MINU KALAMAJA | „Tüdrukud, teeme midagi,“ hõikab elumees ja rullib taskust lahti terve padrunivöö kondoome
Avaldame katkendi Piret Tali vastsest raamatust „Minu Kalamaja. Hipsteriks saamatu“, kirjastuselt Petrone Print.
Kalarand esimest korda
Üldiselt ma olen teadlik, et Tallinn asub mere ääres ning Kalamajal võiks merega midagi pistmist olla, aga mul pole nullindatel veel õrna aimugi, kuidas need kaks reaalselt koos välja näevad. Hingeahastuses sõbraga läheme mere äärde, aga kohtume Patarei vanglaga.
Aasta võib siis olla näiteks 2002, sest Patarei vangla veel tegutseb, kuid on juba lõpetamas 82aastast tegevust kinnipidamisasutusena, sest Tartu vangla on just valmimas.
Mul on raske mõelda sellest kui Peeter Suure aegsest merekindlusest, sest liiga palju on sellesse hilisemate aastatega salvestunud stalkerlikkust, okastraate, ängi ja viha, surma ja terrorit, okupatsiooni.
Raske on ju hinnata, palju seal proportsionaalselt aegade jooksul on olnud kriminaale ja palju vabadusvõitlejaid. Eks ole seal hiljem pidudel ju kohtutud tüüpidega, kes on tulnud oma endisi konge vaatama. Oma jutu järgi on nad kõik valesti mõistetud geeniused.
Olen seal vanglas käinud korduvalt intervjuusid tegemas. Suur on minu üllatus, kui ühelt kongiseinalt leidsin posteri, kus ma esikaanel koos teise blondiiniga poseerin. Suht räpane tunne.
Üleminekuaja vangid on kummaline kaader. See, keda mina satun intervjueerima, on jõudnud olla juba riigikoguski.
See vangla oleks nagu vigastatud vihane draakon, kelle endisest hirmuäratavusest on jäänud järele vaid rannal lebav monstrum. Satun sinna koos noore dokumentalistiga, tõlkima noorte narkomaanitaustaga vangide venekeelseid intervjuusid filmile „Raudroosid“.
Millegipärast meenuvad alati lapsena nähtud filmid revolutsionääridest, kes seal kinni istusid ja kelle luuletusi me lapsepõlves aktusteks pähe tuupisime ja, kaelarätt kaelas, skandeerisime.
Ma tean, et Friedebert Tuglas istus 1906. aastal Toompea vanglas, aga tema seal kirjutatud värsspoeem „Meri“ sobib ka Patareiga.
Ju lapsena ihkasin merd ääretut mina. / Ma tahtsin näha ta lainete valgeid harju / ja lainetel liuglevat viirese varju / ja vahu sees õõtsuvaid kajakakarju /- - -/ Siis noores hinges lõid leekima kõrged aated. / Ma nägin uut ilma, lahtist maad ja laia väljavaadet / ning nägin vaba rahvast tõusvat. / Mu ajus oleks kerkinud kui päikene, / mis valgustab ja soojendab; / mu rinnas oleks puhkenud kui äikene, / mis kärgatab ja hävitab – / ning siis isegi hävitab.
See romantiline vabadusiha aitab rusuvat hoonet pisutki inimnäolisemaks muuta. Alati võib istuda ka ju seljaga Patarei poole ja näoga linnahalli suunas.
Istume ja räägime. Kivid on tulised ja meri loksub. Jagame veini ja valu. Rannaäär on kui eikellegimaa, kuhu on toodud koormate kaupa rämpsu – vana mööblit, olmeprügi kuni piimapakkide ja taarani ning muud sellist. Tundub, nagu astuksid inimesed kolm sammu oma majast eemale ja keeraksid siis prügiämbri üle oruserva kummuli. Väga linlik, igatahes. Eks keskaegne vanalinn ju ka ujus ööpottide sisust ja reoveest.
Prügist hoolimata on Kalarand metsik preeria, kuhu autoga kimatakse mere äärde välja, laotakse seal maha grillid-joogid, keeratakse autoraadiost tümm põhja ja pidu läheb lahti. Iga kõrgeks kasvanud rohulaik peidab piduseid seltskondi. Mõned sotsiaalsemad, mõned antisotsiaalsemad, kuid piir nende vahel on õhuke.
Aga meri on ilus. Kui oled harjunud siselahe lamedusega, on lained need, millelt on raske pilku eemale pöörata. Lained ja kivid. Vesi on selge ja läbipaistev. Taamal liiguvad laevad ning linnahalli kandis tiiburid ja helikopter. Ilmselgelt tunned end nagu suurlinnas.
Vein kisub hapuks ja jutt enam kirbemaks ei lähe. Meie kõrval peatub roostes Opel, kus kargavad välja kaks elukunstnikku. Kraamivad lahti pakiruumi, kus on kast õlut ja kaks Sovetskoje šampuškat. Lumipesuteksa ja mokassiinking on ka veel tegijad.
„Tüdrukud, teeme ka midagi,“ hõikab üks elumeestest ja rullib taskust lahti terve padrunivöö kondoome.
Lahkume väärikalt.
