Matkaja paradiis Soome: lummavad vaated, kasesalud Karjalas ning lõpmata palju järvi ja saari

Peamiselt sõidavad eestlased Soome tööle, väiksem hulk käib põhjanaabrite juures turistina ning veelgi vähem on neid, kes pealinnast kaugemale jõuavad. Kuigi perepuhkusele kutsuvad mitmed lõbustus-, teema- ja veepargid, ning talvel meelitavad suusamäed, on suur osa Soomest ikkagi eestlastele avastamata. Arvestades, kui palju nemad aga Eestis ringi liiguvad, tasub ehk ka meil olla sama uudishimulik soomlaste suhtes ja uurida lähemalt, mida Soomel puhkajale pakkuda on.

Eestist umbes seitse korda suuremas Soomes on oma geograafilise asendi tõttu mitu eri kliimavöödet. Põhjapool võib kogeda artiklist külma ja polaarööd (ja ka -päeva), lõunapoolne ilm sarnaneb aga meie omale – pehmed talved ja aktiivseks liikumiseks igati mõnusad suveilmad. 86% Soome territooriumist katavad metsaalad, mis teeb sellest Euroopa kõige metsarikkama riigi. Arvestades, et Soomes on umbes-täpselt 180 000 saart ning 190 000 järve, on see looduses seiklejale üsnagi vaheldusrikas sihtkoht.

Loodusehuvilistel ongi ehk kõige keerulisem otsustada, et kuhu siis sammud seada. Rahvusparke on Soomes väga mitmeid, lisaks kutsuvad saarestikud ja Lapimaa tundrad. Selge on see, et kogu Soomet mõne päeva või nädalaga kogeda ei jõua. Meie reisiseltskond otsustas sel korral sõita Helsingist kirde suunas ning uurida lähemalt sealseid loodusradu.

Maaliline Porvoo

Esimene pikem peatus pärast kahetunnist laevareisi Tallinnast Helsingisse toimus nukumajadega maalilises Porvoos, mis jääb Soome pealinnast umbes tunnise autosõidu kaugusele. Jõeäärne Porvoo on üks Soome vanimaid linnu, kus umbes kolmandik inimestest räägib emakeelena rootsi keelt. Munakivisillutised, vanalinn ja romantilised puumajakesed avatud hoovidega, kuhu saab uudistama minna, imearmsad kohvikud ja restoranid, sisustus- ja vanavaarapoekesed ehk ideaalne linnakene päeva veetmiseks. Jõe kallast dekoreerivad 18.sajandist pärit rootsipunased kuurid, mida kasutati algupäraselt puuviljade, vürtside, kohvi, tubaka ja muu jõge pidi liikuva kauba ladustamiseks. Tänaseks on kuuridest saanud põnevad elamud, mille tagahoovidesse saab ka pilgu heita.

Porvooga on kõige mõnusam tutvust teha jalgsi. Alustada võib kas linnaväljakult või toomkiriku juurest – internetist leiab mitmeid soovitusi omapäi ekskursiooni ettevõtmiseks. Linnakaardi leiab ka toomkiriku juurest. Tuuri alul soovitan aga läbi asutada raekoja lähedal asuvast alati rahvast täis armsa interjööriga Fanny kohvikust, kust saab jalutuskäigule kaasa haarata mõnusa kohvijoogi ja maailma parima kaneelisaia! Muide, kaneelisaiad ei ole küll ilmselt soomlaste väljamõeldis, kuid neid leidub igas kohvikus ja need lihtsalt sulavad suus... Postkaardilik Porvoo võiks olla kindlasti üks neist Soome paikadest, kuhu kasvõi nädalavahetuseks sõita. Tallinnast jõuad kohale vähem kui kolme tunniga. Lisaks linnakesele tasub võtta ette visiit ümberkaudses saarestikku ning loodusradadele. Spaa-puhkuse fännidel tasub aga öömajaks valida Porvoo linnast mõne kilomeetri kaugusel asuv majesteetliku peahoonega Haikko Manor & Spa, mis lisaks õdusale spaale võlub mõisakompleksile väärilise rikkalikku hommikusöögiga.

