Kultuurihuviline motoentusiast Mart Mikk tegi sel suvel teoks ammu planeeritud motomatka mööda Alpide nõlvu.
Kindlasti on 2020. aasta märtsist üle maailma ära jäänud miljoneid hoolega planeeritud reise, nende hulgas ühe kirgliku motomatkaja teekond mööda Alpide siinpoolseid nõlvu. See reis pidanuks teoks saama täpselt kaks aastat tagasi. Kuna marsruudi põhilised punktid olid juba ammu valitud ja uudistes hakati kõnelema Kesk-Euroopat tabanud kuumalainest, otsustasime abikaasaga esimesel võimalusel startida.
Pakkisime plätud ja suveriided koos sõiduvarustusega mootorrattale ning seadsime oma Triumphi Austria poole teele. Olen veendunud, et niigi lühikest puhkust ei ole mõtet kulutada tuhandete kilomeetrite pikkusele sõidule mööda korduvalt läbitud Baltimaade ja Poola teid. Pealegi on DSV Estonia panustanud põhjalikult tsiklite veosse ning tänu spetsiaalsetele raamidele on kogu protsess lihtne ja taskukohane. Praegusi kütusehindu arvesse võttes on kindlasti palju targem ja soodsam hakata oma mootorrattaga sõitma kohemaid mööda ilusaid teid.
Suveriideid meil kordagi selga panna ei õnnestunud.
Ebaõiglaselt varahommikuse ja Riias ümberistumisega Viini-lennu olime valinud tagamõttega, et saaksime võimalikult kähku oma mootorratta DSV-terminalist kätte ja jõuaksime veel samaks õhtuks mööda käänulisi teid Salzburgi. Igaks juhuks oli olemas ka varuplaan: Austria kiirteede vinjett maksab kümneks päevaks mootorrattale 5.60, aga kuna kõik sujus, siis ostmata see jäigi. Üldiselt sujuski kõik peale tõsiasja, et suveriideid meil kordagi selga panna ei õnnestunud.
Mitte üksnes Mozarti kommid
Salzburgis on Mozartiga seotud kaugelt rohkem asju kui šokolaadist munad. Pidime tegema mingi valiku ja keskendusime helilooja sünnikodule. Mul isiklikult on seda tüüpi ajalooliste paikadega veidi kummaline suhe. Ei saaks öelda, et mind üldse ei huvitaks ekspositsioon, kuid kõige rohkem saan energiat tühipaljast teadmisest, et ta on just siin olnud. Kõndisin õnnest totaka näoga toast tuppa, kus klaasi taga särasid Mozarti lapsepõlveviiul ja klavessiin ning leheküljed „Figaro pulma“, „Võluflöödi“ ja „Reekviemi“ käsikirjadest.
Kas mõni neist n-ö korralikest turistidest on ise laulnud Figaro või Papageno osa või „Reekviemi“?
Kuna olime tsikliriietes ja -saabastes, siis aeg-ajalt tajusime endil teiste külastajate pilke, teisalt valmistas mulle nalja mõte, kas mõni neist n-ö korralikest turistidest on ise laulnud Figaro või Papageno osa või „Reekviemi“.
Salzburgist mitte kuigi kaugel lõunas lookleb Austria ja Saksamaa piiri pidi 15-kilomeetrine Rossfeldpanoramastrasse, mille läbimise eest küsiti 4,5 eurot. 1570 meetri kõrgusel oli paks udu ja temperatuur langes üksikute kraadideni nullist napilt ülalpool. Kohe pärast kinnimähitud nn panoraamiteed oli järgmine atraktsioon üks Saksamaa populaarsemaid turismiobjekte, mida rahvasuus kutsutakse Kotkapesaks.
