BRASIILIA REISIPÄEVIK | Kuuldes, et olen koroonapositiivne, läks lennufirma teenindaja hüsteeriasse

Sille-Kadri Simer on stand-up koomik ja taskuhäälingu Tissident üks saatejuhtidest. 2022. aastal otsustas Sille-Kadri minna Brasiiliasse sõbrannale külla, kuid avastas, et pandeemia ajal reisimine ei möödu ilma üllatusteta. Täna saad lugeda viiendat osa tema Brasiilia seiklustest — eelmised osad leiad artikli alt.

Ilma kindlustuseta me enam ei saa

Ma sõitsin Uberiga lennujaama ja olin õnnetu, et pidin lahkuma Brasiiliast. Minu jaoks oli see reis olnud imeline. Päev enne olin teinud koroonatesti lennujaamas, sest ei leidnud kliinikut, mis oleks pakkunud tulemuste kättesaamist 24 tunni jooksul. Lennujaam oli ainukene koht, mis pakkus sobivat PCR testi, mille tulemus oli valmis 6-12 tunni jooksul.

Tom Jobim lennujaamas oli segane süsteem: ühelt korruselt tellisin ja maksin testi eest, aga proovi võtmine toimus (ja tulemused sain kätte) hoopis lennujaama teisest otsast. Seega oli vaja varuda aega, sest pidin ootama kahes järjekorras, ning eestlasena vihkan järjekorras passimist. Keegi ei selgitanud, kuidas välismaalased saavad internetis näha testitulemust ja mina sain aru, et see võimalus oli loodud ainult kohalikele. Seega läksin järgmisel päeval kohapeale tulemusele järgi (umbes kolm tundi enne lennuki väljumist).

„Palun ära ehmata,“ ütlesin mureliku näoga sõbrannale.

„Kas oled positiivne?“

„Jah, mul on koroona ja ma ei saa riigist lahkuda.“

Meid suunati teisele korrusele, sest pidime lennufirmale teada andma testitulemusest ning küsima edaspidiseid juhendeid. Kuuldes, et olen koroonapositiivne, läks lennufirma teenindaja hüsteeriasse ja karjus mu peale, kuna viibisin seal viirusega. Sõbranna üritas selgitada, et saime tulemuse teada alles kohapeal ja ma olen täiesti terve, kuid teenindaja oli väga endast väljas ja meid saadeti äärmiselt ebaviisakalt leti juurest minema. Õnneks leidsime normaalse töötaja, kes selgitas rahulikult Brasiilias kehtivaid reegleid ja saime vajaliku informatsiooni kätte. Helistasin ka koheselt kindlustusele, kust öeldi julgustavalt, et kõik on korras ja tuleb täita avaldus nende koduleheküljel. Uskumatu, et vanasti reisisin kindlustamata. Pandeemia ajal ilma reisikindlustuseta kohe kindlasti ei saa.

Rikume reegleid?

Kohalike sõnul olid karantiinireeglid positiivse tulemuse korral järgnevad: täielikult vaktsineeritud inimesed, kes on asümptomaatilised, peavad olema eneseisolatsioonis 5 päeva. Pärast seda võib karantiini lõpetada. Reisimiseks on vajalik eneseisolatsioon 10 päeva, mille möödumisel tuleb esitada negatiivne test, et riigist lahkuda. Seega ei olnud võimalik lahkuda enne kümne päeva möödumist Brasiiliast mitte mingil juhul.

„Kas me peame olema isolatsioonis viis või kümme päeva?“ küsisin sõbrannalt.

„Me oleme isolatsioonis viis päeva, siis testime, ja kui oleme negatiivsed, siis lõpetame karantiini.“

Läksime eneseisolatsiooni Maricà majja, kust pidi enne meie tulekut evakueeruma sõbranna õe neljaliikmeline perekond. Selgus, et meie seltskonnas oli kokku kolm haigusjuhtu, kuid kõigil olid peaaegu olematud sümptomid. Otsustasime veeta aega karantiinis sama katuse all, sest majas oli piisavalt ruumi, süüa ja muidugi kõige olulisem – õlu – oli külmkapis ootamas. Veetsime viis päeva isolatsioonis basseinis ujudes, aias päevitades, mängides kitarri ja süües head-paremat. Parim isolatsioon, mis on mul olnud pandeemia ajal!

„Kuule, su õde võttis kaalu kaasa lahkudes,“ ütlesin sõbrannale vannitoast välja tulles.

„Ta suhtub kaalujälgimisse äärmiselt tõsiselt.“

„Tundub nii, sest neil oli ainult tund aega evakueerumiseks.“

Ma tegin uuesti koroonatesti pärast viite päeva, mis osutus negatiivseks. Otsustasime, et aeg on minna randa ja linna peale.

Elu pärast karantiini

Esimesel päeval pärast karantiini läksime hommikul randa. Mul oli kahju, et ei saanud ujuda meres, sest lained olid liiga kõrged. Proovisin korraks sukelduda, kuid lained tõmbasid mind avamere poole ja oleksin peaaegu oma bikiinide alumisest osast ilma jäänud. Ma olen väga kehv ujuja ja eelistan alati basseini merele. Märkasin, et rannas oli väga palju kauplejaid, kes pakkusid võileibu, jäätist, päevavarje, päikseprille ja peaaegu kõike, mida hing ihaldas. Ma olen ka varem näinud randades inimesi karjumas müügiloosungitega, kuid Brasiilias oli nendevaheline konkurents väga tihe ja üritati igal võimalusel saada tähelepanu. Kohtasin Super Mario kostüümis müügimeest, kelle käest ostsin mahlapulga.

Ma palusin uuesti külastada põliselanikke, sest tahtsin nende käsitööpoest osta kaasa ehteid. Uurisin ka kohalike arvamust kultuurilise omastamise ja väärtustamise teemal. Lühidalt öeldes, kui ma toetan kohalikku tegevust (ostan paari kõrvarõngaid ja räägin nende päritolust), siis see on väärtustamine. Kui ma hakkaks samasuguseid kõrvarõngaid Eestis tootma ja raha teenima selle tegevusega, siis oleks tegu omastamisega. Mul olid väga huvitavad vestlused teiste turistidega ja sain teada, et põliselanikel on oma keel, mis erineb portugali omast (kuigi nad räägivad ka seda). Mul oli hea meel, et sain ühise pildi lastega, kus nad olid traditsioonilistes riietes.

Õhtuti käisime kohalikus baaris ja nautisime päikseloojangut. Väidetavat pidavat baaris mängima väga halb muusika ja mu sõbrannale ei meeldinud, et tahtsin seal aega veeta.

„See on tüüpiline muusika, mis on mõeldud välismaalastele,“ ütles mu sõbranna.

„Mulle meeldib!“

„Sille, see mees laulab sellest, kuidas ta kõnnib mööda tänavat ja joob õlut. Isegi beat on täielik jura.“

„Noh, kõlab nagu Brasiilia süldimuusika. Sobib!“

Me ei saanud oma puhkust lõpuni nautida sõbranna majas, sest ta õde pidi koos perekonnaga tagasi tulema. Nad kartsid meeletult koroonaviirust ja lasid pärast meie lahkumist terve maja desinfitseerida. Brasiillaste puhul täheldasin, et osad inimesed suhtuvad pandeemiasse ükskõikselt, kuid on ka palju neid, kes on väga paranoilised ja ettevaatlikud. Avalikes kohtades kohati pidi kandma maski (metroos, muuseumis) ja näitama vaktsineerimistõendit (hotellis), kuid paljudes kohtades seda siiski ei nõutud. Kellaajalisi piiranguid ei olnud kusagil, seega olid üldiselt piirangud leebemad võrreldes Eestiga.

Otsustasime, et mõistlik on veeta viimased päevad Rios, sest seal on piisavalt tegevust. Loomulikult ei olnud me valmis viimaseks seikluseks Brasiilias. Vähemalt on tulevikus midagi meenutada koos sõbrannaga.