Planeeritud lebopäeva asemel otsejoones muinasjuttu


Olin nädalate kaupa oodanud päeva, kus ma ei peaks kohe mitte midagi tegema. Ootan tegelikult siiamaani. Samal hetkel, kui jõudis pärale, et homme peaks lõpuks üks taoline päev olema, saatis sõbranna 14-sekundilise häälsõnumi. „Kuule, homme hommikul saaks ülisoodsalt Edinburghi. Lähme.“ No lähme siis! Liiati, et üks lennupilet maksis isegi vähem kui rongisõit Tartusse… Olime mõlemad ka varem korduvalt väikese käsipagasiga reisinud, seega pakkimine sujus lihtsalt ja pingevabalt. Kerge murenoot tekkis aga Šotimaa ilmateadet silmitsedes – üks päev lauspäike, teine päev lausvihm. Etteruttavalt saan öelda, et saabumise päeval tervitas meid suvi. Päikesevõtt keskväljakul, õhtune mägironimine… Tagantjärele tarkusega saan kinnitada, et kui on lühike reis ja kohale jõudes on ilus ilm, tasub kohe aktiivsete õuetegevustega peale hakata. Järgmine päev oli niivõrd hall, et vahepeal ei saanud arugi, kas tegu on üldse sama linnaga…

Oot, aga ööbimine? Olin nii kindel, et me leiame mõne toreda Airbnb, et kui sõbranna ütles, et mul oleks aeg esimeseks hostelikogemuseks, arvasin, et ta teeb mu kulul nalja. Ei teinud. Võrdlesin hostelite ja Airbnb'de hindu ja piisas ühest võrdlusest, kui sain aru, et tõesti on aeg end mingis mõttes proovile panna. Kui kahe narivoodiga toas (täiesti kesklinnas!) saab olla kolm ööd 75 euro eest, siis niimoodi arvestades võiks ju senisest tunduvalt tihedamini reisida.

Hostelid on ju nii… kõledad? Räpased? Vargaid täis? Või on aeg müüte murda?

Ma polnud oma 24 eluaasta jooksul veel ühtegi korda hostelisse sattunud. Eelistasime seltskonnaga reisides pigem Airbnb'd – alati omanäoline, võimalus ise süüa teha, võrreldes enamiku hotellidega rohkem ruumi… Ja kuidagi olin omandanud eelarvamuse, et need on kõledad. Räpased (sest odavus!) ja täis kas pikanäpumehi või ekstraverte, kes samal ajal, kui mina tahan õndsalt vahepeal lakke vahtida, tahavad lakkamatult jutustada.

Tore on tõdeda, et ma eksisin igas mõttes. Ehk oleks olukord olnud teine, kui oleksime olnud rohkemate narivooditega toas. Esimesel kahel õhtul ööbis meiega naine, kes oli Suurbritannia ringreisil – peale tõdemist, et jah, Tallinn on ilus, ta on ka siin käinud, jäi ta edasi oma telefoni vaatama. Pigem häirisime meie teda oma lakkamatu jutuvadaga kui vastupidi. Viimasel ööl, vahetult enne lennujaama minemist, liitus meiega üks mees. Ka temal polnud jututuju. See ei pidanud aga paika öösel, kui saime kuulata ühe-mehe-kontserti, mille pealkirjaks oleks sobinud „Norskamise maailmarekord“.

Toas olid väikesed kapid, mis lukku ei käinud. Ükski isiklik asi kaduma ei läinud ja see on juba ilmselge, et nii väikesel reisil pistad hommikul oma passi ja pangakaardi kotti, kui linna peale lähed. Ka ei olnud hostel räpane – pelgasin alguses ühiskasutatavat tualettruumi, kuid see oli tegelikult vahva nostalgialaks. Kohe meenusid algklasside lastelaagrid…

Edinburghi pärlid, mis vastavad seljakotiränduri majanduslikele ootustele

Kuna meil oli aega 2,5 päeva, et terve suure linnaga tutvuda, otsustasime juba eos, et kõige tuntuma, aga tõenäoliselt ajaliselt pikima vaatamisväärsusega ehk Edinburghi lossi jätame seekord külastamata. Liiati, et tegu pole üldse odava külastusega – 21 eurot peab külastuse eest välja käima. Milleks üldse vaatamisväärsuste peale raha kulutada, kui enamasti on elus kõige ilusamad asjad tasuta? See sai meie mentaliteediks väga kiiresti. Kokku nautisime oma lühikese ajaga nelja elamust. Kõiki ühendas üks tegur – need olid ilma rahata.

  • Royal Mile – vanalinna peamiste tänavate nimetus. Päikeselise ilmaga ideaalne koht, kus inimesi vaadelda, kasvõi tundide kaupa. Kes puhub hiiglaslikke seebimulle, kes vaatab oma kallima silmadesse ilmega, nagu kohtuks seal lõputu ookeaniga… Tänavad on täis pikitud muidugi ka söögikohti, kust igaüks leiab midagi sobivat. Kes inimeste vaatlemisest vaimustunud ei ole, saab nautida arhitektuuri – Edinburgh on üks ilusamaid linnu, mida ma külastanud olen.

  • Duddingstoni küla – üks Edinburghi vanimaid linnaosi. Hea koht vaikseks jalutuskäiguks ja ilusate majade silmitsemiseks. Ka sinna läksime kesklinnast jala, kohale jõudmiseks kulus tempoka sammuga üle tunni. Kohale jõudsime keskpäeval ja ainsad inimesed, keda seal kohtasime, olid kooliõpilased. Külake ise oli väga künkaline – muigasime omaette, et neil lastel pole küll raskusi enda vormis hoidmisega. Ja iga nurga pealt oli vaade otse kõrgele mäele, Arthuri istmele. Vau!

  • Arthuri iste – väljasurnud vulkaan, mis moodustab suure osa Holyroodi pargist. Võimas roheala, kus saab unustada end mediteerima ja luiki vaatama, või miks mitte kogu perega pühapäeval jalgpalli mängima? Kuid tõmbenumber on siiski Arthuri iste, kuhu jõudmiseks tuleb ennast ületada mäkke ronimisega. See on pingutust igati väärt – päikeselise ilmaga paistab terve linn kätte ja eriti magusa tunde tekitab allavaatamine. „Olin piisavalt tugev, et tõesti siia otsa ronida!“ Kui muidugi suudad oma mõtteid kuulda läbi tuule, mis tahab viimsegi juuksekarva peast lennutada.

  • Botaanikaaed – nii uhke koht, ja tasuta!? Jah, oli küll. Vihmasel päeval seadsime oma sammud just botaanikaaeda, mis oli kesklinnast mõnusa jalutuse kaugusel. Oi, kui palju vaadata, silme eest läks juba esimeste minutitega sõna otseses mõttes kirjuks. Tõeline muinasjutt keset muinasjuttu.


Aga toitude-jookide hinnad? Milleks peaks end pubis valmis panema?


Väljas söömas (nii vanalinnas kui täitsa kesklinnas) vastasid kõik toitude hinnad Tallinna söögikohtade omadele. Välja arvatud kohv! „Issand, kui odav (2–3 eurot) ja kui suur tass! Ja nii hea!“ saime kordamööda õhata igas kohvikus ja söögikohas. Ja erandiks ka vaadiõlu – pool liitrit sai enamasti kätte umbes nelja-viie euroga, Tallinna kesklinnas küsitakse mõnes kohas juba rohkem.


Küll aga saime nii mitmeski pubis halva üllatuse osaliseks – kõikide toitude kirjelduse taha oli märgitud roas sisalduva kaloritehulk. „Kas nad tahavad oma klientidest ilma jääda või!?“ oli mu üksainus ärritunud mõte. Olin reisile tulnud õhinaga proovida ära nende kuulus fish and chips (kala ja krõbekartulid – toim). Kui aga juba mitmes pubis vaatab selle kõrvalt vastu ligikaudne 1500 kilokalorit, kaob isu. Kiiresti. Naljalt käsi üle 1000-kalorilist toitu tellima ei tõuse. Või siis oli meie kahe näol tegu kahe eesti naisega, kelle kuklas trummeldab iga kevad „suveks saledaks!“, sest kohalike laudadesse piiludes ei lasknud keegi end taolisest numbrist häirida. Eelroog, pearoog, paar pinti õlut, ja tööle tagasi!

Suur plusspunkt veel kõikidele söögikohtadele – igal pool oli mitu taimetoidu valikut, mille hinnad ei olnud tavatoidust kallimad. Vegetaarlaste maitseelamuse paradiis (kiidan ise heaks!). Kõige rohkem soovitaksin üht hommikusöögikohta kesklinnas – The Coffee Mill Cafe.

Mõnusalt melukas ja erakordselt heade söökidega – taimetoitlaste versioon inglise hommikusöögist oli lihtsalt imeline.


Küll aga on mõistlik end valmis panna šoti aktsendiks. Või vähemasti selleks, et tee mis tahad, vahel lihtsalt ei saa ühestki sõnast aru. Ühes kärarikkas pubis endale ja sõbrannale õlut tellides imetlen siiamaani baarmeni kannatlikkust. „Can I see you ID?“ (Kas ma saaksin teie dokumenti näha? – toim) kostus vähemalt viis korda minu jaoks kui lause „Do you want another pint?“ (Kas soovid veel üht pinti õlut?“). Imestan, et peale minu mitmekordset naeratust, noogutust ja segaduses pilku ta lõpuks loobus ja andis mulle kaks õlut. Teenindaja näost oli näha, et ta ise oli ka imestunud.

Vaata galeriid Triinu ja tema sõbranna seiklustest Edinburghis: