FOTO: Erakogu
Pean tunnistama, et kui sõpradega on tulnud juttu suvepuhkusest, ei ole Lõuna-Eesti olnud just minu esimene valik. Kohe on minus pead tõstnud hiidlane küsinud: „Aga mis suvepuhkus see mereta õigupoolest on?“ Kahepäevane seiklus Põlvamaal avardas mu võhiklikku vaadet. Tundub, et ka mu sõprade oma, sest pärast enda seikluste jagamist sotsiaalmeedias ummistus postkast kirjadega: „Kus? Tahan ka!“ Ega ma kade ole. Nii ma siin nüüd olen, sepitsemas oma elu esimest reisikirja, et enda seiklusi teiegagi jagada.
Sättisime sõbrannaga pealinnast minekule keskpäeval, kui kõht andis juba valjuhäälselt märku, et ootab oma igapäevast lõunaampsu. Nälg teeb tujukaks ja tujukus pole kindlasti emotsioon, mida reisile kaasa võtta.
Maa Gurmee kodurestoranis on elu tõepoolest tšill(i)
Just seepärast valisime esimeseks peatuspaigaks Maa Gurmee kodurestorani. Ega me enne sellest kohast suurt teadnud, aga kui lubati kolmekäigulist õhtusööki taluhoovis, mis asub väga lähedal Peipsi ja Lämmijärve ristumispaigale, olime müüdud. Külastuseks piisab ainult pererahvale ette helistada ja aeg kokku leppida – igaks juhuks muidugi mõistlikuma ajavaruga, mitte vahetult enne hoovi keeramist.
Kui me ise lõpuks näljast nõrkevatena õuele keerasime, ei olnud me päris lõpuni kindlad, kas moodne kaardilugeja Waze juhatas meid ikka õigesse kohta, kuniks nägime üht härrat hoovi peal südikalt käppa viskamas. See oli peremees Sten, kelle ümber tegi rõõmuringe neljajalgne majavalvur Pipa. Perenaine Anett askeldas samaaegu juba köögis eelroa kallal. Tema on paberitega köögirüütel, kes olla nüüd ka oma asjaarmastajast abikaasa välja koolitanud. „Minu järel,“ hõikas peremees ja juhatas meid väikese lauani, mis oli valmis kaetud otse suure kaitsva puu alla. Kui seni ei olnud Eestimaal veel arvestatavaid suvetemperatuure nähtud-tuntud, siis sel päeval oli ilm nagu tellitud. Kõrvetavkuum päike ja mitte ainsamatki pilveräbalat. Looduslik varjualune kulus ainult marjaks ära.
Juba tõttaski peremees esimeste janukustutajate ja ampsude järele. Kaasa tõi ta värskendavat laimi ja piparmündiga vett ning hõrgud krevetiampsud. Sinna kõrvale pakkus ta mekkida eestimaist pihlaka- ja võililleveini. Sel ajal, kui me suuremat nälga kustutasime, suundus Sten ise mõnekümne meetri kaugusele grilli taha toimetama. Seal särises õhtusöögi peastaar – kergelt suitsune pardifilee, mida serveeris koos vokitud köögiviljadega. Magustoiduks valmistas perenaine amaretto-maiuse rabarberi, küpsiste, mascarpone ja vaarikatega. Portsjonid olid restorani kohta ebatavaliselt suured. Kui me sellele tähelepanu juhtisime, teatas Sten kohemaid: „Aga me olemegi ju maarestoran. Kas vanaema juures sai kunagi piirduda väikeste portsjonitega?“ Ei saanud. Ja just nagu omal ajal vanaema juures, said kõik taldrikud täiesti viimsete raasukesteni puhtaks kaabitud, sest iga toit viis keele alla.
