Mäletan selgelt 6. oktoobri hommikut, mil algas minu palverännak. Päike rõõmustas meelt ja otsustasin end algava seikluse puhul portugalipärase magustoidu Pastel de Nataga premeerida, sest ees terendas vähemalt 280 kilomeetrine jalutuskäik. Saatsin lähedastele mõned sõnumid ja asusin teele. Mul polnud õrna aimugi, mis mind ees ootab.

Mis on palverännak?

Palverändurlus pole üldse uus trend, seda on nimelt tehtud juba ammustest aegadest alates. Kui vanasti võeti pikk ja vaevaline tee ette selleks, et luua ühendus jumalaga, siis tänapäeval on lisaks religioossetele eesmärkidele ka teisi. Kes läheb ennast otsima, kes tahab end füüsiliselt proovile panna ja on ka neid, kes asuvad teele eesmärgiga leida endale paariline. Viimane põhjus on muidugi küsitav, kuid samas arusaadav — rännakul on imelihtne tutvuda inimestega ja seda kohe sügaval tasandil. Kuulsin mitmeid tõestisündinud lugusid paaridest, kes teel olles tutvusid ja on tänase päevani õnnelikult koos, täpselt nagu muinasjutus.

Mina lugesin esimest korda Camino de Santiago palverännakust aastaid tagasi ja tundsin kohe, et see kõnetab mind. Mind paelus kõik, mis selle kogemuse juurde kuulub — maaliline loodus, oma mõtetega üksi olemine ja füüsiline väljakutse. Ma tahtsin seda kõike omal nahal kogeda ja salamisi soovisin, et ehk leian teel ka vastused kõikidele oma elulistele küsimustele.

Portugalis nägi palverännaku tee suures osas välja just selline

Meie mõtted saavad olla meie suurimad vaenlased ja meie suurimad abilised

Pikad päevad täis kõndimist, korralik matkavarustus, villis jalad ja raske seljakott hirmutasid mind. Kuulsin siit-sealt ja uskusin ise ka seda, et sellise teekonna ettevõtmiseks peab ikkagi end füüsiliselt ette valmistama ja igapäevased jalutuskäigud Tallinna tänavatel arvesse ei lähe. Peas oli nii palju hirme ja takistusi.

Pean ausalt üles tunnistama, et ega ma päris lõpuni ei uskunudki, et see katsumus on mulle jõukohane. Kui rääkisin sõpradele oma plaanist, siis tegin seda alati kahtlevalt, kuid samas pakkisin seljakotti palverännakut arvestades. Reaalsuskontroll tuli siis, kui veidi enne Eestist lahkumist sain kallilt sõbrannalt sünnipäevakaardi, millel oli kirjas “Buen Camino” ("head teed" hispaania keeles — see on midagi, mida palverändurid üksteisele teel ütlevad). Mul tuli kananahk ihule. “Siit pole enam taganemisteed, ma teen selle ära,” mõtlesin kaarti lugedes.

Tagantjärele on naljakas mõelda, kuidas me üritame end ära rääkida millestki, sest ettevõtmine tundub nii raske, keeruline ja tundmatu. Ja kui palju on meil seetõttu jäänud asju tegemata! Mingit imerohtu sellistes olukordades pole — aitab vaid tegutsemine ja oma unistuste suunas liikumine.

Esimese päeva hommikusöök Portos, Portugalis

Mis teeb palverändurist palveränduri?

Ma alustan siinkohal välistustega, et kummutada müüte. Selleks, et saada palveränduriks, ei pea sul olema kõige kallimad matkasaapad. Sa ei pea olema oma elu tippvormis ega treenima meeletult enne teekonnale minekut. Sul ei ole vaja kõiki imevidinaid, millest blogijad kirjutavad.

Soov ja tahe teekonnale asuda on kõige olulisemad koostisosad palveränduri retseptis. Kui need on olemas, siis edasi on juba lihtne. Mina ise laenasin magamiskoti tuttavalt, matkasaabaste asemel pakkisin kaasa sporditossud ja muu vajalik oli juba olemas. Ahjaa, üks olulisim asi, mis minuga kaasa tuli, oli märkmik. Oluline just seetõttu, et tulevikus saaks lisaks piltidele ka oma mõtteid taasavastada. Siinkohal meenub üks äge mälestus Portugali kloostrist, kus öömajale jäime. Kui pesus käidud ja riided puhtaks pestud, siis istusime haudvaikuses kolmekesi toas ja kirjutasime usinalt oma päevasündmusi märkmikutesse. Mõne aja möödudes asendus vaikus kõrvaltoas magava kaasteelise norskamisega.

Maagiline Pontesampaio linnake Hispaanias. Kollane nool juhatab palveränduritele teed.

Minu soovitused sulle kui tulevasele palverändurile

Mulle meeldib see ütlus, et palverännak on justkui elu analoog. Igapäevaelus tulevad meie teele samuti erinevad takistused ja raskused. Me võime endast anda kõik kontrollimaks mingi protsessi tulemust, aga reaalsus on see, et igaks stsenaariumiks ei saa valmis olla. Ja kui oled juba olukorras, kus miski lendab ventikasse, siis pead sellega jooksvalt tegelema ja lahendusi otsima. Samamoodi on ka teel olles.

Jagan sinuga soovitusi, mis loodetavasti saavad valmistumisel abiks olla:

  • Paki asju mõistlikult. Kui teel selgub, et miski on puudu, siis saad end poes

    vajalikuga jooksvalt varustada.

  • Ära mõtle üle. 2021. aastal jõudis Santiago de Compostela linna 179 000 inimest.

    Nende hulka kuuluvad nii väga sportlikud inimesed kui ka lapsed, vanurid ja ülekaalulised. Sa saad sellega hakkama.

  • Osta lennupiletid ja mine. Ma ei ole kohanud ühtegi palverändurit, kes oleks teele

    asumist kahetsenud. Buen Camino!

Ära tegime! Santiago de Compostela katedraali ette jõudmine tähistab palverännaku lõppu.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid