Muidugi ei vii mind saarele vaid huvi proovida kajakisõitu merel, vaid soov tutvuda nendega, kes pakuvad puhkajale vahetut saareelamust. Alates elu parimast lambapraest, vimkaga õllest kuni mugava majutuse ja tünnisaunani ning kõige sisukama suveniiripoeni, milles olen kunagi käinud. Aga kõigest sellest järjepanu.

Kindlam kui kanuu

„Kajakk on turvalisem just seetõttu, et istud veepinnast madalamal paadi sees ja see tekitab palju stabiilsema tasakaalu kui kanuu. Kanuus oled veepinnast tunduvalt kõrgemal,“ räägib Argo, kes on kajakimatku saarele ja tagasi korraldanud juba kümmekond aastat. Matkajuhina on ta muhe, aga põhjalik. „Nii, kõigepealt pakime su kola veekindlasse kotti, siis vaatame üle varustuse, teeme selgeks sõiduvõtted ja pisut trenni kuival maal. Edasi proovid iseseisvalt paati siinsamas sadama akvatooriumis ja siis on minek.“ Hetk hiljem aeruga muruservas vehkides tunnen ennast nagu koolipoiss esimeses rahvatantsutrennis: käed käivad lihva-lohva ja puus on nagu naelaga kinni, kuigi võiks olla rohkem lahti, sest salsarütmis väänleva Argo õpetuse järgi käib kogu töö kehaga, et käed esimese kilomeetriga ära ei sureks.

Pakid paneme vööri! Argo juba teab, kuidas asi käib.

Rahvatants tehtud, vupsame paati ja hetk hiljem liugleme juba mõlemad Manija poole. Ei käindki stardis kummuli – eskimopöördeks täna vist ei lähe. Plaanis on Argo sõnul lühike ots – mulle see istub – esmalt Manija sadamasse ja sealt saare tippu majaka manu.

Tee peal kohtame küll luikesid ja kormorane, sekka merikotkaid. Ette jääb ka mõni kopsakam kivi, aga tänu maal läbitud instruktaažile on neist mööda liuglemine käkitegu. Teen aga aeru pikemaks, nagu õpetas Argo, ja paat võtab kurve vastupidi igasugu ootustele. Kuidas see täpselt käib, saad teada, kui temaga ühendust võtad ja teete koos kajakiretke, kuhu sisse mahub ka ehtne matkalõuna juba sealpool vett. „Kuule, viilud võid jämedamad ka teha, siuke matkavärk,“ kõkutab Argo, kui piinlikult ühejämedusi kurgiseibe lõigun, millest valmib värske soolakurk raputusmeetodil. Lõunalaualt ei puudu ka taluturult pärinev käsitööleib, suitsuvorst ja umbrohupesto. Viimase kohta peab uurima, kust seda saab. Maru hea!

Lihtne matkavärk nälga juba ei jäta.

Riida Ülle lambapraad

Maismaana tundub Manija üsna tagasihoidlik: nii viis kilomeetrit pikk ja pool lai. Läbi jalutad risti ja põiki vähem kui päevaga. Vaid metsa märkava inimese jaoks ei kasva siin suurt midagi. Kuid võta näpuust! Manijal on varju leidnud paljud haruldased taimeliigid ja põllulilledega kaetud rannaniidud, mille taastamise ja korrashoidmise eest Euroopa peale maksab. Sageli ei tea me siin Eestis isegi, missuguse väärtuste kuhila otsas me tegelikult elame.

Inimesed pole seda saart asustanud kuigi kaua – 1933. aastast, kui kitsaks jäänud Kihnult kolis siia 22 peret. Praegu on kahejalgseid saarel mõnekümne kanti ja osa majapidamisi täitub nendega vaid suveks.

Majakas seisab saare tipus samast aastast, kui siia Kihnust perede kaupa elama koliti.

Ridakülaks põimunud talukohti ühendab saare ühest otsast teise looklev tee. Astume Argoga mööda seda Riida poole, kus pidi täna pakutama ilmatuma head lambapraadi. „Ülle toidud ... Oi, pane end valmis! Õhtuks saad kere kõvasti täis süüa,“ ähvardab teekonnal turjakas Argo, jatmata kahtluseraasugi, mis teda peale looduse veel aeg-ajalt Manijale sõudma paneb.

Kui Riidale sisse kääname, satume esimese hooga vastakuti end soliidsesse mõõtu söönud pikakarvalise taksi ja border collie’st vembumehega. Mõlemad on hellitusteks loodud, sügada tuleb palju ja mõlema käega. Söögimaja köögist hoovisügavuses saame kätte ka perenaise enda. Askeldab seal, lillemustris suvekleit üll. „Nooh, tegid ka endale kodukontori päeva või mis!“ tervitab Ülle mind kavalt ja ütleb, et vaadaku ma aga ise ringi, kuni toit valmis. Argo seekord lambale ei jää ja teeb varsti minekut. Tema korraldatud kajakimatkad ja purjeretked Manijale leiad kodulehelt seiklevabaks.ee ning ägedaid pilte ja videoid neist saab piiluda Instagramis ja Facebookis.

Riida koer on koerust täis. Karusmarjatugi kärab mänguks  küll. Ülle köögis ju ei näe.

Vaatan siis ringi. Hipiurg, Piparmündisviit, Kuursaal – need on vaid mõned magamiskohad, mille nimetused annavad aimu, et naljaga on siin kõik paigas. Ka wifi parool on päris krõbe, rääkimata saare kõige kangema õlle nimest, mis eales aetud. Manija Grandiosa! Riida Ülle väimehe timmitud humalavete seas leidub veel paar päris korralikku tükki ja neile seltsiks kaks kuiva siidrit. Oh jahhh!

Hakkab tibutama. Peremees sikutab aias rabarbereid nagu linnavurle kadakaid „Mehed ei nutas“. Erinevalt kinokadakatest annavad rabarberid Tiidu elukogenud kämmalde all tasahilju järele. Lähen appi. „Mis sikutad siin?“ uurin. „Üllele limonaadi või morsi jaoks või mis tal seal on,“ kostab Tiit vastu. Edasi veereb jutt nagu ikka taluhoovidel maateemadel. Kõike seda saadab rõõmus konnade koor, mis siin samas pulmi kuulutab. Pulmi või mõnd suuremat sündmust peetakse vahel ka Riidal. Aga enamjaolt käiakse siin ikka perede või paaridena nautimas saareidülli ja nagu hetk hiljem selgub, võrratut sööki, millest võiks terve interneti täis kirjutada.

„Söögitegemisega lihtsalt on nii, et see kas on sul sees või mitte,“ jutustab Ülle ja õpetab samas kohe kaks nõksu, kuidas ma oma koduse hartšoo võiks paremaks timmida. Aga seekord on siiski peategelaseks lambapraad. Olen seda söönud küll Kesk-Aasias kui Kaukaasias, aga kohe, kui mu hambad Ülle laua taga mahlast liha läbistades taas kohtuvad, mõistan – see siin on eriline – oma kasvatatud. Kui peaks kirjeldama Riida kööki, siis see pole mingi edev nuudel-puudel-gurmee ega asimuudi järgi taldrikul herne veeretamine. Lihtne maatoit. Aga missugune! Aitäh sulle, Ülle! Aitäh ka teatrijutu eest, mida aetud sai.

Lihtne lambapraad on üks Ülle köögi suuremaid superstaare. Aga neid on veel mitu.

Ootamatu kohtumine presidendiga

„Palun vabandust, et ma nii häbematult hiljaks jäin,“ katsun end välja vabandada öömaja paika Enebrosse jõudes. „Ega sealt Ülle juurest tulema saa jah,“ lõkerdab vastu noor perenaine Kadri, kes oma teise poole Indrekuga Manija keskel majutust pakuvad. Indreku sõnul ollagi hea, et aega paindlikult suhtusin – neil läinudki kümblustünni soojaksajamisega sips kauem. „Aga enne kui sauna pääsed, tahtis ema sinuga natuke rääkida meie lambapoest,“ lisab mandril palgatööl käiv Indrek ja seab end ema järgi.

Eesti kauneima merevaatega kämpingumaja ja tünni kõrval peab Enebro majapidamine iseäranis ägedat lambapoodi, mida esiotsa üheks järjekordseks suveniirilavkaks pidasin ja seetõttu siiani endas tolle eksiarvamuse pärast piinlikkust kannan. Ainuüksi selle poe ja tema perenaisega kohtumise nimel olen valmis Manijale ujuma kohemaid.

Ära sa mööda uha – Lambapood asub saare keskel.

Loomaarstina aitab ta paljusid lambakasvatajaid mandril, pidades siiani soliidset praksist. Töö ei lase lahti! Aga mis puutub lambapoodi, siis pole see suveniirikeskne merkantiilne ettevõtmine, vaid omamoodi teaduskeksus, kus ei puudu ka oma arhiiv. Poe seinalt leiab galerii Manija memmedest ja nende kootud kindapaarid, mis jutustavad siinsest peenest käsitöötraditsioonist. Missuguse teise „suveniiripoe“ perenaine suudaks pakutavat tutvustada ladinakeelsete terminitega. Küsi Annelilt, millisest lamba kehaosast on valmistatud üks või teine meene ja saad elamuse. Kihnu Maalamba kasvatajate seltsi presidendina tunneb ta kihnukat sõõrmest sabani ja räägib nii hästi, et pane või raadiosse.

Päeva lõpetan Enebro kümblustünnis, saatjaks päikeseloojang ja konnade koor. Ahjaa, kuskil selja taga põõnab ka alpakapaar ja nende verivärske cria (eestlasele tall).

Lambapraad ja lambapood – need kaks võtan Maniajalt südames kaasa, aga kindlasti ka kajaki, mis mind veel kunagi sinna tagasi viib. Mõtlen seda hommikul, kui Anneli ja Indrekuga mootorpaadiga Munalaidu sõidame, et sukelduda igaüks oma argipäeva. Loodan, kohtume veel!

Jaga
Kommentaarid