Taldrikute tühjendamise vahepeal oli hea end pisut liigutada ja hoovis ringi uudistada, mis ja kust täpselt menüüsse jõuab. Üks aia suurimaid staare oli selgelt tšilli. Peremees Sten teadis meile rääkida, et kasvuhoonetes võrsub kokku 200 tšillitaime. Peale selle, et tšillist valmistavad nad maitsvaid Peipsi Pipra kaubamärgi all tuntud kastmeid, jõuab vürts tšillihooajal ka külaliste taldrikutele. Suure tulise toidu fännina oli pisut pettumust valmistav, et sattusime restorani nõks liiga vara. Aga mis muud sellest järeldada, kui et tuleb juba augustis tagasi tulla.
Kuigi saabumise hetkest peale oli tunne, justnagu oleks aeg seisma jäänud, pidime viimaks kellale pilku heites vastupidist tunnistama. Olime esialgsest ajagraafikust lootusetult maha jäänud ning viimane aeg oli ööbimiskoha poole teele asuda. Kuuldes, et meie järgmine peatuspaik on Saarjärve, andis restorani peremees kaasa omapoolse garantii, et suundume järgmisesse maapealsesse paradiisi.
Ühest ööst jääb Saarjärvel väheks
Kui me mööda muinasjutulisi metsateid viimaks kella kaheksa aegu Saarjärve puhkemaja õuele keerasime, saime sekundi pealt aru, et Stenil oli õigus. Saunamaja, kuhu end sisse seadsime, asus otse maalilise järve kaldal. Korstnast kerkis juba suitsusammas. Vesi kümblustünnis võttis samuti kraad kraadi järel tuure üles. Päike langes vaikselt madalamale ja madalamale, tuues järve kohale imekauni kuldse valguse. Tundus, et silme ees jookseb kaader mõnest Visit Estonia reklaamklipist, mitte päriselust. Ainus küsimus oli, kuidas küll mahutada oma lühikeseks jäänud õhtusse ära kõik Saarjärve võlud.
Saime aru, et SUP-matkale tuleks minna nüüd ja kohe. Mõnevõrra ettevaatliku ja kahtlevana hoidis meid tõik, et kumbki meist polnud kunagi varem aerusurfilaual sõitnud, isegi mitte sellel seista proovinud. Julgustavalt mõjusid peremehe sõnad: „Kõige parem ongi alustada järvel, sest siin pole vähimatki lainetust.“ Otsustatud! Mõne aja pärast randus ta kahe lauaga meie ujumissilla juurde. Päästevestid selga, väikesed õpetussõnad kaasa ja juba me mööda peegelsiledat järvevett edasi-tagasi liuglesimegi, samal ajal kui päike vaikselt unne vajus. Meie ei tahtnud veel unest midagi kuulda. Ees ootasid kuum järvevaatega saun, tünnis kümblemine ja meie mõlema sellesuvine esimene suplus.
Kui me pärast saunaskäiku terrassil mõnusalt aurasime ja kätt värskendava joogi järele tõstsime, õhkas sõbranna üks hetk südamest: „Tead, ma sain just aru, et ma ei mõtle sel nädalal esimest korda kolimisele!“ Jah, temast olid pealinna maha jäänud täitmist ootavad tühjad kolimiskastid. Saarjärve pühkis kõik need tüütud segajad peast.
Müstilisele vabadusetundele aitas vast kaasa seegi, et Saarjärve pererahvas on absoluutselt kõigele mõelnud. Olgu maja wifi-parool „ilusoled“ või terrassil seisnud korvike plätudega, juhuks kui keegi peaks olema meeltesegaduses oma suvejalanõud koju unustanud. Üks hea näide selle ilmestamiseks veel. Käisime teel ööbimiskohta poes eraldi jää järel, sest see ei ole miski, mida ühelt puhkemajalt vaikimisi ootad. Mis hiljem selgus? Saarjärvel oli sügavkülm jääd täis ning meie käik oli täitsa asjata. Mõistsime, et sisuliselt võinuks tulla ka käed taskus.
Nii juhtuski, et veeretasime uusi puhkuseplaane juba samal ööl sealsamal terrassil istudes. Nagu broneeringukalendrit läbi kammides selgus, peab saunamaja broneerimiseks olema päris käbe. Lohutuseks hiljaksjääjatele – Saarjärvel on olemas ka glämpingutelk ja peamaja.
Vabalangushüpe 24 meetri kõrguselt ajas sõbrad kihevile
Hommik Saarjärvel algas ujumissillal varbad soojas järvevees hommikukohvi juues. Oli tükk tegu, et end sealt püsti saada. Iga rakk kehas protestis lahkumise vastu. Keha oli selle ühe õhtuga end nii tugevalt Saarjärve külge klammerdanud. Lohutas teadmine, et ees ootab uus seiklus – Metsjärve puhkekeskus. Kuuldavasti olla sealne pererahvas hakanud sellest suvest pakkuma Eestis esimesena vabalangushüpet 24 meetri kõrgusest vaatetornist. Ei tulnud kõne allagi, et me, kaks parajalt hullumeelset, seda hullumeelsust omal nahal järele ei proovi.
Adrenaliin mulle meeldib. Kuigi lahtine kõrgus kipub jala all võbelema võtma, olin enne seda hommikut veel kindel, et maksku mis maksab, tornist tulen mina alla kas või pea ees. Kui kohale jõudsime, naeris pererahvas selle muidugi välja. Pea ees pole sellest tornist siiski keegi veel alla hüpanud.
Hingasin kergendatult, sest hommik oli minu varasema meelekindluse korraga kõikuma löönud. Mida lähemale Metsjärvele jõudsime, seda valusamalt kahtluseuss närima hakkas. Teades, et sõbranna on varem sooritanud langevarjuhüppe, lohutasin end mõttega, et kui ka mina vedelaks löön, ei olnud sõit Metsjärvele vähemasti asjata.
Esimesena sai endale rakmed külge sõbranna. Mina jäin esialgu alla, et sõbranna hüpe täies pikkuses videopildile võtta. Jäin ootama. 2 minutit. 5 minutit. 10 minutit. „Mu käsi juba valutab,“ hõikasin sõbrannale. Tema seisis aga jätkuvalt torni äärel, ei tulnud ega tulnud. Kui ühtäkki lendas siiski vups tornist alla. Olgu öeldud, et pidurdussüsteem peatab hoo juba poole maa pealt, mispärast ei ole vaja karta, et maandudes oma jalad katki kukud. Kui Mairi lõpuks põrandale laskus, olid tema esimesed sõnad: „Appi! Riina, sa ei tee seda ära!“
Pärast kõhklema löömist ei mõjunud see kuigi julgustavalt. Kuigi nõustusin moe pärast rakmed külge panema, olin selleks hetkeks üpris veendunud, et minule piirdub torni ronimine seekord ülevalt ümbruskonna imetlemisega. Seda suurem oli minu enda ja teiste üllatus, kui viimaks tulin minagi tornist alla hüpates. Vallandunud adrenaliin ja tehtud eneseületus andsid kogu päevaks hea tunde, olin justnagu mingis sõnulseletamatus õnnejoovastuses. Kui pärast oma hüppe Instagrami postitasin, läks postkastis lahti enneolematu möll, millesarnast ei mäleta isegi enda sünnipäevast. „Nii lahe!“, „Kus see?“, „Tahan ka!“ Kõige kaugemad huvitundjad kirjutasid sõbrannale isegi Saksamaalt. Hakka või suunamudijaks?
Nii palju võin küll lubada, et kes on mõelnud benji- või langevarjuhüppele, aga pole seni veel suutnud julgust kokku võtta, siis Metsjärve vabalangushüpe võiks olla ideaalne soojendus. Olgugi et sõbranna väidab siiani, et see nõudis temalt isegi suuremat pingutust kui langevarjuhüpe, siis kui minusugune jänespüks sealt alla tuli, tulete tõenäoliselt teie ka. Ja kui peaksitegi olema mingil põhjusel esimene, kes rakmed selja panduna hüppe asemel trepi valib, on Metsjärvel palju muudki varuks: suurejooneline ronimissein, wakepark, Eestis esimene vee sisse ehitatud kümblustünn, mitmed kämpingumajad. Lihtsalt mine, ole ja naudi!
