Külas Abrukal, kus elab maailma ainus saarevaht-diplomeeritud ilvesepüüdja

„Eks igal inimesel ole küljes vigu, jumal teab, et minul on neid küllaga. Kuid õnneks saab ühe neist kohe ära klaarida,“ ütleb Abruka saarevaht Rein Lember, kui kuuleb, et minu jalg astus mõni minut tagasi esimest korda sellele Kuressaarest lõunasse jäävale saarele. Sajab vihma, samas ilm on soe ja isegi sellistes tingimustes näeb Abruka välja kutsuv. Maabume saare idaosasse jääval Suursadamal.

„Saarele on äärmiselt oluline koht sadam, siin võetakse vastu külalisi ja saadetakse neid tagasi, siit saab ise teele minna ja sadama kaudu liigub kaup. Öeldakse, et külalised on armsad kaks korda, siis kui nad tulevad ja siis kui nad lähevad. Meie siin Abrukal laiendasime seda ka kolmanda lisandusega: külalised on kõige toredamad veel siis, kui nad kaasa viidud asjad tagasi toovad või oma mahajäetud kraamile järele tulevad,“ viskab Rein nalja, kui istume tema kail ootavasse kastiautosse, millega algab tunnine giidituur ümber saare. Rein peabki lisaks saarevahi tööle Abrukal ka Vahtra Turismitalu, kus on võimalik saada nii öömaja, kõhutäidet kui minna peremehega ümber saare giidituurile.

Seiklus Eesti ühes kaunimas piirkonnas võtab aja kenasti maha: merelt ei saa paluda kellajalist tuulepuhumist, samuti ei tähenda osutite liikumine kuigi palju Lääne-Saare Piiskopkonna hobusekasvatuse mõisana kasutusele võetud Abrukal. Varuge aega, kui saartele lähete! Lisaks ärge püüdkegi liiga palju ühe päevaga ära teha, jagage oma seiklusi pikema perioodi peale. Nii on võimalik jahisõidu, Abruka saarekülastuse, erinevate maitsvate toitude ja muu veespordiga veeta toimekas nädalavahetus.

Tund purjetamist

Suuremalt saarelt väiksemale – Saaremaalt Abrukale – pääsemiseks tuleb astuda, kas regulaarsele praamile (vaata väljumisi ja hindu SIIT!), mis käib Abrukale viis korda nädalas, hommikul ja õhtul või minna teele enda alusega, näiteks jahiga. Meie tegime merereisi Abrukale igapäevaselt Saare Arenduskeskuse juhtajana tegutseva Rainer Paenurga 32 jalasel jahil „Printsess Roosi“, millega teeb mees peamiselt lõbusõitu endale, oma perele ja tuttavatele. Seitse aastat tagasi saarele kolinud Rainer on pärit Tartust ja enne merele minekut istus meelsasti hoopis mootorratta sadulas. Roomassaare sadamast on võimalik huvi korral leida nii jaht kui selle kapten, et Abrukale pääseks.

„Mulle aga tundus saarele kolides, et peaks andma hoogu juurde mere kasutusele. Nii kummaline kui see ka pole, siis ka Saaremaal ei ole meri kohalike poolt nii palju kasutuses kui seda võiks arvata. Lisaks sellele tundus jahiga merel sõitmine turvalisem kui tsikkel, lisaks saab purjetada koos seltskonna ja perekonnaga. See ehk oligi kõige olulise, et saan tegeleda hobiga ja olla samal ajal koos perega,“ räägib Rainer hoides roolil suunda otse Abruka Põhjasadamasse. Kui isa on kapten, siis tüürimehe rolli kannab jahil peretütar Hanna, kes spordina tegelebki purjetamisega. Teel Abrukale on purjeotsad kindlalt noorima Paenurga käes. Valame suraka rummi üle reelingu merre, ohvriand Neptunile, et too meie sõitu turvaks.

Olen ka varem purjetanud, pikim teekond olnud Piirist Piirini regatt ehk siis laevaelu pole täiesti võõras. Samas on alati jahile astudes tunne nagu oleks esimest korda vees. Rainer aga võtab oma rahuliku merekaru olemusega kõik pinged maha, pakkumisest veeta vihmane merereis kajutis loobun – tõmban selga päästevesti ja ronin õue. Merel on vihm teist moodi, vihm ei sega, kuna põhiline fookus läheb mere nautimisele.