Vaheldusrikkad matkarajad

Metsade ja järvedega tihedalt kaetud Soomes on rohkesti rahvusparke, kus kulgevad lühemad ja pikemad matkarajad koos maaliliste telkimisplatsidega veesilmade ääres. Üks tuntumaid neist on Repovesi rahvuspark, mis jääb Helsingist paari sõidutunni kaugusele. Rahvuspargis on kokku enam kui 40 km tähistatud matkaradu, mis sobivad igas vanuses matkasõpradele, ette saab võtta nii mõnetunnise kui ka paaripäevase retke. Mõnetunniseks matkaks sobib hästi viie kilomeetrine Ketunlenkki rada, kogenumatele matkasõpradele 26-kolmeetrine Kaakkurin Kierros rada. Nii mõnedki rajalõigud hõlmavad korralikke tõuse ja pikki treppe graniitkaljude tippu ning nõuavad laugete radadega harjunutelt mõningast pingutust. Kuid maalilised vaated on kahtluseta seda väärt. Perega puhkajatele pakuvad Repovesil põnevust silmapaistev Lapinsalmi rippsild ning pisike „praam“ Fox's Ferry, mis üle järve viib. Pargis on mitmeid lõkkepuudega varustatud telkimisplatse, samuti võib oma seltskonnale rentida endale õdusa aiaga piiratud tarekese, mis pakub varju vihma ja tuule eest. Et telkimisplatsid asuvad valdavalt järvede kaldal, avab ka hea võimalus matkahommikul või päeva jooksul veidi supelda.

Lisaks matkamisele võib rahvusparki imetleda ka hoopis vee pealt, mis kindlasti just kuldse sügise aegu jätab meeldejääva mälestuse. Kanuusid ja paate saab rentida rahvuspargist ning kogenumad võivad ette võtta pea 50 kilomeetrise veeretke Mäntuharjo ja Repovesi vahel. Kalameestel tasub aga oma õng kaasa võtta, sest üldiselt kehtib igameheõigus. Ja mis maitseks järvekaldal paremini kui enda püütud ja lõkkel küpsetatud kala!

Hiiglased ja trollid

Repovesi järel otsustasime oma kaheksaliikmelise reisiseltskonnaga võtta ette mõnetunnise autosõidu Karjalasse, armastatud Koli rahvusparki. Kui aega jagub, tasub teekonnal teha ka mõned peatused. Üheks erilisemaks vaatamisväärsuseks on mõnd Navitrolla maali meenutav Kummakivi Lõuna-Karjalas Ruokolahti metsas. Kummakivi (tõlkes kummaline kivi) on üks paljudest suurtest rändrahnudest, mis jääajal ühel kaljurahnul seisma jäi. Kummalist tunnet loob aga rahnu ja kivi väikene ühendus, mistõttu on tunne, nagu võiks rahn kivilt kohe edasi veerema hakata. Rahvajuttude järgi ei ole rändrahnu asukohas „süüdi“ mitte jääaeg, aga hoopis hiiglased või metsas elavad trollid, kes oma territooriumi tähistamiseks 7-meetrise rändrahnu oma kohale veeretasid. Kummakivi juures on ka paarikilomeetrine tähistatud matkarada, millel jalutades võib vähemalt augustikuus süüa lõpmatus koguses mustikaid. Edasi Koli poole liikudes tasub teha pikem paus ka ooperipäevade poolest teada-tuntud Savonlinnas, mille ümbruses leiab tegelikult tegemist ja seikemist päevadeks.

