REISIKIRI | Kas Valgamaal elavadki kõige külalislahkemad eestlased?

Viimased kuud on näidanud, et kes tahab muretult puhkusereisile sõita, sel tasub lennujaamadest kauge kaarega mööda kõndida. Nii võtsime ka me sõbrannaga kätte ja seiklesime vahetult enne aasta kõige valgemaid öid hoopis Valgamaale.

Kas te pole tähele pannud, et puhkusepäevi planeerides saavad meist kõigist isehakanud ilmaennustajad ja statistikud? Teeme oletusi stiilis „Eelmisel aastal oli juuni üle ootuste soe ja kuiv. Küllap on nüüd ka.“

Paraku on ilmateate paikapidavusele lootma jäämine paras loteriimäng. Parem on end kohe häälestada selleks, et minna võib ka risti vastupidi.

Meil just nii läks. Kui me Valgamaa poole teele asusime, kallas vihma nagu pangest. Leppisime omavahel kokku, et ei lase end sellest suurt heidutada. Meie esimene peatuspaik pidi nii või teisiti olema Tõrva Veemõnula ning kuumas saunas ja basseinivees mõnuledes sadagu taevast või pussnuge.

Spontaansuse süst Supelungi kodumajutusest

Enne veel oli tarvis läbi käia oma ööbimispaigast – Supelungi-nimelisest majutusest Tõrva linnas Riiska järve kaldal. Kuigi kodumajutus paikneb pererahva enda hoovil, ei silmanud me kohale jõudes ühtegi hingelist. Helistamise peale ilmus siiski eikusagilt välja rõõmus perenaine, saunalina ümber, kes õhkas rahulolevalt: „Käisin just saunas ja nüüd järves ujumas. Oi kui mõnus! Vesi on 21 kraadi. Minge ka!“

Vaatasime sõbrannaga teineteisele otsa. Peas käis ära klikk! Ega me suhkrust ole! Jõudsime sealsamas otsusele, et kuna kell on juba võrdlemisi palju ja mitut tegevust enam päevakavva ei mahutaks, siis tänase õhtu veedame ikkagi majutuskoha nime vääriliselt järves supeldes. Veemõnula jäägu järgmist päeva ootama.

Meie võrdlemisi väikesesse toakesse tõid avarust maast laeni ulatuvad aknad. Neist avanes vaade otse järvele. Ujumissillani oli vaevu paarkümmend meetrit. Nii me seal istusime sooja teki sees, vihm tugevalt vastu katust krabistamas. Hiljem piisas mõnest minutist, et olla soojas järvevees ja tunda jahedaid vihmapiisku näole langemas. Ja kuigi võisid aimata, et kuskil siinsamas lähedal on see soe ja positiivne pererahvas, ei andnud nad end müstilisel kombel kordagi rohkem näole. Saime nautida täit privaatsust!

Kopterilend Valga linna kohal

Järgmisel päeval oli taevas oma kraanid kinni keeranud ja lõõmas kuum päike. Aeg oli sõita lõunanaabri külje alla Valka, et külastada sealset militaarmuuseum-teemaparki. Juba muuseumihoovi sisse sõites silmasime mitmeid põnevaid sõjamasinaid, mis võtsid elevile isegi meid, õrnema soo esindajaid. Ringkäigule minnes saime muidugi aru, et majaesine väljapanek on kõigest jäämäe tipp. Mõne aja pärast aetigi legendaarne Willis garaažist välja ja saime avatud katusega sõjamasinaga muuseumihoovile mitu ringi peale teha, juuksed tuules lehvimas. Kõrvetava päikese ja 25 soojakraadiga viimase peal mõnus jahutus.

Sellega elamussõidud ei piirdunud. Korraga kuulsime meile kordamööda giidideks olnud Meelist, Konstantini ja Valdekot rääkimas omavahel kopteritiirust Valga linna kohal. Vaatasime sõbrannaga teineteisele segaduses näoga otsa, kuniks üks hetk juhatatigi meid töötava mootoriga kopterisse. Tõusime õhku ja tegime linnale tiiru peale. Meiega kopterisse kaasa tulnud giid Meelis osutas üha uutele vaatamisväärsustele, mis akendest paistsid. Täpselt nii tõetruu see kõik tunduski. Tegelikkuses seisime me endiselt ühe koha peal paigal. Akendes jooksis salvestus kord samast kohast õhku tõusnud ja linnale tiiru peale teinud droonidelt. Meiesugustele, kellel meil polnud tiheda päevakava tõttu pikemaks linnatuuriks aega, muidugi geniaalne lahendus.

