FOTO:
Hommikul kell kolm helistab Marko: „Noh, ega te pole ümber mõelnud?“ Muidugi me ei ole, aga eks indiaaniküla pealik igaks juhuks uuris, sest ega neid linnainimesi tea. Mõtlevad veel, et kes see loll kõige magusamal uneajal ürgsesse radadeta rappa ronib. Meie igatahes läksime.
Ürgsed koopad Kuimetsa karstialal
See „meie“, kes öisele kõnele eelneval päeval Raplamaad avastama asus, koosneb viiest inimesest – kahest paarist ja ühest teimelisest, koerast rääkimata. Kohe oma teekonna alguses sattusime müstilisse salapaika. „Hei! Siin on koopad! Me saame maa alla minna!“ Ja ongi äsja koolist suvepuhkusele pääsenud Jessica maa alla kadunud, helehall Yorkshire’i terjer Franky vapralt kannul.
Me saame maa alla minna!
Oleme ürgsetes Kuimetsa karstikoobastes. Neist pikim venib maa all üle 80 meetri ja näib, et vähemalt viis nende hulgast on sellised, kuhu saab ka sisse minna. Eks seda ole ennegi tehtud. Läti Henriku kroonika andmetel varjusid karstiala koobastes vaenuvägede eest juba muistsed eestlased. Igatahes põnev on neisse kiigata küll – kõige rohkem elevust tekitas koobas, mille laes on ümmargune ava, kust kiired sügavusse valgust heidavad. Kes nüüd huvi tunneb, siis koopa leidmiseks otsi Kuimetsa karstialal silti „Tunnelkoobas laeavaga“.
Jalutuskäik Jaanilinnas
Metsast väljudes tajusin, et hiiglaslike sõnajajalgade vahelt urgete otsimine mõjus töiselt kiirustavale ajule kui ümberlülitus. Olemise tempo muutus teiseks, isegi meie seltskonna vestlusteemad võtsid argipäeva ärritajatest vabanenud suuna. Selline ajupuhkus on minipuhkuse parimaks alguseks!
Kuna niisama looduse keskel tuiamine tundus igati mõistlik tegevus olevat, tegime järgmise pikema peatuse Varbola linnuse juures, mis oli omal ajal nii võimas, et ei venelased, taanlased ega leedukad suutnud sellesse tungida. Mehed läksid muidugi otsejoones hiiglaslikku kiviheitemasinat vaatama.
Linnusest on aegade jooksul leitud igasugu põnevaid asju. Näiteks kaevust tuli välja viikingiajal levinud hasartmängus kasutatavad tammepuust sõjanuia ots ning luust täring. Kunagisest Eesti ja Põhja-Euroopa suurimast ning võimsamast muinaslinnast pole muidugi just palju alles, aga kohati ligi kümne meetri kõrguse aasalilledega palistatud müürivalli peal jalutamine on reisiselli jaoks peatust igati väärt.
Preeriakoda, pealik ja põgenemismets
Poolkaares paiknevad Preeriakoja tipid valendasid õhupäikesest kullatud lagendikul. Ohh, siin me siis magama hakkamegi! Uudistasime uste vahelt sisse piiludes tipide sisemusi ja metsaveerelt lähemale nihkunud lambad vahtisid omakorda meid. Meie Lyga selgitasime välja, et ilmselt magame matil ja kuivkäimla on igati viisakas, lausa ilus.
Andres ja Kalmer tegid kiirelt kindlaks, et vett ja elektrit meil õhtul pole. „Eks siin käivadki need, kes vaatavad rohkem loodusesse ja endasse kui telefoni,“ muigab meile tipisid tutvustav pea kahemeetrine indiaanipealik.
Endine tippsportlane Marko Aleksejev võib vabalt tipi vanade indiaanlaste põhimõtteid järgides ise valmis ehitada, selle (minu meelest hiiglasliku) koonusekujulise maja üksi püsti panna, vajadusel taas maha võtta ja uude kohta viia. Seda teeb ta siis, kui viib talvevaikust kuulama tulnud loodushuvilised keset lumehärma kahepäevasele räätsamatkale. Praegu on aga suvi ja me käest küsib Marko, kas soovime lähedalasuvas rabas juba üsna varsti saabuvat uut hommikut tervitada. Kas me tahame? Muidugi!
Eks siin käivadki need, kes vaatavad rohkem loodusesse ja endasse kui telefoni.
Kuid selleni me veel jõuame. Enne tuleb õhtu ära sisustada. Ja Marko pakub selleks suurepärase mängulise võimaluse, mis meie ajurakud kohati lausa kärssama ajab.