Rainer räägib, et ka temale oli alguses merele minek võõras, sest enda poolt määratut on seal üsna vähe, meri ja tuul annavad tihti suuna ning kiiruse. Kuid ajapikku hakkas jahil aja veetmine mehele naha alla pugema ja nüüd ei kujutaks ekstartlane elu ilma purjede all olemiseta ette. Kõige kaugemad kohad, kuhu Rainerit oma alus on viinud, on Gotland ja Ruhnu. Kuid isegi tunnine sõit Abrukale täidab mehe rõõmu ja rahuloluga. Seda on näha sellest, kuidas ahtris seisev kapten rooli hoiab. Jaht on küll oma kolmkümmend aastat vana, kuid libiseb kenasti läbi vee. Abruka pidevalt läheneb.

Piiskopi hobuste karjamaa

Abrukal kai ääres ootav saarevaht Rein pigistab terekätt nagu kruustangidega. Tunnise giidituuri jooksul paiskab mees kuulajate kõrvadesse nii palju informatsiooni saare kohta, et tekib tunne nagu oleksin pool elu siin elanud. Sain teada, et Abrukal on põhja-lõuna suunal pikkuseks 7km ja laiemast kohast saab saare mõõtmeks 3-4km. Veel sain teada, et talvisel ajal elab saarel nii 10-15 inimest, suvel aga on oma peavari nii 150 inimesel, kuhu tuleb siis lisada ka turistid. Saarel on nähtud põtra, rebast ja ka ühte ilvest. Sellest Eesti suurimast kasslasest aga hiljem.

„Mina olen ema poolt pärit Abrukalt, kuid terve elu elanud Kuressaares. Saarele tagasi tulin mingi kiiksu tõttu. Kes leiab vanemas eas jumala, kes aga kolib väikeselt saarelt veel väiksemale saarele,“ selgitab Rein. Abruka suuruseks on erinevates raamatutes märgitud erinev hulk ruutkilomeetreid, varieeruvad need 8 ja 12 vahel ning arvatakse, et seda tehti sõjalisel eesmärgil – kui tuleb dessant, siis ei teata saare tegelikku suurust ja soldatid põrutavad merre.

Abrukale tuli püsiasustus 18. sajandil, see juhtus siis, kui hakati talupoegadele maid päriseks müüma ja tekkis võimalus ise asju sättida. Eesti vabariigi ajal oli elu Abrukal hea, jõukust tõi maaharimine, kuid peamiselt ikkagi kalandus. Nõukogude ajal loodi suured kalurikolhoosid ja Abruka rahvas hakkas aina enam Saaremaale kolima. Nii algas saare inimtühjemaks jäämine.

„Kuid läbi aja on Abrukal ikka hästi elatud. Kui vanasti mujal sõitsid naised lüpsma jalgratastega, jõukamad mootorrattaga, seelikuhõlmad tuules lendlemas, siis Abrukal oli peres kaks mootorratast. Saarelt pärit kirjanik Jüri Tuulik on kirjutanud, et Abruka on küll väike kui kilupea, kuid jõukust on siin alati olnud rohkem kui mujal,“ lisab Rein.

Õige ... ja nüüd ilvesest. Kui peaminister Jüri Ratas käis teist korda saarel, siis kohtus ta nagu ikka ka saareinimestega. Kui tuli aeg küsimusi esitada, tõusis käsi ja küsiti pensionite kohta. Paralleelselt aga tõusis ka teine käsi ja küsiti sellekota, et kas riik teeks midagi ilvesega, kes saarel ringi hulgub ja tülitab. Rein räägib, kuidas Ratase peas käis ping-pong kahe teema vahel ja võitjaks jäi ilvese teema.

„Ratas haaras telefoni, helistas kuhu vaja ja päev hiljem olid saarel mehed, kes tõid kaasa ilvese püügipuurid ja koolitasid mind, kui saarevahti, kiiresti ilvesepüüdjaks. Olen tõenäoliselt maailma ainus saarevaht, kes on ka diplomeeritud ilvesepüüdja,“ räägib Rein ja näitab metsas puure. Ilvest pole aga kätte saadud ja lootus on, et huvide rahuldamise puudulikkuse tõttu läheb kasslane talvel üle jää tagasi liigikaaslasi otsima.