Päeva jooksul saime elamussõitudele ja huvitavatele militaarväljapanekutele lisaks panna oma täpsuse proovile laskesimulaatoril, külastada üht üdini tõetruud metsavenna punkrit, mis ehitatud endise metsavenna Alfred Käärmanni õpetuse järgi, ning osaleda laserlahingus. Kuna lahing sõbrannaga kahekesi jäänuks vast üpris igavaks ja üksluiseks, saime kampa hakata entusiastlike koolinoortega. Lahing haaras meid kõiki, vanusest sõltumata, jäägitult endasse. Giid Meelis teadis hiljem pajatada loo, mis seda mängu käigus tekkivat hasarti väga hästi ilmestab. Kord olla üks kollektiiv maastikule lahingusse läinud (kõige põnevamad laserlahingud pididki toimuma mitte muuseumihoovis, vaid maastikul). Ettevõtte juht oli parajasti kaevikus kükakil edasi liikumas, kuniks üks hetk liikus alluv kuklasse ja küsis relva ähvardusel: „Kas mu palk hakkab kunagi tõusma või ei?“ Seda, kas ekstreemsed palgakõnelused ka vilja kandsid, ei tea me keegi, aga fakt on see, et meeskonnaga tasub militaarteemaparki külastada küll. Tegevust jagub rohkem kui üheks päevaks, nii et miks mitte pikendada puhkus mitmepäevaseks ja ööbida muuseumihoovis asuvas kasarmus.

Külas rukkikrahvil

Meie järgmiseks peatuspaigaks sai kuulus Sangaste mõis, kus on laulatatud lõpmatul hulgal paare. Sel päevalgi, kui meie lossi satume, on peosaalis pikad lauad rivis. Üks pidu lõpeb, teine algab.

Meie ei tulnud siiski pulma, vaid hoopis mõisa endisesse ringtalli ehitatud interaktiivsesse elamuskeskusesse, kus saab lähemalt tutvuda Sangaste lossi omaniku krahv Bergi looga. Berg mitte ainult ei aretanud maailma vanimat talirukkisorti „Sangaste“, mispärast teda hellitavalt rukkikrahviks kutsutaksegi, vaid tõi ka Sangastesse mitmeid uue aja leiutisi.

Ringkäigul saab paljudele tolle aja maailmaimedest leiutistele ise käed külge panna. Nagu giid meile ütleb, siis kui muidu hurjutavad vanemad lapsi muuseumis käsi taskus hoidma, siis nende juures on see isegi rangelt keelatud. Tulebki käte abil õppida ja avastada. Nii saame meiegi end proovile panna nii lehmalüpsmises, viljakottide tirimises kui ka tolleaegse telefoniga teineteisele helistamises. Takkaotsa proovida peegli ees selga ehtsaid mõisarahva riideid. Lugu, mis sealsete käed-külge-eksponaatide vahel jalutades lahti hargneb, on ülimalt kaasahaarav ja põnev ning jätab meid sõbrannaga veel hiljem mõisast lahkudeski Bergi elu üle mõtisklema.

Veemõnulas mõnules Eesti kõige sõbralikum rahvas

Oma väljasõidu lõpetasime seal, kuhu esimesel õhtul ei jõudnud – Tõrva Veemõnulas. Kohale jõudes saime sekundi pealt aru, et saatusel olid vägagi õiged plaanid, et meid päev varem sinna ei lasknud. Sest kuigi ekslikult võiks arvata, et veemõnula on lihtsalt üks pisike ujula, siis kaugel sellest. Roheluse keskel asuvas päevaspaakeses on neli erinevat sauna, mitu mullivanni, klassikaline 25 meetri pikkune ujumisbassein ja mis kõige tähtsam, kaks eri küljele avanevat päikeseterrassi. Kuna nälg juba näpistas päris kibedalt, suundusimegi esimese asjana ühele terrassidest einestama. Ei tea, kas süüdi oli erakordselt tühi kõht, kuid basseinibaarist tellitud burger maitses fenomenaalselt hästi, tehes oma mahlasusega silmad ette nii mõnegi kuulsa burgerirestorani burgerile. Järgnes kolm tundi vaheldumisi ujumist, saunatamist ja päikeseterrassil vedelemist. Seal lamamistoolis lesides, kõrval basseinibaarist võetud jahutav kokteil, võis küll ära unustada, et oleme endiselt Tõrvas. Tunne oli, nagu oleksime teleporteerunud mõnele soojamaareisile. Tõele au andes ei meenu teist nii mõnusat terrassi ühestki teisest Eesti spaast. Seda rõõmustavam oli kuulda, et juba juuli lõpus avab seni ainult päevaspaana tegutsenud veemõnula teisel korrusel ka majutusosa. See tähendab ainult üht – juba varsti saab tagasi tulla ja end veel pikemaks ajaks mõnulema unustada.

Ahjaa! Mis meid Tõrva Veemõnulas veel hämmastas – teiste spaakülastajate sõbralikkus. „Tere“ lipsas kõigil pikemalt mõtlemata üle huulte nii sauna sisenedes kui ka sealt väljudes. Armas komme, mida Eestis naljalt ei kohta. Ristisime niisiis tõrvakad rõõmuga kõige sõbralikumateks inimesteks. Kui tahate ka selle isevärki toreda rahva, kes eestlase stereotüüpi ümber lükkavad, oma silmaga üle vaadata, tasub sammud Valgamaale seada.

Meie lahkusime tänu sellele erakordsele külalislahkusele igatahes Valgamaalt lai naeratus suul! Aitäh, tõrvakad! Aitäh, Valgamaa!

false