06.06.2022, 16:05
Mõtle linnast välja: looduslähedane nädalavahetus Võrumaal
Kui Tšehhovi kolm õde õhkasid aina Moskva järele, siis pärast paari päeva Võrumaal unistan mina samamoodi Võrumaa metsade vahele naasmisest.
Suvi on käes ja see tähendab, et muud ei tahakski teha kui ainult puhata. Kui aga aega on ainult ühe nädalavahetuse jagu, tuleb sihtkoht hoolega läbi mõelda. Minu suveseiklus viis mind Võrumaale küll ainult kaheks päevaks, aga nende kahe päeva jooksul puhkasin terve nädala jagu. Võru maakond pakatab imekaunist loodusest, põnevatest paikadest ja sooja südamega sõbralikest inimestest. Siit saad lugeda minu Võrumaa kogemusest, kuid on asju, mida kirja panna on võimatu. Niisiis haara sinagi kaasa üks endale kallis reisikaaslane ja asu Võrumaa poole teele.
Hinni kanjon
Meie esimeseks peatuspaigaks sai Hinni kanjon. Seal saime autost välja astudes esimese korraliku sõõmu Lõuna-Eesti värskendavat õhku, mis pärast pikka autosõitu uue hingamisena mõjus. Ja see õhk seal oli tõesti midagi hoopis muud kui pealinna kõrgete majade vahel hõljuv asfaldi ja heitgaaside aroom. Kuna sadu oli just lõppenud ja päike hakkas pilvede vahelt piiluma, tervitas meid magus märja metsa lõhn. Peale meie oli kanjoni parklas küll veel üks auto, kuid ühtegi hingelist me oma teekonnal kanjonisse ja tagasi ei kohanud.
Parklast kanjoni oruni viib lühike metsarada, mis oleks justkui muinasjuturaamatust välja võetud. Mets on tihe, kuid laseb läbi parajalt valgust, rada on lai ja tasane. Juba esimesed sammud metsa all viisid peast kõik argimured ja kanjoni orgu jõudes tundsin, kuidas akud hakkasid täituma uue energiaga ja mõte liikus järjest kaugemale pealinna kiirest tempost.
Hinni kanjonist ürgsema loodusega paika annab otsida. Oru põhjas kulgedes kõrguvad kahel pool mitme meetri kõrgused liivakivipaljanditest seinad ja aegade jooksul on järskudelt nõlvadelt loodusjõudude mõjul langenud suuremaid ja väiksemaid puid. Raja alguses on kanjoni org üsna lai, seal lookleb laudtee ning paljanditesse kraabitud nimede ja tervituste lugemiseks on ruumi küllaga. Mööda orgu edasi liikudes muutub see aina kitsamaks ning on lõpuks kõigest paari meetri laiune. See võib küll kõlada klaustrofoobiliselt, aga tegelikult on vaatepilt hämmastav. See on paik, kus kõik ümbritsev justkui kaob ja oled vaid sina loodusega.
Tagasiteel auto juurde tõusis tuul ja kanjoni nõlvadel õitsevatest puudest hakkas pudenema valged õielehti. Sellise varasuvise lõhnava lumesaju sees tegime veel peatuse oru põhjas asuva allikakoha juures, kus maitsesime rahvajuttude põhjal raviva ja noorendava mõjuga vett ning suundusime siis parkla poole. Paari sõõmuga ma end kümme aastat nooremana ei tundnud, aga palaval suvepäeval on allika jahe vesi ilmselt tõesti parim ravim.
Rõuge Sepp
Edasi viis seiklus meid tutvuma tõelise oma ala meistri Rõuge Sepa ehk Peeter Reemanniga. Peeter on Hinni kanjonist vaid kümneminutilise autosõidu kaugusele sisse seadnud hubase turismitalu koos uhke sepikojaga. Peamiselt tegeleb meister tellimustööde valmistamisega, kuid võtab hea meelega vastu ka turiste, kes soovivad sepatööga lähemalt tutvuda, viib läbi töötubasid väiksemate gruppidega ja tutvustab sepatööd ka igas vanuses koolilastele. Peeter on sepatööga tegelenud juba oma 30 aastat ja on hinnatud nii meistri kui ka õppejõuna. Külalisõppejõuna õpetab ta Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias.
Mina ei olnud varem sepikotta sattunud, mistõttu oli see minu jaoks meeletult põnev kogemus. Kohale jõudes võttis meid esmalt vastu koer Lotte, kelle haukumine uksekellana töötas ja peremehele saabujatest märku andis. Lotte saatis meid kogu külaskäigu jooksul ja ootas kannatalikult, et keegi talle mõnegi pai teeks. Peeter aga hoiatas, et paimaias Lotte lihtsa patsutusega rahule ei jää ja kui üks pai juba teha, nõuab preili neid aina veel ja veel.
Rõuge Sepa juurde jõudsime täpselt pärast mehe lõunapausi, mis tähendas, et tuli ääsil oli kustunud ja söed oli vaja uuesti kuumaks ajada. Tule tegemise kõrvalt tutvustas sepp oma töid ja tegemisi, näitas valmivad tellimustöid ja rääkis sepikoja elust-olust. Suuri ja minu jaoks tundmatuid masinaid oli sepikojas palju, kuid kõige keskel ilutses uhke viiekohaline ääs. Ääs on meistri enda kätetöö ja loodud vastama täpselt tema vajadustele. Tööd peab korraga mahtuma tegema lisaks meistrile veel kolm abilist ja praktikant Portugalist, kes õpib Peetri käest sepatööd kahe kuu vältel, kuni järgmine õpipoiss tema asemel tuleb.
Kui söed punaselt hõõgusid, asus Peeter tööle. Turistidele nagu meie annab ta võimaluse ise sepahaamer kätte haarata ja endale kaasa võtmiseks üks nael valmis taguda. Niisiis näitas sepp naelateo ette ja siis oli minu kord raud tulle panna. Kui Peetri käes valmis nael mängleva kerguse ja mõne minutiga, siis minu kogenematutes kätes läks küll üksjagu aega, aga nael sai valmis sellegipoolest. Tõsi, tulemus ei olnud päris nii ilus kui meistril, aga nagu Peeter ise ütles, on nüüd vähemalt olemas midagi, mille ümber oma maja ehitama saab hakata. Naela tagudes kasutasin lihaseid, mille olemasolust varem teadlik polnud, ja eriti andis see tunda järgmisel päeval. Emotsioon, mille sealt sain, oli seda aga mitmekordselt väärt.
Lisaks suursugusele sepikojale on Rõuge Sepa turismitalus olemas ka oma peoruum ja majutusvõimalus, mis tähendab, et soovi korral saab seal korraldada ka kõiksugu suuremaid ja väiksemaid üritusi koosolekutest pulmade ja sünnipäevadeni välja.
Reegi maja Värskas
Järgmisena võtsime suuna Värska poole ja astusime sisse Reegi majja, kuhu on end sisse seadnud Värska külastuskeskus. Reegi maja on oma nime saanud kindral Nikolai Reegi järgi, kelle juugendstiilis suveresidents Õrsava järve kaldal asuv hoone varem oli. Maja on taastatud võimalikult originaalilähedaselt, mistõttu õhkab see kindralile kohast suursugusust. Kuigi teel Värskasse kallas korralikult vihma, jõudsime pärale hetkel, mil sajus tekkis paus ja päike järve veelt vastu sillerdas. Majas sees võttis meid vastu rõõmsameelne perenaine, kes nii hoone kui ka ümbruskonna ajalugu ja käekäiku tõelise õhinaga tutvustas. Ja perenaise entusiasm oli nakkav. Kuigi ma ise suur sõjaajaloo huviline ei ole, suutis ta kindral Reegi ja kogu Petseri Põhjalaagri tegemistest nii põnevalt pajatada, et teda oleks kuulama jäänud igaüks.
1920. aastatel rajati Õrsva järve kallastele Eesti Kaitseväe Petseri Põhjalaager. See oli kaitseväe suvine väljaõppekeskus, kus harjutasid ratsaväelased ja suurtükiväelased üle Eesti. Kuigi suurem osa laagri hoonetest on praeguseks hävinud, seisavad sõduritele koduks olnud barakid ja mõned elumajad siiani endistel kohtadel. Lisaks Reegi suveresidentsis asuva näitusega tutvumisele on palju põnevat avastamist ka maja ümbruses: ette saab võtta matka endise laagrialaga tutvumiseks, rentida jalgrattaid, paate, vesirattaid ja talvel uiske, külastada lähedalasuvat Värska Talumuuseumit ja keha kinnitada Seto Tsäimajas.
Nedsaja Metsamaja
Sündmusterohke päeva lõpetasime väikeses Nedsaja külas hubases metsamajas. Nedsaja Metsamajja kohale jõudes tervitas meid pererahvas: Meel ja Toomas Valk. Tegemist on äärmiselt toimekate inimestega ja metsamaja pidamine on vaid üks nende ettevõtmistest. Muuhulgas on Meel näiteks Nedsaja külavanem ja Toomas üks Nedsaja Küla Bändi kolmest liikmest. Majasse on nad aga valanud kuhjaga hoolt ja armastust ning seda õhkab igast seinast. Maja ei ole väga suur, kuid on see-eest väga hubane. Kõik vajalik on olemas ja välja puhkamist segavad faktorid, nagu telefoni- ja internetilevi, jäävad maja ümbritsevate seene- ja marjametsade vahele kinni. See on paik, mis on mõeldud välja lülitumiseks ja iseenda ja oma kaaslaste seltsi nautimiseks.
Maja kõrvale on peremees algusest lõpuni oma kätega püsti pannud sauna, mille mõnusid kõik külalised nautida saavad. Meie kohalejõudmiseks oli saun juba soojaks köetud, nii et ei jäänud üle muud kui lõõgastuma hakata. Kui otsid kohta, kus tohutust tehnoloogiamürast, mis meid iga päev saadab, rahu saada, on Nedsaja Metsamaja õige koht, kuhu minna. Vesi tuleb majja kaevust, elekter päikesepaneelidest ja äratuskellana töötab õues kukkuv kägu. Just selline peabki olema üks õige puhkus linnaelust ja -melust.