Nimelt asub Preeriakoja tipide lähedal põgenemismets. Justnimelt mets, mitte tuba. Ja sealt, kui oled juba kord lõksu jäänud, pole sugugi lihtne pääseda. „Vähem kui pooled saavad välja,“ ütleb Marko. Otsustame, et õhtusööki enne valmistama ei hakka, kui oleme ennast proovile pannud. Ning vastu ööd laseme kavala moega Preeriakoja peremehel end mitte üksnes põgenemismetsa, vaid lisaks ka veel seal asuvasse puuri lukustada.
Oi, kus me nuputasime! Vihjeid lahendusele olid nii üllatavates paikades, et lausa imestan, kui neid ükshaaval avastasime. Franky oli nuuskides igati abiks ja isegi üks metskass hiilis kuidagi piirete vahelt sisse meie pusimist uudistama. Kas me saime ettenähtud tunni aja jooksul välja? Noh, siin ma olen, aga kerge see pääsemine polnud.
Õhtujutud
Küünlad ja laternad põlevad, istume ringis kõige suuremas tipis. Vaatame, kuidas seened tipi keskele tehtud lõkke kohal pisut krimpsu tõmbuvad ning liha ja mais grillrestil endasse triibud kõrvetada lasevad.
Natuke räägime ka. Vaikusest ja sellest, kuidas ürgloodus, kui selles piisavalt kaua, piisavalt erksa meelega ja päris vaikselt olla, ka inimeses ürgsema poole ning ka küsimata küsimuste vastused välja toob.
Õhtused jutud on üldse teistsugused, hämaras arutletakse asjade üle, mis päevavalgel tagaplaanile hoiavad.
Õhtused jutud on üldse teistsugused.
Mulle hakkab tunduma, et Marko jaoks on Preeriakoja ehitamine ja metsagiidi ning jahimehe elu ühtaegu nii kutsumuseks kui ka mingisuguseks enesele seatud kohustuseks.
Oma rahulikul moel võtab ta saabujate hoo maha, paneb nad ümbritsevat kuulatama, olemise üle mõtisklema ja kõigesse salvestuvat elu märkama. Ma ei tea, kuidas tal see õnnestub, vaikuse murdmine ja imest väljaastumine on ju nii kerged tulema.
Päikesetõus rabas
Magamistipi keskel olev lahtise suuga ahi, mida Kalmer õhtul hoolega küttis, on kella kolmeks öösel kustunud. Pealiku kõnet uniselt vastu võttes vaatan tipi laes olevast avausest taevasse – väljas polegi eriti pime, ehkki päikesetõusuni on veel aega. Riidesse saame üllatavalt ruttu, Marko paneb sääsepelguritele paar tutsu salapärast musta looduslikku möginat nahale ja raba veerele jõudnuna sätime räätsad jalgade otsa.
Räätsadega liikumine on natuke nagu suusatama õppimine. Esialgu on ikka väga veider neid asjandusi jalge otsas kaasas vedada, aga vaid kümne minuti möödudes muutub samm loomulikuks ja me pole enam mingi laperdav ja koperdav kamp, vaid liigume radadeta rabal täitsa sujuvalt. Kujutame ise ette, et läheme hästi vaikselt, aga ühtegi varahommikust looma me ei kohta – nende jaoks oleme ilmselt siiski lärmakad. Küll aga näitab Marko meile värskeid jälgi. „Siin on vanemaealise põdra pabulad, siia on astunud nooremapoolne karu ja siin … on Franky!“
Siin on vanemaealise põdra pabulad, siia on astunud nooremapoolne karu ja siin … on Franky!
Tõepoolest, Franky siblib edasi-tagasi ja on varajase jalutuskäigu üle silmanähtavalt õnnelik. Ettevaatlikult huulheinte ja toitainete puuduses vaevakaskede vahel astudes leiame eest tumeda rabajärve. Püüame õõtsuval pinnal puhkepausi tehes silmadega salvestada esimesi päikesekiiri, piisakesi ämblikuvõrkudes, hommikusi kiirelt muutuvaid värve ja pärislooduse lõhna. Hingan sügavalt sisse – nii puhas!
„Õnne soovime sul, õnne soovime sul, palju õnne, kallis Jessica …“ Rabavaikusest hardununa laulame kolmeteistkümnenda sünnipäeva koidikule jõudnud Jessicale poolihääli.
Ei tohi? Tohib!
Kui olime tipis metslindude sädina saatel paar tundi maganud, võtsime sihiks paiga, mis on justkui äsjalõppenud indiaaniepisoodi jätkuks. Nimelt tähendab „tohi“ tšerokee keeles lindu („towhee“ ehk täpik-maasidrik). Ja just sinna, kus valmib kuulus Tohi džinn, autonina keerasimegi.
