MINU TAANI | Paha lugu küll, aga võileib on vanem kui meie ja sellega ei jamata

Avaldame kaks katkendit uuest raamatust „Minu Taani. Eesti viiking trussikuid õmblemas“, autoriks Taavi Turk.

Kui keegi paluks mul Taanit kirjeldada, siis Taani on justkui Euroopa eeslinn. Kõik on väga okei, kõik suures joones toimib ja üllatusi on väga vähe.

See tähendab, et kõigil on samasugune murulapp, samasugune punastest tellistest maja ning samasugune väikeauto. Iga tänava ääres on läbimõeldud paigutusega jalgrattatee ning inimesed on võrdlemisi õnnelikud. Paberil kõlab see nagu sotsiaaldemokraatlik utoopia, mis on küll päris lähedane kirjeldus Taani üldisele eluolule. Mida esimesel hetkel ehk ei adu, on tõsiasi, et Taanist standardsemat ja igavamat riiki on raske leida. Kui kõik on okei, tähendab see seda, et ühtlasi hakkab päris ruttu kenakesti igav ning mugavusruum ja sellest vabatahtlikult mitte väljaastumine on Taanis elamise üks eripärasid.

Taani on toimiv, kuid parasjagu isoleeritud süsteem. Kultuur, poliitika, kombed, toit ja infrastruktuur – kõik on tippentoppen. Kui peaks juhtuma, et midagi sellest jäigast võrgustikust nihkesse satub, on päris raske seda süsteemiga toimima saada. Hea näide Taani kultuurist on see, kui me ükskord ühe kohaliku sõbrannaga Taani toidust rääkisime. „Hei, Laura, Taani toit on ikka kohati nii jõle igav, kõik söövad sama asja.“

„Mis mõttes, meil on väga palju erinevaid toite?“

„Nojah, aga ma mõtlen rohkem seda, et keegi ei püüagi proovida uusi asju, alati on samad kooslused ja kui keegi midagi muudab, on inimesed šokeeritud.“

„Kuidas nii?“

„Noh, näiteks, millal sa viimati enda rullvorstivõileivale tomativiilu panid?“

„Iuu, mitte kunagi. Miks ma peaks rullvorstivõileivale tomati panema, sinna käib ju sibul?“

„Täpselt nii.“

Ja nii ongi. Taanis peetakse traditsioonidest kinni. Rullvorstivõileivale käib sibul, singivõileivale majoneesiga salat ning pasteedivõileivale praepeekon. Ja mitte kunagi vastupidi, vastasel juhul vaatavad taanlased sind kui katkuhaiget ning kõigil on lõpuks veidi imelik. Minul kui erinevates maades elanud kokaharidusega inimesel oli alguses sellega väga raske harjuda. Nii peab, teistmoodi ei saa. Nii käib see toidu, kommete ja paraku ka bürokraatiaga.

***

Taani asub läbi ja lõhki Euroopa kartuli- ja sealihavööndis. Kui küsida keskmiselt taanlaselt, mida ta tavaliselt sööb, siis on vastuseks pea alati praetud sealiha (taanikeeli flæskesteg), kartulid, lihapallid ja kõik muu rammus ja rasvane üle kallatud ohtra pruuni koorekastmega. Eestist tulijale on Taani köögikultuuri päris lihtne siseneda, kuna toidud on üldiselt samad, lihtsalt väikeste variatsioonide ning veidrustega. Üks element, mis tihtipeale muudab assimileerumise keerulisemaks, on varem mainitud nii-peab-teisiti-ei-saa-mentaliteet. See tähendab, et söögikooslused on sellised, nagu traditsioonid ette näevad, ning neid muuta või murda on taanlaste jaoks mõistmatu ning eriskummaline.

Ma ei ole kindel, kas asi on perekondlikus tavas, Eesti päritolus või milleski muus, aga lapsest peale on minu perekonnas olnud kombeks erinevaid maitseid kombineerida või traditsioonilistest roogadest väikese variatsiooniga eri näo ja mekiga eineid tuletada. Sageli väikesed elemendid, nagu näiteks karri lisamine hakklihakastmesse või hommikuvõileiva kokku panemine mis tahes toiduainetest, mis kapis leidus. See on minu jaoks iseenesestmõistetav ja vähemalt minu enda kogemuse najal ka enamikule teistele eestlastele. Võimalik, et selline mentaliteet on võrsunud Nõukogude aja kaubavähesusest sündinud asenduskultuuri ajel või hoopiski üheksakümnendate idaeurooplastele peale valgunud uudistoodetelaviinist. Mul on veel selgelt meeles tolleaegsed ajakirjaretseptidest kantud toote katsetusveidrused. Eriti elavalt on mul silme ees, kuidas mu ema üheksakümnendatel õunte ja banaanidega pikitud poolsuitsuvorstirõnga ahju viskas ning seda õhtusöögi pärlina presenteeris. Vähemalt minu jaoks on üheksakümnendate Eesti toidukultuur midagi sarnast viiekümnendatel USA eeslinnades elanud koduperenaiste kallerdatud õudusroogadega: liiga palju uusi asju, mida keegi ei osanud omavahel kokku sobitada.

Taanis paraku pole sellist kultuurimuutust olnud ei sel ega ilmselt ka eelmisel sajandil. Mida söödi siis, seda süüakse ka tänapäeval, samad koostisosad ja kõikjal samamoodi. Toon lihtsad näited: sealihapraega täidetud võileiva vahele peab minema üliõhukeste viiludena hapukurk, hautatud punane kapsas, majonees ja sinep. Kui ühte neist toiduainetest pole, ei saa seda rooga valmistada. Kui sulle punane kapsas või sinep ei meeldi, siis paha lugu küll, aga võileib on vanem kui meie ja sellega ei jamata. Maksapasteet käib vaid rukkileival, tihtipeale ülessoojendatud kujul ning sinna peale pannakse peekonit ja võimalusel praeseeni. Kui külmalt, siis kurk, mitte kunagi tomat või taevas hoia midagi muud.

Selline komme järgida jäigalt retsepte tähendab ka lihtsamate ampsude valmistamisel seda, et peaaegu igal toidul on oma täpne nimi ning iga taanlane teab, kuidas kindel roog peab maitsema ning välja nägema. See omakorda aga piirab toidukohti millegi uuega katsetamast: alati on võimalus, et mõni vanem taani tädikene köögiuksele lõugama tuleb, kui mõni tema silmis kriitiline komponent on toidust puudu või – veel hullem – asendatud.

Taani toidust rääkides peab kindlasti esile tooma mõned Taani toidukultuuri klassikud. Nii nagu eestlastel, on ka taanlaste igapäevatoidus aukohal must leib. Eesti leivaga võrreldes on Taani leib palju muredam ning jäigem. Isegi pärast aastatepikkust Taanis elamist pole ma päriselt sellega ära harjunud: ainult pagarikojast ostetud värske must leib läheb kaubaks, muu supermarketist ostetud jamps jääb pärast paari esimest viilu puutumata. Taanlastele meeldib ka väga leiva sisse igasuguseid seemneid, pähkleid ja muud prõksuvat ning krõmpsuvat lisada: suur hulk poeletil pakutud leibu on kas päevalille-, kõrvitsa- või muude seemnetega pikitud, mõnikord isegi nii tihedalt, et leiba on seemnete vahelt suisa raske üles leida.

Leib ja sai käivad käsikäes Taani traditsioonilise hommiku- ja lõunasöögiga või siis taanikeeli morgenmad’i ja frokost’iga. Enamasti saiatooted hommikuks ning leib lõunasöögiks. Taanlastele on kombeks süüa ohtralt võileibu, eriti varajaseks lõunasöögiks, ja seda sellises mahus, et suuremad poed ning pagariärid pakuvad lõunaajal traditsioonilise kooslusega valmis meisterdatud võileibu, mida kümned inimesed järjekorras seistes osta soovivad. Mu kaks kohalikku pagariäri on alati enne lõunapausi nii inimesi täis, et pikk saba lookleb uksest välja ja mööda tänavat edasigi. Nimelt saadavad kontoritöötajad tihtipeale ühe enda seast lõunaks võileibu ostma, mis suurtes karpides kontorisse veetakse ja lõunapausi ajaks lauale pannakse. Kooslused, nagu ma juba mainisin, on enamasti samad: pasteet erinevate lisadega, sink, juust, rullvorstid, rostbiif ja muu. Kõik imeliselt kaunistatud lahtistel võileibadel ning valdavalt jaolt rukkileival.

Taanlastel on kõigele võileiva peale käivale üks nimi: pålæg. See sõna tähendab „pealepandav asi“ või eestipäraselt „võileiva kate“. See võib olla ükskõik mis alates singist ja vorstist kuni juustu, moosi või veidral kombel õhukeste šokolaadilehtedeni, mis röstsaial ahvatlevalt ära sulavad. Lisaks paljudele muudele eestlastele tavapärastele toodetele armastavad taanlased ka kala, eriti just heeringat. Poest leiab kümnetes versioonides marineeritud heeringat erinevates maitsvates kastmetes. Eesti soolaheeringaga võrreldes on Skandinaavia heeringas magusam ja vähem soolane, veidi äädikane ning vähem ekstreemse maitsega. See tähendab, et mahedas kastmes marineeritud heeringas läheb kaubaks neilegi, kes muidu suured kalasõbrad pole. Baltikumis populaarne surimi- või makralembus Taanis puudub, kui suši välja arvata.

Vaata ka videot raamatuesitlusest — SIIT!