Toursi jõudsime ööhakul peale väljakutsuvat Pariisi külastust. Väljas oli endiselt soe, kindlasti üle 20 kraadi. Seekord oli meil taas majutus AirBnb korteri näol vanalinnas, just nagu mõned päevad tagasi Belgias, Antwerpenis. Ja ka seekord istusid inimesed terrassidel ning linnakeskus oli mõnusat suminat täis. Soe tunne puges põue, aga peale kurnavat metropoli väisamise päeva ei tulnud kellelegi isegi mõttesse kauemaks välja jääda.

Tours jääb Pariisist kahetunnise sõidu kaugusele lõuna suunal. Elanikke on umbes 137 tuhat ja kuigi tegu on Centre-Val de Loire’i piirkonna suurima linnaga, on piirkonna keskuseks hoopis Orleans, kuid Tours on see eest veinipiirkonna keskus. Ma meelega ei olnud ühegi meie peatumispaiga kohta palju uurinud, sest mulle meeldib end üllatada lasta. Otsus, mis õigustas end ka seekord.

Uku ja Tormi einestamine Toursi terrassil


Alustasime linna ringkäiku hommikul kohaliku pagariäri terrassil einestades. Mõnus oli jälgida kohalike elanike igapäevaseid toimetusi. Olles baguettid ja crossaintid alla kugistanud, asusime ringkäigule. Teada on, et väikeste lastega pole avastamisretked kuigi tempokad ning, kui sa juba samal päeval tahad uude kohta sõita, siis on just väike linn nendega hea valik. Väiksed lapsed, väike linn - loogiline! Kuigi Tours on Tartu suurune linn. Nii, et kas see on suur või väike või midagi vahepealset? Oleneb, kust otsast vaadata. Igatahes ei võta sellisesse linna sisse ja sealt välja sõitmine tunnikest ajakavast maha nagu Pariisis juhtus.

Kohalik kirik


Ringkäiku saatsid vanalinna ajaloolised majad ja armsad väikesed tänavad, kus polnud üldse palju rahvast. Otse meie ees kõrgus massiivne kellatorn, selle kõrval Püha Martini Basiilika. Uhkeid ajaloolisi hooneid Toursis jagub! Kuna praeguseks on meie Prantsusmaa väisamisest juba nädal aega möödas, siis hakkasin kaardilt näpuga järge ajama, milliseid hooneid nägime ning see oli väljakutse! Avastasin hulgi kohti, mida kõike võiksime tagasiminnes veel näha!

Kellatorn

Tormi ja Luuna jäätisekokteilidega


Jõime seni elu parimaid jäätisekokteile, nautisime päikselist ilma ja uitasime mööda tänavaid. Järsku püüdis meie pilku üks äge nokatseid ehk cap-e ja pusasid tegev butiik. Omanik on endine disainijuht, kes on pisikese oma rõivaäri püsti pannud ja tegi mulle kohapeal minu isikliku capi. Uku ostis sealt ainulaadse jaki. Kui me muidu erilised šoppajad ei ole, siis sellised originaalsed leiud on küll kuldaväärt. Ära peab märkima ka prantslaste lahkuse laste vastu. Pagarikodades pakuti neile tasuta saiakesi, kuid Mattu Cappu capide töökojas sai Tormi endale kingituseks ägeda T-särgi. Olime väga positiivselt üllatunud, rääkimata värskest särgi omanikust.

Tormi pildistas perekonda Basiiklika taustal. Helenal on peas uus käsitöö cap


Toursist sõitsime juba lõunaajal edasi Sainte’si, mis on viis korda väiksem kui Tours ja pindalalt umbes Pärnu suurune. See ajalooline linn Lääne-Prantsusmaal Charente-Maritime'i departemangus asus vaid kahe tunnise sõidu kaugusel. Veetsime linnakeses pärastlõuna ja õhtupooliku, et järgmise päeval juba Hispaania piir ületada.