Maailma parim rullbiskviit

Merereisilt külmunu ja märjana naastes pole midagi paremat, kui astuda kailt otse Roomassaare Kohvikusse, kus ees ootab soe tuba, imeilus vaade jahisadamale ja loomulikult kohalik saaregastronoomia. Juba enne merele minekut on Rainer hoiatanud, et lõunaks saab kala. Ilm oli merel üsna räbal, sadas vihma, tuul loksutas laeva ja isegi enamasti kõige vastu aitav vahuvein ei suutnud kontidesse end pressinud külma peletada. Nii oligi suurepärane leida eest soe koht, kus serveeriti hommikul püütud räimi, praetuna koos värske Eesti kartuliga. Suurepärane kooslus saare parimatest maitsetest – kala maitseb saartel kuidagi eriti magusalt. Taldrikule ei jää alles ühtegi kalakontigi, rääkimata kosutavast lihast.

Kuid olgu, mis oli nende värskete räimedega, mitte miski ei valmistanud mind ette magustoiduks, milleks oli kohviku perenaise Heli valmistatud maasika rullbiskviit. Selle kreemine, sügav ja aus maitse pani võimsa punkti kogu päev esimesele poolele. Kasvõi selle biskviidi pärast üksi tasub sõita Roomassaarde. Lisaks siis muidugi merele minekuks ja kohviku kõrvallauas vestlevate merekarude juttude kuulamiseks. Gastronoomia maailmas tähendab see Michelini tärni. Kui tekkis sama päeva õhtul enne kojusõitu mõte biskviiti kaasa osta, siis loomulikult polnud järele enam isegi mälestust sellest maiusest.

Tuleb tunnistada, et maaroti külmi konte ei suutnud ka täielikult soojendada ei räim ega magustoit. Nii võtsin vastu otsuse järgmise veespordialaga tegelemise eel minna sauna. Oma tulevases öömajas Asa Spa Hotel’is oli just uuesti avatud enam kui pooletosina saunaga keskus, kus soe kehasse tagasi lasta. Lisaks Soome ja saares kohustuslikule kadakasaunale sai mõnuleda ka eestlaste poolt loodud Saunumi kerisega saunas. Väga lähedane kogemus suitsusaunale. Siinkohal lähevad tänusõnad teele Asa Spa Hotel toredatele inimestele, kes külmunud purjetaja ilma pikema selgituseta sauna suunasid.

Kalakasvatustiikidele wake’ima?

Kui aga kohe ei ole tunnet minna jahiga avamerele, siis võib valida seiklemiseks väiksema veekodu. Nimelt on Pidula kunagistele kalakasvatustiikidele ehitatud wakepark. Pidula Wakepark'i asutaja Janet Väärtnõu tuli Saaremaale tänu mehele, kes Pidulast pärit ja kelle vanemad kalakasvatusega tegelesid. Kuna kalakasvatusega uuesti alustamine osutus paberimajanduslikult keeruliseks, siis haaras Janet kinni tuttava väljahõigatud ideest panna puhta ja pidevalt vahelduva veega tiikidele püsti võimaluse sõita wakeboard’i.

„Vaikselt igal aastal areneme edasi, kuid tänaseks on huvi meie vastu väga suur. Kohalikud käivad sõitmas, mandri inimesed ja sellel suvel – juuli lõpus täpsemalt – soovime korraldada esimese rahvusvahelise võistluse. Kui me pole vaid wakepark, me oleme palju muud. Meil on suurepärane kohvik, kus valmistame pitsasid, mis on populaarsed mitte ainult meie juurde tulnute hulgas, vaid meid tellitakse ka lähikodudesse. Meie juures saab veeta aega, ronida täiskasvanutele mõeldud veekindluses, lesida korvtoolis ja lihtsalt nautida,“ selgitab Janet. Lähemal vestlusel selgub, et aparatuur, mis inimest trossiga üle vee tõmbab valmib Tartus. Ning kuulake nüüd: tartlased valmistavad maailma parimat wakepark’i varustust. Kes oleks arvanud!

Nagu Janet ütleb, siis sobib wake kõigile ja kõik saavad sellega kenasti ka hakkama. Lisaks on igal sõidul juures ka treener, kes jagab õpetusi ja paneb inimesed lauaga vee peal sõitmist nautima. „Meil on kahe raskusastmega rajad, kus on midagi teha kõigil, nii algajatel, kui neil, kes mingit lauda varem sõitnud. Peamine on see, et tulge ise kohale ja proovige,“ lähetab Janet kõigile kutse.

Sellel korral jäi minul laud alla panemata, kuna hommikune jahisõit oli teinud ikkagi oma töö. Küll aga mäletan varasematest kogemustest, et tegu on põneva, kohati raske, kuid lõbusa spordiga. Mina vaatasin kõrvalt, kuidas noored hüppeid harjutasid, sõin imelist kanapitsat ja rüüpasin peale kohalike poolt valmistatud vurtsuga kasemahla.