töötaja ei teadnud, et Eesti kuulub Euroopa Liitu. Pärast väga piinliku vestlus sain siiski viisavabalt riiki siseneda. Ükskõik, kui palju ka UKs ei käiks, ei harju tagurpidi liiklusega, ja alati läheb palju aega orienteerumiseks. Ma eksisin linnapeal ära, kuid õnneks tänu kohalike abiga leidsin oma Airbnb üles.

Edinburgh ei ole kindlasti odav linn, mida külastada, kuid sellel on omad võlud ja eriti just festivali ajal on palju avastamist. Kutsusin endaga kaasa sõbranna, kes elab Manchesteris ja ei olnud pandeemia algusest käinud avalikel üritustel. Esimene päev nautisime imelist toitu ja linna ilusat arhitektuuri. Edinburghis on mõnus jalutada, sest iga nurga peal on huvitavad poed, vanaaegsed majad ja armsad kohvikud. Ilm oli sarnane Eesti omaga: sombune, kohati sademetega, vahepeal paistab päike, aga pigem on siiski jahedam.

Fringe festival on heas mõttes hullumeelne. Seal valitseb organiseeritud kaos: tänavad on üleujutatud turistidest, ühistranspordi peale ei saa loota ja igal pool midagi toimub. Värvilistes kostüümides artistid jagavad flaiereid ja kutsuvad sind oma etendust vaatama.

Linn on kleebitud täis plakateid, mis võtab silme eest kirjuks. Me käisime vaatamas peamiselt stand-up komöödia show’sid, kuid nägime ka Eestist pärit talenti - Kaisa Ling Thing - esitamas oma uut feministliku muusikakava.

Enamik etteasteid on võimalik vaadata ilma piletit ostmata, sest need toimivad annetuste põhimõttel: vastavalt oma võimalustele saad jätta show lõpus kübara või karbi sisse raha. Esinejad on kokku tulnud üle maailma ja väga erineva tasemega. Kunagi ei tea, millise pärli otsa võid sattuda lihtsalt tänaval kõndides. Me nägime keset teed mitmeid erakordseid tsirkuse akte, kus kasutati nii tuld, akrobaate, mustkunsti kui ka huumorit publiku lõbustamiseks. Show’d toimuvad hommikust õhtuni ja igale maitsele leidub midagi. Mulle meeldis Fringe festivali spontaansus. Samal ajal oli mitmeid etendusi, kuhu ei olnud vaja eelnevalt piletit osta, vaid võisid otsustada kohapeal, kas minna või mitte. Kuigi restoranid ja baarid olid rahvast pungil, siis teenindus oli üllatavalt kiire ja me nautisime täiel rinnal meelelahutust ning melu.

Fringe festivaliga samal ajal toimus Šotimaal veel üks tähelepanuväärne sündmus: prügivedajad läksid streigile. Arvasin, et prügihunnikud tänavatel on tekitanud ebaviisakad turistid, kuid selgus, et hoopis koristajad protestisid inflatsiooni pärast.

Eestlasena oli šokeeriv näha nii palju mustust tänaval, kuid samas on mõistetav, et töötajad soovivad elamisväärset palka. Mõnda tänavat lausa vältisime, sest hais oli nii väljakannatamatu. Sotsiaalmeedias võis näha pilte ja videosid tänavatel valitsenud kaosest. Paljudel festivali külalistel oli telefonis „prügi selfie“. Ilmselt see oli paljude jaoks sama meeldejääv, kui erinevad etteasted artistidelt.

Mul õnnestus Fringe festivalil esineda, kuigi see ei olnud minu peamine eesmärk. Nimelt kohtasin juhuslikult ühte tuttavat koomikut ja ta andis võimaluse koos teistega üles astuda laval. Muidugi oli tegemist tagasihoidlikku kohaga, mida ei anna võrrelda mõne Eesti teatriga, aga kogemuse mõttes oli väga huvitav. Eestis olen näiteks Salme Kultuurikeskuses täismajale esinenud, kuid Edinburghis olin 30 inimese ees kitsas ruumis, mis asus keldrikorrusel WC-de kõrval. Muidugi lähevad artistid sinna, et saada arvustusi, uusi kontakte ja teha endale nime. Vahel tulebki üle prügihunnikute hüpata ja tunda klaustrofoobiat, et mõista, kas saad väljakutsega hakkama või mitte. Ma olin siiski võimaluse eest väga tänulik.

Festival oli väsitav ja viimased päevad vältisin melu ning käisin vaatamisväärsustega tutvumas. Külastasin hiigelsuurt Šotimaa rahvusmuuseumi, tuntud „Bobby“ skulptuuri ja Greyfriars surnuaeda. Minu üllatuseks oli rahvusmuuseum kõigile tasuta. Ma ei jõudnud seda nelja tunniga läbi käia, sest põnevaid näituseid oli väga palju. Sain tänaval ka „Bobby“ skulptuuri nina katsuda, mis on kuldseks muutunud, kuna möödujad pidevalt puudutavad seda. Skulptuur on pühendatud koerale, kes pärast omaniku surma käis igapäevaselt 14 aastat järjest tema hauda valvamas. Greyfriars surnuaed on tuntud Harry Potteri fännide hulgas, sest väidetavalt sai J.K. Rowling inspiratsiooni tegelaskujude nimedele sealsetelt hauakividelt. Surnuaias korraldatakse nii ajaloo-, kummitus- kui ka Harry Potteri tuure.

Mul oli üsna intensiivne 5-päevane reis, kuid jäin igati rahule. Mu sõbranna sai kahjuks koroonaviiruse festivalilt, kuid paranes õnneks kiirelt. Mina võtsin reisilt kaasa ainult head mälestused, huvitavad kogemused ja naljakad seiklused. Viirus mind seekord ei tahtnud rajalt niita. Kindlasti külastan tulevikus Edinburghi, sest seal on nii palju avastada. Arvan, et see on linn, kus on kõigile midagi: saab melu ja pidu, kultuuri, vaatamisväärsusi ja maitseelamusi. Kui palju inimesi ja tsirkuseartistid tänavatel tunduvad liiga hirmutavad, siis soovitan külastada linna mõnel muul ajal. Kuigi ilm võib olla jahe, siis külmaks see linn ei jäta kedagi.