Hingematvalt võimsad vaated

Karjalas asuv Koli rahvuspark on oma lummava looduse ja vaadetega inspireerinud nii Sibeliust kui ka mitmeid teisi heliloojaid, kunstnikke ja fotograafe. Pole ka ime, sest paiga ilu ja võimsus on unustamatud. Ka Kolil on matkajatel võimalus valida mitmete eri radade vahel pikkusega 1,5 kuni 61 kilomeetrit. Radade ääres on mitmeid puhke- ja telkimispaiku ning matkamaju, kus hinge tõmmata ja ööbida saab. Enamus radadest saab alguse Koli rahvuspargi Ukko külastuskeskusest, kust saab ka asjatundlikku nõu ja soovitusi teekonna planeerimiseks. Meie seltskond valis esimeseks rajaks 7,5 km pikkuse Mägra raja, mis esmalt viis meid Ukko-Koli tippu (Lõuna-Soome kõrgeim punkt, 347m), kust avanevad hingematvalt võimsad vaated Soome suuruselt neljandale järvele, Pielineni järvele. Mägrarada pakub lummavaid vaateid veelgi ning tänu oma mitmekülgsusele, kus männimetsad vahelduvad päikeseliste niitudega, on tegemist igati nauditava teekonnaga. Et raja lõppedes ning külastuskeskusse tagasijõudes ei olnud meie matkajanu veel kustutatud, otsustasime väikesema seltskonnaga liikuda sadama poole ning valisime selleks 3-kilomeetrise Kaseraja, mis kulges männimetsade asemel läbi karjamaade, vanade talupaikade ning kasesalude, pakkudes taaskord vaheldust. Siinjuures ei saa mainimata jätta, et Karjala kasesaludes on tõesti kõik kased tikksirged, nagu postkaartidel, ning ühtaegu haprad ja tugevad mustvalge koorega puud jätavad vankumatu mulje. Kes aga lõpuks Koli sadamasse jõuab, siis (augustikuus) soovitan tellida endale preemiaks tükk „mustemast musta“ ja imemaitsvat mustikakooki.

Koli rahvuspargi ja Pielineni järve ilust saab aga kõige ülevaatlikuma „pildi“ Koli külast 5 kilomeetri kaugusele jäävast Räsävaara vaatlustornist. Mäe jalamil asuv 18-meetrine torn pakub hunnitut vaadet 300 meetri kõrguselt merepinnast ja on eriti hinnatud paik päikeseloojangute nautimiseks.

Kalameeste paradiis

Koli rahvuspargi kõrval tasub teha tutvust ka Koli külaga, kus asub mitmeid söögikohti. Kel aega, soovitan läbi astuda kohalikust skulptuuride aiast, kus saab metsa seest otsida miniatuurseid pronkskujukesi. Samuti tasub ette võtta retki teistesse Karjala küladesse nagu Juuka, Lieksa, Nurmes. Kindlasti tasub aga seigelda kalameeste paradiisiks kutsutud Pielineni järve väikesaarte vahel. Nii mõnedki neist on ühendatud autoteedega, järve kallaste ja saarte vahel sõidavad praamid, lisaks saab rentida turismitaludest paate, kanuusid ning aerusurfilaudu, millega ühelt asustamata saarelt teisele liikuda.

Üldiselt tasubki Soomes matkades valida ööbimispaigad järvede lähistele – ei ole midagi kosutavamat kui hommikul voodist otse järve karastavasse vette ujuma minna ning õhtul paadiga järvel kala püüda. Arvestades kui palju põhjanaabritel järvi on, pole see ka liiga keeruline ülesanne. Mökkite valik Koli kandis on üsna suur ning saunanautlejatest eestlaste rõõmuks on igas puhkemajas olemas korralik leiliruum. Kui kesksuvel tasub öömaja enne reisi ära broneerida, siis alates kooliaasta algusest augusti keskpaigas on majutusasutustes pigem vaikne ja valikuid rohkem.

Augustikuus reisides pälvisid siinkirjutaja erilist tähelepanu mustikad – nii suuri mustikaid ja sellises koguses Eestis lihtsalt ei kasva. Nädalase puhkuse jooksul sain õnneks aga marjaisu täis süüa. Toidunautlejad (nagu ma ise) ei saa aga Soomes mööda vaadata rohketest kalaroogadest ja suussulavast kuumsuitsulõhest, mida leiab igast poest, ning Lapi juustu ja murakamoosi kombinatsioonist, mis viib lihtsalt keele alla.

Soome 41 rahvusparki pakuvad looduspuhkajatele rohkesti põnevaid ideid ajaveetmiseks. Nädalase puhkuse jooksul jõuab neist läbi käia ehk mõned. Kuid õnneks Soome on lähedal, alati saab minna uuesti, sest avastada on seal lõpmata palju.

Vaata ka fotosid: