Leiliruumist otse merre – ainult Ida-Virumaal
FOTO: Glänel Tirrand
Kui suvel puhkust plaanime, siis võib-olla ei hüppa esimese valikuna pähe Ida-Virumaa. Miks see nii on? Võimalik, et Ida-Eestiga seonduvad minevikku mattunud stereotüübid, võimalik, et see lihtsalt ei kõla väga glamuurselt … Võimalik, et nii arvasin ka mina, enne kui kohale läksin ja kõike omal nahal tunda sain. Kolme päeva jooksul mõistsin, et Ida-Virumaalt leitud elamused püsivad kirkalt meeles vähemalt jõuludeni!
Kiigates Euroopa piirimaile
Viskame sõbraga seljakotid autosse ja sõit võib alata. Paar tundi veeremist ja paar tanklakohvi (need kuuluvad alati õige puhkusesõidu juurde, kas pole) selja taga, saabume Narva. Tuleb tunnistada, et viimati sattusin siia aastaid tagasi, vist kooliekskursioonil, millest enam mõhkugi meeles pole.
Narva Hotellis check-in’i tehes hakkab kohe silma-kõrva ääretu külalislahkus. Kõik ju teavad, et Narvas eesti keelega hakkama ei saa. Tuleb välja, et see minevikumüüt on ammu teravuse kaotanud – enne kui sõnagi suust saad, tervitatakse sind kolmes keeles. Vali, millist aga tahad! Proovi siis morniks jääda, kui teenindajad nii sõbralikud on, et sindki oma tujuga nakatavad ja suunurgad ülespoole kisuvad.
Meid tervitab Ida-Viru turismiklastri turundusjuht Meelis, kes räägib lähemalt, mis Ida-Virus toimub ja kuidas piirkond aastate jooksul õitsele on löönud. Igasugused stereotüüpsed eelarvamused on selleks ajaks viimseni kummutatud!
Läbi suvesooja Narva jalutame pubisse, mida siit esmajoones otsida ei oskakski – tõeline Iiri pärl Irish Embassy Pub. Tihti olen märganud, et piirkonnaspetsiifilised kohad on meie maitse järgi mugandatud. No näiteks – istud Aasia restoranis, sööd teravaid nuudleid, aga taustal peksab mingi kohalik raadiotümakas. Siin seda nihet tunda pole, kõlareis mängib ehe torupill ja telekast lastakse jalgpalli. Otsid Iirimaad keset Narva kesklinna? Siin ta on!
Järgmisel hommikul vaatab meile Narva Hotelli fuajees vastu giid Deniss, ajastutruu kuhvt seljas ja piraadimüts peas. Nagu päris! Ta viib meid Narva jõe äärde ja tutvustab elavalt linna tormilist minevikulugu.
„Mina pole veel näinud, et see kell kunagi õiget aega näitaks,“ ütleb Deniss, kui jõuame mööda promenaadi jalutades päikesekellani. Üleüldse pidid narvakad päikese olemasolus pigem kahtleval seisukohal olema. Legende ja müüte siin linnas jagub. Kunagi olevat Narva kindlust ja Venemaa poolel asuvat Jaani kindlust ühendanud salajane maa-alune käik. Nii nad vähemalt räägivad, need, kes päikesesse ei usu.
Denissi näost võib näha, et mees on uhke narvakas. Täpselt selline peabki üks giid olema. Lood jooksevad, naljad pauguvad ja enne kui märkame, oleme ringkäiguga lõpule jõudnud. Edasi viib tee meid Narva-Jõesuusse!
Kuidas teile meeldiks lõunatada ... katusel?
Kas olete vahel mõelnud, kus võiks asuda Baltikumi suurim detox- ja kaalulangetuskeskus? Jah, see asub siinsamas Narva-Jõesuu SPA & Sanatooriumis. Enne kui ravikuurorti jõuame, veereme veel pisut Narva-Jõesuu tänavatel ringi. Kõik näib vastupidine ansambli HU? kuulsatele laulusõnadele, mis kuulutavad Eesti väikelinnad depressiivseks. Väikelinn tõepoolest, ent atmosfäär on siin sulnis-suvine, inimesed sammuvad rahulikus puhkusetempos ja kohendavad oma valgeid hommikumantleid. Oleksime jõudnud justkui filmivõttele. Nagu õiged suvitajad kunagi, pargime auto metsatukka ja jookseme mööda liivaranda Soome lahte suplema.
Kui meid lõpuks lõunalauda juhatatakse, ei usu me esialgu oma silmi – söögilaud asub niivõrd maalilises kohas, et jääb üle suurest rõõmust lihtsalt naerma hakata. Restorani Kuurort katusel asuv torn on klaasseintega veranda, kust avaneb 360-kraadine vaade metsale, merele ja sanatooriumialale. Igaüks, kel vähegi võimalust, võiks kas või korra elus sellises kohas einestada. Ja milline mereannisupp! Millised kokteilid!
