Puhka Peipsiääres: Üks piirkond, kaks rahvust, kolm kultuuri

 (1)
Puhka Peipsiääres: Üks piirkond, kaks rahvust, kolm kultuuri
Nina küla Peipsi ääresSilvia Pärmann

Ka siis, kui värvilisest krabisevate puulehtedega oktoobrist saab must ja märg november, tõmbab Peipsiveere vanausuliste küladesse linnainimesi seletamatu jõuga. Tee äärest sibulaid ostma, näitusi vaatama, kirikuid uudistama.

Kõigepealt hakkasime kiirtoidu asemel rääkima aeglasest toidust. Siis, väsinuna pikkadest kontoripäevadest, tundidest liikluses ja supermarketite järjekordades, tekkis unistus teistsugusest elust, aeglasest elust. Looduslähedasest elust.

Sellist elu, nagu elavad vanausulised Peipsi kalda pisikestes külades, ihkavad salamisi endale paljud. Mitte usu enda pärast - ja kindlasti mitte pole see elu rikas rahanumbritesse ümber arvutatult. Aga nii looduslähedast elu peavad paljud kättesaamatuks rahuks ja luksuseks. Püüad kala, kasvatad sibula-küüslaugu-kurgi-tomati ja juurikad, õhtul paned samovari tööle, keedad endale tee kõrvale patuselt magusa tükisuhkru ja kuulad vaikust.
Peipsi ääre vene vanausulised tulid Eestisse kirikureformide eest pakku. Väike maanurk Peipsi kaldal, kus koos elavad eestlased ja venelased, tillukeste majade vahel turritavad kolme usu kirikute tornid, on praegu tõeline rahupaik mitte ainult pagulase tee valinud vanausulistele vaid ka neile, kes linnarütmi- ja lärmi eest põgenevad.