Cantervilla ei olegi ainult lastele?
Reisi viimaseks seikluseks olime valinud Cantervilla lossi ja sealse mängumaa. Nimest ei maksa kohkuda. Olime isegi ühed nende seast, kes veel mõnda aega tagasi arvasid, et see on rohkem laste mängumaa ning meieealistel ei ole seal suurt midagi teha. Kuna sõbrad olid teist juttu rääkinud, otsustasime siiski võimaluse anda. Õigesti tegime! Mängumaa on Cantervilla kohta tõepoolest piinlikult vähe öeldud. See on rohkem kogu pere muuseum-seikluspark, kus saab sõita karussellidel, lustida vee- või autopargis ning külastada mõisateemalisi ekspositsioone ja atraktsioone – üks kaasahaaravam kui teine. See kõik sisaldub muuseas päevapileti hinnas, nii et pikk päev Cantervillas on ühe pere rahakoti vastu kindlasti hoopis sõbralikum kui eraldi vee- ja lõbustuspargi külastused.
Kõik sealsed lõbusad atraktsioonid on tihedalt mõisa ajalooga seotud ehk annavad meelelahutamise kõrval uusi väärt teadmisi. Näiteks saime ise järele proovida, mitme kilogrammist saani jõuame paigast tõmmata. Olime küll püüdlikud, aga saani päriselt liikuma ei saanud. Tõsi, nagu hiljem selgus, oleks meil tulnud selleks tõmmata tabloole ka tulemus 4455 kg, mis on Eesti tõugu veohobuse rekord. Meile, täiskasvanutele, oli kindlasti iseäranis põnev maja 50 Kraadi, kus sai kõndida viinavabriku pead pööritama panevatel põrandatel ja treppidel, aga panna ka oma täpsuse proovile pallikahuriga veinipudeleid sihtides.
Nii me seal muudkui liikusime ühe tegevuse juurest teise juurde ning kordamööda ahhetasime ja ohhetasime, et kes küll kõik need atraktsioonid välja mõelnud ja valmis ehitanud on. Leppisime kokku, et ta väärib igatahes üht suurt aplausi ja käepigistust. Nii venis ka meie Cantervillas veedetud aeg hoopis pikemaks, kui olime esialgu eeldanud. „Mis sai sellest, et Cantervilla pidi olema ainult lastele?“ naersime hiljem kella vaadates.
Kui viimaks Cantervillas lõpetasime, oli kõht pikast seiklusest juba päris hele. Niisiis – enne veel, kui saime tagasiteele asuda, oli vaja kuskilt kõhutäidet otsida. Meenus, et teel Metsjärvelt Cantervillasse olime mööda sõitnud Saverna Buffiku nimelisest söögikohast. Sinna suuna võtsimegi. Leidsime eest ülihubase söögikoha, mis on päris tore vaheldus teele jäävatele tanklapeatustele. Selgus, et jõudnuks me pisut varem, saanuksime osa ka buffet-lauast. See oli paraku õhtuks juba kokku korjatud. Küll poleks me buffet-laua olemasolul sattunud proovima käsitööpastasid, mis, nagu hiljem kuulsime, on üks söögikoha suuremaid tugevusi. Saime kõhud juba ainuüksi pastast mõnusasti täis, aga kuna vitriinilt vaatasid vastu isuäratavad koogilõigud, ei suutnud me kuidagi ka magusa- ja kohviringile ära öelda. Sel ajal, kui meie mõnusalt maiustasime, avas taevas oma kraanid. Mis see muud oli kui Põlvamaa koos meiega pisardamas, et oligi selleks korraks aeg otsad kokku tõmmata ja tagasi pealinna suunduda. Lõpuks sai ka välku ja pauku! Vot selline pidulik lõppakord meie puhkusele!
Aitäh sulle, Põlvamaa! Kohtume juba peagi!
Inspiratsiooni Põlvamaal seiklemiseks leiad: visitpolva.ee
