Katkend uuest raamatust. Kuidas õnnestus rattasõit rannaliival?
Reisikirjaniku Rene Satsi sulest on ilmunud uus raamat ,,Minu matkarajad'', millest avaldame ühe katkendi.
Alguses plaanisime käia marsruudil Vihterpalu–Vintse–Alliklepa–Keibu–Rannaküla ja lõpetada Perakülas: enamik rajast kulgeb niiviisi minnes mere ääres ja viib keele alla, aga kuna me juba oleme Keibus, siis ei hakka uuesti Vihterpallu tagasi minema, et sealt alustada. Otsustame hoopis, et läheme siit Keibult Nõvale, kus suure osa aastast on ennast sisse seadnud lapsepõlvesõber ja klassikaaslane Ele oma mehega, kelle peale ta kogu aeg karjub. Nad on rõõmuga nõus meid võõrustama.
„Ratastele!“ esineb Raul nüüd sigaretti kustutades proklamatsiooniga ja selgitab, et metsa vahel saab kenasti rattaga sõita ja siis keerame randa ja laseme üle märja liiva, mis on ka omaette mõnus ja mitte väga raske sport. Sealt liigume varsti jälle metsarajale, mis kulgeb kuni asfaldini, ja siis oleme Nõval ja jalgrattasõit looduses on tehtud – check. Kilomeetreid... no ikka on.
Rauli rattapark meenutab oma olemuselt õndsat lapsepõlveaega – see on kuidagi vana ja hea. Mu sõber nimelt jälestab südamest igasugu raiskamist või niisama uute asjade ostmist, kui vana saab veel kenasti üles putitada. Ja asju putitada ta oskab – selle tunnistaja on hea olla. Rohkem inimesi peaks säärase mõttemalli omistama, saaks sellel pimedal tarbimiskultuuril natukene hoogu maha keerata. Rattad, mis meile jagatakse, on tema kätetöö ja see mees teeks vist päriselt ka peedist pesumasinale trumli ja ärataks orava surnust üles, kui vaid sellistele tegevustele nõudlust oleks.
Raul asetab ülemeeliku liigutusega endale pähe mingisuguse suvise kaabulaadse asja ja asub meie jalgrattamatka vedama, tehes seda kohaliku, keibulase enesekindlusega. Metsavaheline sõit on täiesti talutav, kuigi kuiv liivapinnas võtab mõnikord väntamisel natukene hoogu maha. Teeskleme kõik, nagu see ei häiriks meid üldse. Saab sõita küll. Tee keskel on mõnikord lombid.
Mõne aja pärast mere äärde, päris veepiiri juurde keerates läheb väntamine kõvemal, kuigi niiskel pinnasel ladusamalt ja Justyna, kes sellest julgust saab – metsas jäi ta meist paar korda maha –, läheb nii äksi täis, et viskub omast arust, pea ees, võistlustulle ja pühib minema nii, et tal jääb märkamata, kuidas Rauli rattal kett puruks lendab ja meie seetõttu seisma oleme sunnitud jääma.
Käed toruna suu ees, hüüan teda üle liivavälja, ent minu naisele, kes meenutab oma olemuselt järsku pigem põgenevat hobust kui poolatari, on mõttetu midagi järele karjuda; hiljem ta tunnistab, et oli oma võidust nii erutatud, et kuulis hüüdmist küll, kuid arvas, et see oli ainult tema hoo mahatõmbamiseks mõeldud (oligi). Vaatame letargiliselt pealt, kuidas minu ratta- ässaks moondunud kaasa mööda pikka rannajoont järjest väiksemaks ja väiksemaks mustaks täpiks muutub ja lõpuks sootuks silmist kaob. „Eks tal läheb mingi hetk kõht tühjaks, tekib janu – küll ta siis koju tagasi tuleb,“ teab elukogenud Raul ja teeb jäiga otsuse, et lükkab ratta käekõrval oma majja tagasi – purunenud ketti ei ole kohapeal võimelised parandama isegi tema osavad käed –, võtab auto ja tuleb meile Nõvale hoopis mööda sõiduteed järele. Kui korralik inimene, mitte nagu mõni liiva sees rattaga tuuseldaja.
Nõustun – mis mul ikka üle jääb. Lepime kokku, et kohtume poe juures, lasen Raulil minna ja siirdun ise vette. Vabatahtlikult seekord. Mulle tuleb meelde, kuidas me Rauliga kunagi siinsamas kummipaadiga merele läksime ning mina tahtsin aina edasi ja edasi liikuda ja sõber sõitles mind ja võitles mulle vastu, pöörates paati kalda poole tagasi. Tegime vahepeal lausa kohapeal ringe. Tema lõpuks võitis, võtsime suuna kaldale ja sinna jõudes läks paat ohkega õhust tühjaks.
Jõuan mõnda aega vees ringi sulistada ja kroolida, kaldale tulla ning varbaga liiva sees surkides ja telefoni vahtides natukene aega parajaks teha, kui hingeldav Justyna tagasi jõuab ja kurdab, et tal tekkis seal kaugel tunne, et me jätsime ta üksinda Eestimaale maha. Ega mõtlemist ei saa keelata.
Sõidame aeglaselt edasi, aga pinnas läheb järjest märjemaks ja väntamine raskemaks. Ma ei tea, kuidas Jus selle distantsi läbi suutis kihutada. Ilmselt aitas meeletu adrenaliin, mis võidulootusest tekkis. Nüüd on tal igal juhul toss küllaltki väljas ja enam ta minu eest putku panna ei saa. „Kohe varsti keerame rannast ära, uuesti metsarajale,“ mäletan ma kaardilt. Lükkame rattaid mõni aeg käekõrval. Niimoodi on praegu kergem. Ma tilistan aja veetmise mõttes kogu aeg ka rattakellaga. Küll see võib möödujatele (üksikuid on) närvidele käia.
Liiva ja vee piiril lebab elutu hall keha. „Pomm,“ märgib Justyna.
