MINU RUMEENIA | Supi sees on muuhulgas aju ja silmamunad. Selle käigu ajaks püüan ma end ajastada teise tuppa puhkama

Avaldame katkendi Tiina Söödi raamatust „Minu Rumeenia. Absurdi armunud“, kirjastuselt Petrone Print.

Igal aastal käime lihavõttepühadel Ioani vanematel külas. Kokku koguneb terve meie väike suguselts ehk siis Ioani perele lisaks tädi Oana pere: tema itaallasest abikaasa Roberto ja nende varateismeline elurõõmust pungil järeltulija Tomaso.

Meie ühine söömaaeg on minu jaoks alati paras katsumus – Rumeenia pühadetoidud on lihapõhised, aga lihavõtte omad veel vaksa võrra hullemad.

Pühadelaual on palju toite: lihapallid, lihalõigud ja sink, kõige keskel ilutseb suur ümmargune lihakook. See on minu antagonist drob, mis koosneb lamba siseorganitest: maks, neerud, kopsud ja võibolla veel midagi hirmsat. Seda tükeldatud putru hoiab koos lamba lootekoti õhuke membraan. Veidi pikkpoissi meenutava moodustise sees on ka paar tervet keedetud muna. Minu arvates on drob maitsetu ja imelik, mind pelutab toidu hallikas värv ja ootamatu tekstuur, kunagi ei tea, mis organi tükikest sa parajasti mälud. Isegi keedumuna on seal sees eemaletõukavalt sinakaks tõmbunud. Aga Ioani pere näib tõsimeeli uskuvat, et see on üks hea asi. Õnneks on kõik mõistnud ja aktsepteerinud, et mina drob’ist jagu ei saa.

Söömaaja teiseks käiguks pakutakse küpsetatud keelt ja suppi, kus sees on muuhulgas aju ja silmamunad. Kõik ikka lamba omad. Selle käigu serveerimise ajaks püüan ma end ajastada teise tuppa puhkama ja olen sel kombel suutnud need toidud täielikult vahele jätta. Isegi Ioan, kes üldiselt pühadesööke naudib, keeldub silmamunast.

Kui lugejal siiski kohalike hõrgutiste vastu huvi säilinud on, siis kõiki rahvuslikke toite saab Bukaresti vanalinnas asuvast igi vanast restoranist Caru’ cu bere. See restoran on hoolimata ruumikusest enamasti pungil täis – tasub teha reserveering. Kuid ka ilma selleta võib hea õnne korral laua leida ja isegi kui ei leia, tasub juba vaatamisväärsuse tõttu sealt läbi käia. Restoranimaja vanim osa pärineb 1899. aastast ja on nii uhke, et pälvis isegi tolleaegse kuninga Carol I tunnustuse. Pruulikojana alustanud hoones tegutses juba siis restoran, mis ajapikku aina suuremaks kasvas.

Praegu on hoone juba aastaid tellingute taga restaureerimisel ja tänavalt suurt midagi näha ei ole. Restorani ees on väike puidust sammastel varikatusega lihtne terrass, mis uhke sissepääsu peaaegu märkamatuks muudab. Sisenedes avaneb kära ja ettekandjate sagimist täis kõrge saal, mis võtab ahhetama: ornamendid, laemaalingud, võlvid, nikerdatud puitkaunistused, keerulised mosaiigid, sambad, lühtrid, värvilisest klaasist vitraažid – atmosfäär on nagu kirikus, aga orienteeritud maistele naudingutele. Kontrast välismaailmaga on nii suur, et tundub, nagu oleks ajas tagasi, muinasjuttu või filmi võtteplatsile sattunud. Seetõttu ummistab sissepääsu tavaliselt kamp turiste, suu ammuli lakke vahtimas ja sedasama tegin minagi – uudistamist väärivaid detaile ja üldist sagimist on nii palju, et aju vajab hetke selle info töötlemiseks. Enne, kui muljed seeditud saavad, võtab kelner juhtimise vilunult üle ja talutab segaduses grupi lauda. Lisaks suurele saalile on istekohti ka keldrikorrusel, mis pole küll sama uhke, aga kompensatsiooniks on seal mängimas rahvamuusikaansambel.

Toitudest meeldib mulle näiteks polenta, kohalikult tuntud kui mămăligă, olemuselt maisijahupudrust käntsakas. Mămăligă’t serveeritakse hapukoorekastmega ja vahel on kõige peale lajatatud praemuna. See on minu lemmikkombinatsioon. Polenta on laialt kasutuses ka lisandina, olles sama levinud kui näiteks friikartulid.

Lihatoitude kohta ei oska ma kahjuks suurt midagi öelda. Üks suurepärane taimetoit on aga rohelised herned küüslauguga (Fasole verde cu usturoi). Lisaks mainitud komponentidele peale soola ja õli midagi muud sinna lisatud pole. Ei tundu just hõrgutav, aga tegelikult on. Väheste komponentidega hea toidu valmistamine on üks rumeenlaste väärt oskusi. Saladus peitub ilmselt värsketes koostisosades ja läbiproovitud kombinatsioonides, mis lihtsalt toimivad.

Magustoitude poole pealt: üks väga tuntud ja austatud maiustus on kook savarină. See vastlakukli kujuga küpsetis on alati väikse taldrikukese sees, kuna ta on otsast otsani magusat marjavedelikku täis imbunud ning veidi loksub seda ka taldriku põhjas. Kõige tipus on törts vahukoort. Savarină on rammus ja väga mahlane ning üldiselt saab seda süües pool nägu kleepuva nektariga kokku. Oma niiskete ja maitsvate omaduste tõttu on savarină’st slängis saanud vulva sünonüüm, eriti kui jutuks tuleb suuseks.

Veel üks magustoit, millest ei saa üle ega ümber, on pontšik, aga teistsugune kui putkast ostetud. Papanași’t saab restoranidest, kus sulle tuuakse taldriku peal kolm suurt pontšikupallikest üksteise külje all toetamas veel üht pisikest pallikest kõige tipus. Kujundus on alati just selline. Papanași on üle kallatud toorjuustulaadse kohupiima ja moosiga. See taldrikutäis ei tundu kuigi suur, aga on nii toitev, et kui just hundiisu ei ole, soovitan see tellida kahepeale.