Ma poleks enne seda reisi uskunud, kui palju jõuab ühe päevaga põnevaid kohti avastada! Muidugi teisalt ei jõua ajaloosse süveneda, aga linna meeleolu saab tajuda, palju ringi tatsata ja peamiste vaatamisväärsustega tutvuda ning kui veab, siis saab kuhjaga elamusi! Mulle nii meeldib lihtsalt uues linnas ringi uidata.

Saintes just neid elamusi kinkis. Esmalt leidsid lapsed rulapargi, mida nemad väga hindasid, seejärel läksime läbi suure kohaliku pargi, kus peeti ka hanesid ja teisi linde ning üle silla otse 2000 aasta vanusesse vanalinna. Eemal paistmas roomaaegne Germaniuse kaar.

Tormi Saintes’is Charente jõe ääres


Kuna väikesed jalad ei jaksa palju trampida, siis kompaktsed linnakesed on suur eelis! Südalinna parklast vanalinna viis kõigest 10 minuti jalutuskäigu tee. Vanalinnas avastasime, et korralikku pärastlõunast lõunasööki meil hankida ei õnnestu, sest kõik toidukohad avatakse kell 19. Õnneks saime nurgapealsest toidukohast soolaseid pannukaid ehk kreppe ja popkorni.

Luna popkorniga


Lähemalt õnnestus uurida rooma arhitektuuri silmapaistvamaid kirikuid selles piirkonnas, milleks on Saint-Eutrope de Saintes'i basiilika. Käisime sees ja süütasime oma lahkunud vanavanemate auks koos lastega küünlad. Kuidagi õnnestus rüblikuid nii palju suunata, et nad enamus külastuse ajast tasakesi kõndisid. Väga aktiivse kahese ja viiesega ei ole see alati lihtne väljakutse ja sellepärast me igasse ajaloolisesse kirikusse sisse ei roni.

Vanalinna peatänava vahelt paistab Saint-Eutrope de Saintes'i basiilika

Uku ja Tormi lähevad üle tee. Jõuavad basiilikale lähemale


Teekond sealt edasi kulges järgmise kirikuni, mida olin eemalt imetlenud ja tahtsin lähemalt näha. Teepeal saime pilte teha selle reisi esimese palmi all. Tänaseks on neid kogunenud juba rohkem ning kohaliku kohviku tualetis näime naljakat seebinagi, mille küljes oli seebirull. Tänu sellele ei pea seepi kätte võtma, vaid seda kõigest oma käte vahel rullima. Veidralt geniaalne asi.

Seebirull

Pilt palmist


Olime Saintes'i Saint Pierre'i katedraalist nelja minuti kaugusel, kui otsustasime Google Mapsi eirata, sest tundus, et hoopis põnevam tee läheb läbi teeäärde jäänud oru. Kuigi kolistasin käruga mitu meetrit treppe, oli see õige otsus! Roheline oaas läbitud, vaatas aia tagant lastele otsa kitsekene, kellele nad muru söötsid. Oru põhjast aga oli Saintes'i Saint Pierre'i katedraalile koos mäenõlval asetsevate lihtsate elumajadega hoopis isemoodi huvitav vaade.

Kohalike majade kohal kõrguv katedraal

Tormi ja kitseke


Katedraali nägime väljast, aga kuna kell oli juba hiline ning pidime jõudma veel hosteli checki-ini ära teha, siis nägemata jäi seekord Sainte’s Rooma amfiteater, mis ehitati enne esimese sajandi keskpaika pKr, valmis umbes aastal 40 pKr.

Katedraal

Tagasiteel hostelisse üle Charente jõe silla, taamal paistmas Germaniuse kaar.


Tõdesime Ukuga mõlemad peale Toursi ja Saintesi külastamist, et just Prantsusmaad tahaks veel avastada ja see tunne valdab mind ka Madriidis olles. Hispaania pole veel niimoodi naha alla pugenud, väljaarvatud Baskimaa, millest juba järgmises artiklis! Lähipäevil sõidame edasi Hispaania lõunarannikule ja nende seiklustega saab kursis olla @helenatomikas Instagrami konto kaudu.