Kotkapesa
Tegemist on mäe tipus asuva kunagise natsionaalsotsialistliku erakonna ladviku uhke majaga, mis ehitati 1938. aastal parteijuhi 50. sünnipäevaks ja kus füürer isiklikult käis teadaolevalt kõigest 14 korda. Kuue ja poole kilomeetrine kitsas ning käänuline mägitee on liiklusele suletud, üles saab üksnes spetsiaalsete bussidega (28.–). Parklast viib mäe sisemusse 124-meetrine alt ja pealt kiviplaatidega vooderdatud tunnel. Kunagi sõidutati parteibossid sealt autoga otse sisse, ja kuna ümberkeeramiseks ruumi ei olnud, tuli autojuhtidel oma tagurdamisoskusi hoolega lihvida. Tunnelit mööda kõmpida oli veidi rõske, kuid enne sõda oli see köetud ja ventileeritud, selleks andis kogu keskusele voolu Siemensi allveelaevamootor, mida hoitakse varugeneraatorina siiani töökorras. Tunneli lõpus oli läikiva vase, peeglite ja rohelise nahaga sisustatud suur lift, mis viis külalised 124 meetrit kõrgemal asuvasse majja. Püsiva udu ja tiheda vihma tõttu oli üleval nähtavus täpselt 0 meetrit, mistõttu tuli maalilisi vaateid ja avarat terrassi endale ette kujutada.
Tänapäeval asub majas restoran, algset sisustust säilinud ei ole. Suures ümmarguses saalis peetud parteikoosolekutel osalenute varbaid soojendas Mussolini kingitud marmorkamin, mille servast koksisid liitlasvägede sõdurid sõja lõppedes endale veidi suveniire kaasa.
Selle kõige juures oli üks oluline ja veidi naljakas ebakõla. Ehkki iga 25 minuti tagant vooris mäe otsa bussitäis Ameerika turiste, oli kohapeal ülivähe infot maja algse funktsiooni kohta. Eriti praeguste sündmuste valguses on selgemast selgem, et sõjakurjategijate tegemisi ei tohi kuidagi au sisse tõsta ega neile mingit sorti mälestusmärke püstitada. Seega oleks korrektne öelda, et käisime lõunatamas 1834 meetri kõrgusel paiknevas Kehlsteinhausi restoranis.
Korrektne oleks öelda, et käisime lõunatamas 1834 meetri kõrgusel paiknevas Kehlsteinhausi restoranis.
Siit edasi algas meie reisi põhiline tunnusmeloodia romantilise pealkirjaga „Deutsche Alpenstrasse“ – Königssee ehk Kuningajärve kaldalt Bodeni järveni kulgev 450-kilomeetrine maaliline tee. Et õigel kursil püsida, tuleb naviseadmesse sisestada punktid Reit im Winkl, Aschau im Chiemgau, Oberaudorf, Rottach-Egern, Bad Tölz ja talveparadiisina tuntud Garmisch-Partenkirchen, milleni oli parajalt pikk tee, et ööbima jääda. Garmischi lähedal on haaravat tegevust ka kehvema suusailmaga kuudeks: siin on palju matkaradu ja Saksamaa kõrgeim mäetipp Zugspitze (2962 m), kuhu saab gondliga nii suvel kui ka talvel.
Kolmanda päeva keskseks eesmärgiks sai Baierimaa kuninga Ludwig II rajatud kuulus Neuschwansteini loss, millest inspireerituna visualiseeris „Tuhkatriinu“ lossi teine sama suure fantaasiaga mees Walt Disney. Lossi jõudmiseks jätkasime sõitu alpiteel läbi Oberammergau kuni Schwangauni. Nagu Kotkapesa juureski ei saanud ka siin oma transpordivahendiga treppi, valida oli pooletunnise jalgsimatka või käänulise bussisõidu vahel. Bussipilet edasi-tagasi maksab vaid 3.50, sellega kaasneb piiramatu õigus imetleda lossi väljastpoolt. Kuna ekskursioone korraldatakse üksnes giididega, mahub imeilusateks kiidetud ruumidest igas tunnis läbi kõndima ainult kindel arv turiste. Selline tuur maksab 17.50, kuid kassas selgus, et oleksime pidanud oma järge neli tundi ootama. Mõnes lõunapoolsemas riigis levinud, palju kallima hinnaga ja eelbroneeringuta teenust pakkuvad „varrukamehi“ Baierimaal polnud ning lossi uksel seisvate turvameeste olemus ei julgustanud mingeid erilahendusi otsima. Seega on nutikas oma külastusaeg varem internetis broneerida.
Hull kuningas Ludwig II
Veidrikuks peetud Ludwig II ei huvitunud ülemäära poliitikast ega valitsemisest, pigem paelusid teda kunst, arhitektuur ja muusika. Paljude tubade interjöör ongi selles lossis inspireeritud kuninga lemmikhelilooja Wagneri ooperitest. Kuna vastuvoolu ujuvatel inimestel on neid ümbritseva rahvaga tihtipeale keerulised suhted, lõppes kroonitud pea elu traagiliselt. Vaevalt paar nädalat oli ta jõudnud vast valminud lossis elada, kui ta leiti järve kaldalt uppununa. Selline diagnoos märgiti ka ametlikule surmatunnistusele hoolimata asjaolust, et vett tema kopsud ei sisaldanud, seevastu jäid lahkajatele silma tema kehas olnud mõningad kuuliaugud.
Deutsche Alpenstrasset oli järel veel veidi üle saja kilomeetri, läbisime Bad Hindelangi ja Scheideggi ning jõudsime põneva ajalooga Lindausse, mis asub Bodeni järve samanimelisel 68-hektarisel saarel. Päev oli veel noor ja vahelduseks paistis veidi päikest, mistõttu jõime tassi kohvi ja sõitsime paarsada kilomeetrit edasi kuni Freudenstadtini, et alustada uut päeva juba uue kuulsa teega.
Olin alati tahtnud sõita mööda Schwarzwaldstrasset tähisega B500 Freudenstadtist Baden-Badenisse ning ootasin seda suure põnevusega. Pean siiski tunnistama, et nii Deutsche Alpenstrasse kui ka B500 jätsid lõppkokkuvõttes hinge veidi segased emotsioonid. Seevastu Saksamaa kiirteedel sõita on väga distsiplineeriv: mitte keegi ei koperda vasakpoolsel vabal rajal sekunditki kauem, kui kulub aeglasemast eessõitjast möödumiseks. Pidev informatsiooni hankimine vasakpoolsest peeglist koos veidi eespool toimuva etteaimamisega saab kiirelt elutähtsaks harjumuseks.
Baden-Baden on kuulus oma spaade poolest ning jäi meelde kui tõeliselt peen ja luksuslik linn. Pärast jalutuskäiku ja kohvipausi alustasime järgmist etappi: läksime üle Reini jõe ja olimegi korraga Prantsusmaal, et suunduda Luksemburgi, mille kohta lapsepõlves kuuldud raadiokõllid on siiani eredalt meeles, kuid kuhu meist kumbki varem polnud sattunud.
Tasuta tramm, ka turistidele
Suurhertsogiriigi pealinna Luxembourgi ja Tallinna ühine omadus on tasuta ühistransport, aga kuna see soodustus kehtib ka välismaalastele, siis midagi valideerima ei pea. Puuduliku eeltöö tõttu tuli suure üllatusena Portugali juurtega inimeste rohkus: peaaegu kuuendik riigi elanikke kõneleb portugali keeles! Õhtusöögi ajal uurisime välja, et selle põhjus on 1970-ndatel sõlmitud tööjõu liikumist käsitlev leping, millele andis lisahoogu töötajate perede Luksemburgi lubamine. Kohe meie hotelli kõrval paiknes Euroopa Kohtu hoone, mille ees palusime ühel möödakäijal endast pilti teha. Enne lahkumist ostsime suveniiripoest seinataldriku, mis tähistab meie mootorrattaga külastatud 38. Euroopa riiki.
