Järvamaa juures on kõige halvem see, et sealt on jube raske ära tulla

Ükskõik millise reisi juures on alati vähemalt kaks keerukat osa: planeerimine ja planeeritu elluviimine. Järvamaa, mis asub täpselt keset Eestit, on selles suhtes igale reisijale ideaalne sihtpunkt. Kõik on tegelikult käe-jala juures, sind aidatakse igal sammul ja eriti vahvaks läheb asi siis, kui otsustad reisima minna sõpradega. Järvamaal on teile pakkuda oi kui palju.

Ütled „Paide“, mõtled „Vallimägi“. Ütled „Paide vallimägi“, mõtled „Okei, tore“. Astud Paide Vallimäel asuvasse Wittensteini ajakeskusesse sisse ja ütled: „Vau, miks ma sellest varem ei teadnud!“

Alguses tasub natukene rääkida ehk sellistest tavapärastest eeldustest. Et kui näiteks eeldad, et võiks sõpradega teha ühe väljasõidu, siis ilmselt viib tee sadamasse ja Stockholmi. Või soodsate lennupiletite olemasolul Berliini või Rooma. Aga tegelikult peaks nüüd tänasest viima kõikide sõpruskondade tee hoopis Järvamaale. Enne kui Pariisi lähed, käi Nuustakul ära – teate küll.

Millest sina mõisaprouaga räägiksid?

Ajakeskus Wittenstein on müstiline hoone, kus kaheksal korrusel võimalik tutvuda Eesti ajalooga alates muinasajast kuni tänapäevani. Ja sinna vahele ka kõik muu – orduaeg, tsaariaeg, esimene vabariik jne. Tegelik väärtus sõpruskondade jaoks koorus välja hoopiski jutu käigus majarahvaga. Nimelt pakub Wittenstein võimalust seltskondadel viia läbi oma pidu mingis konkreetses ajastus. Seda kostümeeritud näitlejatest alustades ja säriseva muinasaja karupraega lõpetades. Aga kujuta nüüd pilti – sel aastal pean sünnipäeva Nõukogude Liidus, aga järgmisel aastal hoopiski kuningate ajas. Igal ajastul, nagu öeldud, on peosaaliks ajastutruult dekoreeritud näitusesaal (veel kord – ka ainult muuseumina on Wittenstein väga vahva) ja ette kantakse ajastutruud söögid-joogid.

Seega jätke see Stockholm kus see ja teine ning käige hoopis Paide vallimäel ajakeskuses Wittenstein. Mine sõpradega (ja proovi muinasaja jooke), mine kolleegidega (ja võta osa kuningate aja söömakorrast) ning kui soovi, aitavad Wittensteini inimesed su moodsast ajast bussiga otse Paide ajakeskuse ukse ette, panevad hotelli ööbima ja lasevad sul jaurata (justnimelt seda ju kõrtsides tehti), kaua kops ja jalg vastu peavad.

Olgu veel öeldud – mõisaprouaga vahetasime omavahel viisakusi ja rääkida sai rohkem tema. Ikkagi ju vanem proua ja siiski elukogenum, mis mul seal targutada.

Eesti kõige rammusam jäätis

Paidest mitte liiga palju edasi asub Imavere. Imaveres omakorda jällegi vaieldamatult kõige rammusamat jäätis pakkuv maja siinpool Atlandi ookeani. Tegemist on Eesti Piimandusmuuseumiga, kus lisaks absoluutselt viimase kui ühe piimandusega seotud eseme vaatamisele ja katsumisele on külastajatel võimalus teha (ja süüa!) kõige rammusamat jäätist, võid ja kohukest. Nüüd mõtled küll, et mida on ühel seltskonnal teha muuseumis, kus aukohal piim. Las ma ütlen. Esimese asjana on sealne pererahvas selline, et nendega võikski juttu puhuma jääda. Palju enamast kui piimast ja selle ajaloost. Teiseks on seal üks ajalooliselt uskumatult kenasti säilinud Krulli tehase (see oli hästi ammu üks Eesti masinatööstuse lipulaevasid) aurumasin, mis paraku küll kärtsu ja mürtsu ei tee, kuid mida vaadata on siiski pagana muljetavaldav. Kolmandaks ei kujuta ma hästi ette, mis võiks veel paremini vooderdada kõhtu ajakeskuses Wittenstein pakutava väikese volüümiga kärbseseeneleotise jaoks kui isetehtud jäätis. Ja kui need argumendid ka ei toimi, siis vaata oma lähimate sõprade seas ringi ja esita kellelegi väljakutse lüpsmises. Kasvõi nalja pärast. Sest ka seda saad sa sealsete mannekeenlehmade peal katsetada.

Kas mina, 40-aastane meessoost mitte liigselt muuseume armastav inimene soovitaksin külastada Eesti Piimandusmuuseumit? No mis te ise arvate.

Mõis, kus kuuled omi mõtteid ja oled kõige oodatum külaline üldse

Iga ringreisi juurde käib ka koht, kus öö veeta. Allakirjutanu jaoks sattus selleks kohaks Tori mõis Türist ca 5 kilomeetri kaugusel. Kadunud Lembitu Kuuse küsiks kindlasti: „Kuidas tunne oli, mis mulje jäi?“ Üpris palju maailmas reisinud inimesena saaksin siinkohal spordimehena vastata, et mulje oli suurepärane, vastuvõtt eeskujulik, jutuajamised peremehega südamlikud ja sooritusele aitas kaasa privaatne ning autentselt sisustatud mõis oma saalide ja magamistubadega.

Tori mõis, nagu mõisad ikka, on magushapu ajalooga rajatis. Omal ajal 150 000 krooniga soetatud mõisahoone on praeguseks siiski elamas pigem neid paremaid aegasid ja selle elavaks tõestuseks on mõisahärra Peeter, kes on ilmselgelt võtnud oma eesmärgiks taastada mõis oma täies hiilguses, andes ka külastajatele (kahene tuba ca 80 eurot öö mõisas!) võimaluse saada osa vaikusest, rahust, väikesest näitusest, aga ennekõike sellest ülimast soojusest, mida suudab pakkuda ainult mõisahärra Peeter Särg.

„Poiss, sa pole kunagi õige kardiga sõitnudki!“

Umbes selliste sõnadega andis mulle mu senistest kardialastest sooritustest teada Margus Aravete kardirajalt, kes ilmselt meie maa suurim kardientusiast (seda täie austusega tema vastu). Kui tavaline kart, millega sõita saad, on suhteliselt piiratud ja nuditud jubin, siis Aravete kardirajal saad proovida hobikartide jõulisemat tippu: maksimaalne sõidukiirus kuni 95 km/h, soojakssõitmist vajavad rehvid ja mootorivõimsus, mis suudab muretult edasi viia ka allakirjutanu 100+ kg kehamassi. Nagu töö käigus selgus, on mainitud kart siiski veel üpris kaugel sellest nii-öelda päris kardist, kuid võrreldes seniproovitud masinatega ... siin polegi midagi rääkida. Margusele tasub igal juhul kõne võtta, kui tunned, et senine su elus justkui ei paku enam midagi ja panuseid peaks pisut tõstma. Lisaks – hinnapoliitika jätab vähemalt pealinnast tulijale pigem soodsama mulje.

Järvamaa – lihtne tulla, keerukas minna

Kuidas võtta kokku Järvamaa? Järvamaa on tegelikult kokkuvõetamatu. Tahkusid, mida avastada, on palju, ja vastuvõtt on vähemalt pealinnast tulijale harjumatult soe ja sõbralik. Sellele kirjutaks alla ka minu muidu suhteliselt tuim reisikaaslane Jaagup, kes arvas, et kui kunagi peaks sõpradega olema otsustamise koht sihtpunkti osas, oleks Järvamaa nimistus üpris kõrges otsas, kui mitte esimene. Samuti minul.

Aitäh, Järvamaa! Aitäh, Elo, Margus, Anneli, Peeter ja Eliis!