Reisikiri USAst. Roadtrip rooste ja tuha radadel
Seekordne seiklus viib Ameerikasse. Täpsemalt Kentucky osariiki, tuha konverentsile. Samamoodi nagu me Eestis toodame põlevkivitööstuses igal aastal miljoneid tonne tuhka, toimub see ka igal pool mujal maailmas.
Kuigi põlevkivi kasutatakse peale meie väga vähestes riikides, siis kivisütt, puidujäätmeid, prügi jms kütuseid kasutavad enamus maailma riigid. Hoolimata püüdlustest asendada fossiilsed kütused taastuvenergiaga, täielikku lõppu veel aastakümneid ei paista ning nende põletamisest tekkinud jäätmete taaskasutus on täna veel kesine. Mitte nii väike kui meil, aga mitte ka palju parem. Aga... ajad on muutumas, probleemidele otsitakse lahendused ja täna juba oskavad näiteks tsemendi-, tee-ehituse- ja paljud-paljud muud sektorid vaadata neid materjale ringmajanduse maailmas peaaegu kui maas vedelevat raha. Aga see on hoopis pikem teema.
Et mitte kulutada pea kolme päeva lendamisele selleks, et saaks ainult sama kaua konverentsil istuda (eriti olukorras, kus JFK lennujaamas sai 29 tundi töötajate puuduse ja tormi tõttu kinni istutud ning kuuest lennukist maha jäädud), tuli teha ka üks roadtrip USA endise industriaal-impeeriumi radadel, et näha ka pisut oma silmaga ameerika kultuuri ja seda tööstusmaailma.
Esimene mõte oli nagu alati. Mis seal ikka.. ostame auto, müüme pärast teises otsas maha. Lihtne. Varemgi tehtud. Odavam ikka kui rendi eest maksta. Mõne vana ameeriklasega oleks eriti lahe ju trippida. Praktikas see nii lihtsaks jälle ei osutunud. Isegi suvalist Crown Victoriat on täna väga raske mõistliku hinna eest leida ja Kentucky osariigis peab auto ümber kirjutamiseks ja kindlustamiseks omama kohalikku luba ja aadressi. Ühesõnaga tehtav, aga mitte selles ajaraamis, mis hetkel kasutada oli, aga ehk saab selle ka kunagi tehtud. Teine valik oli, et äkki hääletaks. Ka täiesti vabalt tehtav, sest üldiselt maapiirkondades on inimesed sõbralikud ja hääletamiskultuur on tuntud, aga linnad ja vahemaad on tohutult suured ning meie distants ja aeg seda plaani ei võimaldanud.
Seega lihtne tee... autorent. Mis, tuleb välja, ei ole ka nii lihtne. Auto netist bronnitud, 10 kilomeetrit raske kotiga 30 kraadises kuumuses läbi Cincinnati linna jalutatud ja ikka tühjad pihud, sest ilma krediitkaardita USAs sinu isiksust tuvastada ei saa. Ma ka ei tea, miks. Aga noh, proovime edasi. Läbi metsiku äiksetormi lennujaama tagasi, õhtusöök IHOPis, kultuurielamus Walmartis, et tõesti saab toidupoest tulirelvi osta, järjekordne öö lennujaama põrandal, lisatagatis, topelt dokumendid, et ikka mingid kahtlased tüübid autoga jalga ei laseks ja lõpuks saimegi sealt ühe Nissan Rouge linnamaasturi ja liikuma.
Nii algas meie roadtrip läbi Ohio, Kentucky, Indiana, Chicago, Michigani, Kanada ja New Yorgi osariigi. Ühine nimetus sellele teele on roostevöö. Osariigid, kust algas kunagine ameerika tootmismaastik, ala, mis oli algselt hästi veeteedega ühendatud ja aurulaevad võimaldasid tööstusel areneda. Ala, mis 20. sajandi alguses andis maailmale transpordi, tootmisliini, autod ja palju muud. Tänaseks on tootmine mujale suunatud ja enamik nendest suurematest linnadest poole oma populatsioonist kaotanud.
Aga.. reliktid sellest suurusest jäävad ja absoluutselt kõik asjad: teed, majad, jookide ja söökide kogused on suured, lihtsalt 20-50% suuremad. Isegi õlu on 710ml pudelis. Vahemaad, mis kaardilt ei tundu üldse nii hullud, on päriselt ikka üsna pikad ja seega esimesed päevad saimegi põhiliselt sõita. Läbi väga rohelise ja ilusa Kentucky ja Indiana — selliste pesuehtsate filmist pärit USA maapiirkondade, kus iga nurga peal on garaažimüük ja kõik inimesed on positiivsed ja naeratavad. Külastasime paari viskitehast, järve ja Empire karjääri (sealt viidi 1920ndatel 1000 miili kaugusele New Yorki Empire State Buildingu ehituseks monoliitsed marmoriplokid) ja võtsime suuna Chicago peale.
Hommikul kiire külastus Michigani järve äärde ja mõrvapealinnas Garys mahajäetud teatris js kirikus kolamine ning tee Detroiti, kus esimeseks ilmselgeks punktiks oli maailma suurim hüljatud tehas – 1950ndatel sulgetud Packardi kompleks, mis tõenäoliselt lähiaastatel täielikult maha lükatakse. Kuigi selliseid hüljatud punkte on selles piirkonnas hulgi, siis kuuldused Detroidist kui kummituslinnast on ennatlikud. Kesklinn on moodne, klaasist ja puhas. Mis ei peaks ka üllatus olema, sest näiteks Ford toodab jätkuvalt seal igas minutis kaks F150 kastikat. Sellega seoses tuli külastada ka Henry Fordi innovatsioonimuuseumit, mis oli julgelt kolme tunni jagu täis autosid, lennukeid, aurumasinaid, tööstustsehhe ja ameerika ajalugu.
Kuna Detroit asub Kanada piiri lähedal, siis nii lähedal olles ei saanud jätta ka seda külastamata. Võtsime ette tee läbi Kanada Niagara kose juurde, mis on küll nagu kõik turistilõksud, millest ma üldiselt hoidun. Õnneks olen õppinud aastatega, et sellistesse kohtadesse minnakse VARA. Tõusta tuleb koos päikesega ja siis saad rahulikult neli tundi kolada, enne kui keskmine turist ärkab. Sellegipoolest kõik on maksumüüri taga ja ilma rahata vaatad seda nii kaugelt, et mõtled.. nojah, nagu Jägala juga. Kuigi tegelikult on vooluhulk muidugi tuhandetes kordades suurem.
Kanadast edasi liikudes saime vahelduseks unustatud industriaalmaastikule veeta aega ka pisut looduses. Ja see on Ameerikas võimas. Mäed, järved, tohutud metsad, oravad iga nurga peal, pesukarud, kes öösel su toitu luuravad, kitsed, kes ennast sinust häirida ei lase.
Siiski kogu see ilus loodus tuleb hinnaga. Iga nurga peal näed silte kõikvõimalike keeldudega... ei tohi peatuda, ujuda, telkida... Või siis on kõik ilusamad ja tuntud kohad maksumüüri taga, nagu juba varem Lõuna-Euroopas olen näinud. Seega enne New Yorki suundumist saime terve päeva ujumiskohta otsida. Lõpuks jalutasime ühest järjekordsest ujumiskeeluga rannast 100 meetrit edasi ja hüppasime kivi pealt vette.
Peale ujumist tuligi viimaseks päevaks võtta siht Manhattanile ehk tagasi algusesse. Nii meie reisi kui industriaal-Ameerika ajaloo mõttes. Kuna New York on ehitatud ammu ja liikumine baseerub ühistranspordile ning parkimiskohti linna suuruse kohta praktiliselt pole, jätsime auto äärelinna ja liikusime too päev põhiliselt jala. Keskpark, Times Square, lõpmatud betoonkanjonid, rahvusraamatukogu. Kõik see, mida oleme harjunud filmist nägema. Õhtu lõpuks, kuigi olime nädal aega autos elanud kaltsakad, otsustasime siiski teha külastuse Broadwayl etendusele „The Minutes“, kus avastasime, et maailma mõistes on meie teater natuke ikka nagu kooliteater. Pärast teatrit läksime Walmarti parklasse magama.
Hommikul vara veel kiire jalutuskäik linnas — vaatasime üle Vabadussamba (mille nägemiseks peab 3 kilomeetrit drooniga lendama) ja Brooklyni hipsterite linnaosa ja saimegi lõpuks tagasiteele asuda. Ilmselgelt jälle lennukid hilinesid, pagas jäi maha ja Helsingis sai tehtud oma elu kiireim jooks, aga ma arvan, et selle üle ei saa viriseda. Kui reisi alguses 29 tundi lennujaamas kinni istudes tulid esimese mõttena pähe peamiselt venekeelsed roppused siis järgmine mõte oli, et kurat, ma sain 50 tunniga üle ookeani täpselt sinna, kuhu vaja. Alles 60 aastat tagasi poleks see veel võimalik olnud. Me elame erakordsel ajal ja need väiksed ebamugavused on tegelikult täiesti olematud.
Ameerika... see on kompott totaalsest idiootsusest ja absoluutsest geniaalsusest.
Vaata fotosid roadtripist:
