Tutanhamoni tume saladus

Tutanhamon oli vaaraodest kuulsaim. DNA- ja ekspertiisuuringuid kasutav sari „Surnute hääled“ heidab valgust mehe põetud haigustele, tema igapäevastele füüsilistele probleemidele ja viimaks sellele, kes ta tegelikult oma kuulsa kuldse maski taga oli. Rääkimata ei jää ka tume peresaladus.

Tutanhamoni lapsepõlv on mõistatus. Üks raidkiri viitab, et tema isa oli ekstsentriline vaarao Ehnaton, kelle abikaasa oli ikooniline kuninganna Nofretete. Ent Ehnatonil oli rohkem kui üks naine. Seega kes oli Tutanhamoni ema? Vastus võib peituda Luxoris kuningate orus. Ühe sealse hauakambri külgkambrist leiti tuvastamata kuninglike muumiate peidupaik – üks neist oli ka noore daami surnukeha. Surnukehal tehtud DNA-analüüside põhjal tuvastati, et tegemist on Tutanhamoni emaga. Uuring näitab, et naine oli surres umbes 25-aastane ja et tema keha oli täis haavu ja vigastusi. Mõned neist tekitasid hauarüüstajad, kuid kompuutertomograafia paljastas naisel näovigastuse, mis tekkis enne tema mumifitseerimist. Ja see tömbi esemega löögist tekkinud vigastus võis osutuda surmavaks.

Amun-Ra tempel Luxoris

Me ei tea, miks Tutanhamoni ema suri, kuid me teame, et Ehnatoni valitsusaeg ei läinud hästi. Oli sõjalisi ebaõnnestumisi, laialt levis katk ning mehe surma ajaks oli egiptlastel temast ja tema edevast religioonist küllalt saanud. Ehnatonilt trooni üle võttes oli Tutanhamon vaid 9-aastane ning Vana-Egiptuse rahvale oli see tõeline leevendus. Siiski polnud Tutanhamoni elu lihtne – värskeimate skaneeringute järgi oli tal kõnedefekt, tema kolju oli väga piklik ning tal oli ka füüsilisi probleeme ja haigusi, mille põhjuseks võisid olla lähisugulastest eellased. Ta suri väga noorelt, vaid 18-aastaselt, kuid tema hauakambri ja temast maha jäänud aarete leidmine tegid temast ühe ajaloo kuulsaima vaarao. Nüüd teame temast veidi rohkem.

Pompei ohvrite lood

24. augustil aastal 79 pKr purskas Vesuuvi vulkaan, kattes Pompei ja Herculaneumi linnad tuhakihiga, mis oli kohati 24 meetrit paks. Kuid vulkaaniline aine mitte ainult ei hävitanud neid linnu, vaid säilitas nende ja paljude neisse lõksu jäänud inimeste säilmed.

Pompei leidudest ainulaadseim on fakt, et tegemist pole kivistunud ega mumifitseeritud säilmetega: need inimesed on kipsist. Seal esimestena kaevanud avastajad leidsid salapäraseid auke ning neist õõnsustest leidsid nad luid. Kaua aega pärast ohvrite tuha alla mattumist kõdunes nende liha, jättes tuha sisse inimkehakujulised õnarused. Kui väljakaevajad need inimeste elusuuruses vormid avastasid, valasid nad neisse kipsi, et valmistada neist jäljendeid, millel on šokeerivalt peened detailid ja mis annavad edasi sündmuste dramaatilisust.

Ning mida saavad need säilmed meile näidata? Väikese poisi jäljendist tehti röntgen ning selles näha olev reieluu ütleb meile, et poiss oli kolme- kuni viieaastane. Röntgen näitab samuti , et poisi pea all oli juveelidega täidetud amulett ehk bulla, seega võis tegemist olla rikka mehe pojaga, kes mingil põhjusel suri üksinda, olles kaugel oma perekonnast. Üks Herculaneumi leidudest räägib meile lisa. Sealsest skeletist nähtub varases neljakümnendates eluaastates mees, kes elas vägivaldset elu, sest tõsiseid haavu oli nii tema suul, roietel kui ka näos. Ta kandis kaht mõõka, üks neist uhkelt kaunistatud, puusepatööriistu ja palju raha. Nendest üksikasjadest suutsid Bettany ja tema kolleegid järeldada, et see mees oli ilmselt sõjaveteran ja kõrgema auastmega ohvitser ning kuna ta oli Roomast nõnda kaugel ja tal olid kaasas puusepatööriistad, oli ta tõenäoliselt leiukohas paikneva laeva puusepp või mehaanik. Kui mees oleks teadnud, mida oodata, oleks ta kindlasti teistsuguse töö valinud…

„Surnute hääled“ uurib ka teiste ohvrite saatust ning paljastab ühtlasi palju elusid nõudnud Vesuuvi vulkaanipurske sündmusi; need ohvrid räägivad nüüd selles ainulaadses sarjas esimest korda – ainult Viasat History kanalil pühapäeviti kell 22.00.

Bettany uurib Herculaneumi Collegium Augustaliumi hoonet, taustal seal säilinud fresko