„Paarisaja aasta eest oli Eesti viinaköökide poolest kuulus ja tegelikult oli ka siin Tohisoo mõisas viinavabrik,“ selgitab Tohi Distillery üks asutaja ja esimene džinnimeister Priit Palk. Ta räägib värvikalt nii hoone ajaloost kui ka džinnitootmise äri käivitamise põnevatest seikadest. Saame teada, et kus mujal kui Tohisool valmisid Linda kaubamärgi all ilmatuma populaarsed nahast diplomaadikohvrid ja et nahavabriku naiste elu oli igati hoogne nii töö kui ka meelelahutuse mõttes. Priit meenutab, et kohe, kui ta siinse paiga avastas, otsustas ta, et Tohisoo mõisal on aeg taas väärtuslikku kraami tootma hakata. Laiast maailmast telliti vajalik tehnika ja Tohi Distillery saigi alguse. Praeguseks on majas lisaks tootmisele ka koolitus- ja seminarikeskus, mida saab külastusteks ja üritusteks broneerida.
Tohi Distillery ruumides jalutades mõtlen, et isegi neil, kes pole otseselt džinnifännid, oleks Priidu kogemusi äärmiselt põnev kuulata. Ja veel mõtlen, et sellise ettevõtte, mis pakub täielikult kodumaist tootmist ja tipptasemel kvaliteeti, saabki käivitada ainult see, kes ülepeakaela ja lõpuni asjasse usub, ühtegi kulutust liigseks ei pea ega kvaliteedis kriipsugi järele ei anna. Ja kes on ka ääretult uudishimulik katsetaja.
Sest kuidas muidu, kui mitte ohtrate proovimiste ja ka mõningate ebaõnnestumiste tulemusel oleks sündinud omapärane murakamaitseline või hoopis aroonia baasil valminud džinn.
Meile tundub murakas ju nii tavaline, kuid tegemist on pigem haruldase marjaga.
„Murakas on väga omapärane komponent. Meile tundub murakas ju nii tavaline, kuid tegemist on pigem haruldase marjaga. Seda leidub peale Eesti veel vaid Skandinaavias, Põhja-Venemaal ja Kanadas,“ selgitab Priit. Kõige rohkem auhindu on võitnud aga Tohi Cloudberry Mist Gin.
Jõuame testimise tulemusel järeldusele, et Tohi alkoholivabad joogid saavad suviste jahutajatena suure tõenäosusega laialdaselt tuntuks, sest mõned mullid lihtsalt on mõnusamad kui teised.
Sel sillerdaval veel on üks parv
ja parve peal on maja, mil omakorda saun. Ning Vigala jõe väikse parvesauna juurde väntab (justnimelt väntab, sest tegemist on moodsa vesijalgrattaga) läbi vee Ujuva Parveküla peremees Alar Tool. „Hei, näen, et olete ennast juba sisse seadnud,“ tervitab ta hoogsalt ja uurib: „Kas viskasite sauna ja tünni kütmiseks juba halge ka juurde?“ Viskasime küll, Andres ja Kalmer vaatasid saabudes esimese asjana üle, missugune saunakogemus meid täna ootab. Päris eriline, peab ütlema. Me pole ainsad, kes nii arvavad, sest aastakümneid on Parvekülas puhanud inimesed leidnud, et vee peal asuv saun on kuidagi parem kui see, mis kindlalt maapinna sisse istutatud.
Vee peal asuv saun on kuidagi parem kui see, mis kindlalt maapinna sisse istutatud.
„Parvekülaks kutsume siinset Vigala jõe äärset paika sellepärast, et tegelikult on siin rohkemat kui saunad – on ka parvemajad, grilliparv, peo- ja koolitusparv,“ loetleb Alar. Vestleme Alariga päris pikalt, meie Lyga samal ajal tünnisaunas ja mehed vaheldumisi jõkke hüppamas. Selgub, et see, kuidas inimesed ja ettevõtted muust ilmast eraldatud Parvekülla tee leiavad, jääb ka peremehele endale teinekord päris suureks mõistatuseks. „No olgu, kui salajaste ülesannetega organisatsioonid kogu ala broneerivad, siis muidugi, nemad teavad ju kõike, aga kui parvematkale saabub kümnete kaupa mootorrattureid, olen küll üllatunud,“ naerab peremees.
Ülikuumas tünnis jõge silmitsedes arutlen, et mina näiteks pole üldse nii suur peoinimene, et populaarne peoparv mind kõnetaks, tahaks hoopis võimalust koos perega privaatset jõeveere vaikust nautida. „Muidugi, olen juba ammu sama mõelnud, peredele valmivadki peagi uued villad ja need jäävad rahulikumale alale.“ Siis tuleb tagasi tulla, järeldan.
Kaks päeva eriilmelisi Raplamaa seiklusi andis nädala mõõdus elamusi, mõtlen järgmisel hommikul tööle naastes. Justkui puhkuselt oleks saabunud.