Tõeliselt erilises kohas unustame paariks tunniks kõik muu. Ärkame alles siis, kui meile helistavad Sillamäe promenaadi giidid, kes reisilistele oma salalinna tahavad tutvustada. On aeg sõitu jätkata!
Sillamäe oli kunagi müstiline salastatud linn. Kuuldavasti tehti siin tuumapommi! Tegelikult, seda täpsustavad giidid Jelena ja Aleksei, asi päris nii polnud. Keelatud tsooniga piiritletud uraanitehases kaevandati maapinna lähedalt musta põlevkivi, mida oli tarvis pommiehituse esimeses etapis. Siit sai apokalüptiline stsenaarium alguse.
Nüüd pakub selline piirkond meile muidugi huvi. Vanal tehasealal Sillamäe promenaadi tipus paikneb küngas, täpsemalt radioaktiivsete jäätmete peale valatud betoonküngas, millele on antud 1000-aastane garantii!
Jalutame mööda modernset promenaadi ja vaatame neoklassitsistlikus stiilis uhkeid elumaju. Nüüdseks ongi Sillamäest saanud rahulik perelinn, kusjuures tänavanimed meenutavad legendideks muutunud kirjanikke ja kangelasi.
Saunaralli merelainetel
Pea tuumapommiuudiseid täis, põrutame edasi Toilasse. Seal elab mees nimega Martin, kes on oma kätega ehitanud ainulaadse sõiduki – meresauna. Meid tervitab rikkalikult kaetud laud ja kahekordne parv, mille esimesel korrusel paikneb suur leiliruum. Enne kui arugi saame, avastame end täiesti sürreaalses maailmas – loksume merelainetel ja viskame samal ajal leili.
Täielik must-do kõigile saunafanaatikutele! Aga mitte ainult, meresaun sobib ka sünnipäevalistele või poissmeeste- ja tüdrukuteõhtu tähistamiseks. Teisel korrusel saavad meresaunalised soovi korral grillida, tšillida ja mida kõike veel! Peremees Martin pajatab mõnusas 100-kraadises leiliruumis meile lugusid, mis trükimusta ei kannatagi. Tuleb ikka ise kohale tulla ja merele minna.
Merereisiga see saunaralli aga ei lõppe. Edasi suundume Toila SPA Hotelli, kus suunatakse meid wellness-keskusesse Orhidee. Siin alles tõeline saunamaraton algab! Aroomi-aurusaun, värviteraapiline saun, Jaapani saun, sanaarium, meesaun ... seda loetelu võiks jätkata pikalt-pikalt. Kes otsib, see leiab, ja siin leiavad kõik kindlasti oma lemmiku. Maraton edukalt läbitud, vaatame hotelli kaheksanda korruse aknast, kuidas veripunaseks muutunud päike merre loojub, ja vajume mõnusas saunasurinas õndsasse unne.
Mõtle, kui hea elu meil on!
Ida-Viru turnee kolmas päev algab Adrenaatori safariga Aidu karjääris. Tuurijuht Imre sõidutab meid läbi kohtadest, kust ei julgeks jalgsigi alla minna. Maasturis istudes tunduvad kallakud lausa 90-kraadised.
Järsku avastame end selge veega salajase karjäärijärve kaldalt. On varajane hommik, vesi kõigub seitsme-kaheksa kraadi kandis. „Nüüd hüppame sisse,“ naerab Imre. Ja hüppamegi! Jäine vesi vuliseb nähtavalt otse veealustest allikatest – nagu käiks keset suve jääaugus. Legend, nüüdseks pigem juba fakt, ütleb, et tegemist on võluveega. Hüppad sisse, kümme aastat kukub kukilt!
Noorendava kuuri eest Imret tänades suundume järgmisele seiklusele maa alla. Eesti Kaevandusmuuseum Kohtla-Nõmmel pakub võimalust näha kunagise põlevkivikaevuri igapäevaelu. Ja no mis elu see oli! Viimane vagun veeres siit välja 2001. aastal ja pärast seda saigi kaevandusest kaevandusmuuseum. Giid, kes meid mööda maa-aluseid tunneleid juhatab, on kusjuures ise 20 aastat kaevurina tööd teinud. Mees teab, mis mees räägib!
Kunagi juhtus siin 70 tööõnnetust aastas, üks iga viie päeva tagant. Raputavaid lugusid kuulates vaatame sõbraga üksteisele otsa ja mõistame, kui hea elu meil on. Kui head töötingimused! Sellise kontrasti nägemiseks võiks kindlasti maa all ära käia.
Pärast kerget kaevurieinet pistame peanupud tagasi maa peale. Meie kolmepäevane Ida-Virumaa reis on selleks korraks läbi. Siin saab seigelda, saab lõõgastuda, aga mis peamine – sind tervitatakse ülevoolava külalislahkusega. Ja see jääb pikaks ajaks meelde!
#seikleDelfigaEestis