Sõit läbi ülejäänud Luksemburgi kulges vaoshoitud tempos, peagi algas Belgia ja jõudsimegi sümboolsesse Drielandenpunti, kus kohtuvad Belgia, Hollandi ja Saksamaa riigipiir. Koos lõunasöögiga toodi lauda ka päike, seda oli meie külmunud liikmetele hädasti tarvis! Siit algas tagasitee.
Järgmist ööbimiskohta otsides jäi silm pidama Bonnil, kunagise Lääne-Saksa pealinnal, kus on sündinud Ludwig van Beethoven. Viini klassiku ausammast parasjagu restaureeriti, tema sünnimaja oli õnneks alles. Juhuse tahtel ööbisime samas hotellis koos Ukraina sõjapõgenikega. Et me polnud mitu päeva uudiseid vaadanud, tõi see meid mõnes mõttes reaalsusesse tagasi. On täiesti mõistusevastane, et 21. sajandil tapetakse ja vägistatakse siinsamas Euroopas inimesi ning purustatakse rakettidega teatreid, koolimaju ja kaubanduskeskusi. Selle kõige taustal pidime kahjuks tõdema, et traagilised sündmused ei takistanud mitte üheski linnas, kus me käisime, agressorriigi turiste endistviisi segamatult räuskamast.
Olime alati tahtnud minna Bayreuthi, kus varajase kellaaja ning veel mitte alanud hooaja tõttu külastasime uhkes üksinduses Richard Wagneri muuseumi ja nägime helilooja enda projekteeritud teatrimaja. Ooperifestival jääb endiselt soovinimekirja. Edasi viis otsetee meid läbi Tšehhimaa metsade, ööbisime ülikaunis České Budějovices. Tšehhi kiirteedel kasseeritakse makse vähemalt neljarattalistelt sõidukitelt, aga selle saime teada alles pärast reisi. Ega see eriti meie marsruuti ei mõjutanud, mõnes kohas oleksime vast veidi otsem läinud, sest ka Tšehhimaal ei olnud ilm just ülearu soe.
Ratas pakitud, suundusime Viini
Tsikli transpordiraam oli meid kogu reisi aja kenasti oodanud Viini äärelinna Guntramsdorfi DSV-terminalis, mis on liialdamata parim terminal, kus oleme siiani käinud. Oma väiksuse tõttu kulges kõik ilma igasuguste üleliigsete formaalsusteta, personal oli väga asjatundlik ja vastutulelik. Isegi tualettruum andis kaugelt silmad ette suurte terminalide omadele – näiteks olime varasematel reisidel külastanud Dublini, Manchesteri, Barcelona, Milano, Bukaresti ja Sofia terminali. Amordid koormarihmadega raami külge pingutatud ning ratas tolmu ja kriimustuste kaitseks kilesse mässitud, suundusime Viini, kust olime viimaseks ööks leidnud otse südalinnas ülisoodsa hinnaga majutuse. Viimaks saime veidike osa lubatud kuumalainest. Ikka ja jälle avastasime end mõttelt, et erinevalt paljudest suurlinnadest ei ole Viin üldsegi nii väsitav, oleme sinna valmis iga kell uuesti ja uuesti minema ka niisama, ilma mootorrattata.
Kilomeetreid kogunes veidi alla 3000, läbitud riike tuli endalegi üllatuseks tervelt seitse: peale plaanis olnud Austria, Saksamaa ja Luksemburgi saime poolkogemata kauba peale veel Prantsusmaa, Belgia, Hollandi ja Tšehhi. Kui nüüd küsida, kas selliseid ringreise ei saaks autoga teha, siis aus vastus oleks: muidugi saab. Olnuks märgatavalt soojem ja kuivem, marsruutide valikust jätnuksime sel juhul vahele üksnes tasulise Rossfeldi panoraamtee.
