Pidevalt lennukiga reisiv naine imestab: palun tehke mulle selgeks, miks võetakse nii pisikesi lapsi reisile?

Reisijuhile saatis kirja 25aastane naine, kes käib aastas vähemalt kuus korda reisil. Nii on talle silma jäänud tüüpiline olukord: närviline pere, kel kaasas aastane või isegi noorem beebi. „Miks nii tehakse, kõigil lähevad ju närvid läbi ning lapsel on ka ebamugav?“ küsib ta.

„Olgugi, et mul endal pole lapsi, olen ma väga lähedane oma õe perega ja temal on neid lausa kolm. Neil on perega reisides alati kindel printsiip olnud – lapsega minnakse reisile siis, kui ta on vähemalt kahe ja poole aastane,“ kirjutab naine ning lisab, et jonnituure võib muidugi ette tulla, kuid laps on siis juba vanuses, kus oskab end väljendada.

Kui naise õe perre sündisidki teine ja kolmas laps, tehti reisimisse väike paus või käidi tutvumas Eestimaaga. „Leian, et see on igati normaalne suhtumine. Kui laps on veel nii pisike, siis talle ei jää ju nagunii mälestusi ja vanematel on närvid püsti, sest rutiinist ollakse väljas. Sest beebide puhul ei saa kunagi garanteerida, kuidas nad uues olukorras reageerivad.“

Ere reis Tenerifelt

Noorele naisele jäi eriti eredalt meelde aprillikuine Tenerife külastus. „Sinna ikka lendab omajagu ja minu ees istus paarike, kindlasti alla aastase lapsega. Peale kolme tundi kõrvulukustavat kisa sisistas ema oma mehele kõrva: „Tee midagi, et ta kohe vait jääks!“ Kas see kõlab nagu tore algus perepuhkusele? Mulle küll ei tundu...,“ nendib ta.

Muuhulgas rõhutab ta, et muidugi on vahe sees, kas reisitakse n-ö vabatahtlikult perepuhkusena või elab üks vanematest välisriigis. „Kuid need korrad, millest mina räägin, on olnud ikkagi pakettreisid ja vaatepilt on alati sama – beebiga reisile minnes ollakse kurnatud, nädala aja pärast tagasi tulles ollakse veelgi kurnatumad,“ sõnas ta.

Nii ootabki ta hea meelega kedagi, kes jagaks oma kogemust, kui ollakse reisinud väga pisikese lapsega.