Puhka ohutult: rong ei anna kellelegi teed

 (9)
Puhka ohutult: rong ei anna kellelegi teed
RaudteeFoto: Jassu Hertsmann

Praegu on probleemiks liiklejate oskus raudtee ületamisel tõsta endas ohutaset ja käituda vastavalt sellele, nentis raudteeohutusega tegeleva rahvusvahelise mittetulundusühingu Operation Lifesaver Estonia (OLE) juhatuse esimees Tamo Vahemets.

Mullu juhtunud 20 raudteeõnnetuse hulgas oli otsasõite raudteel viibinud inimestele 15, neis sai vigastada 7 ja hukkus 7 inimest (sh 1 tööõnnetuses).

Kas see number on iga aastaga kasvanud või kahanenud?

Tõsi, et 2014. aastal leidis raudteel aset oluliselt rohkem traagilisi sündmusi kui varasemalt. Otsasõidujuhtumeid oli möödunud aastal võrreldes 2013. aastaga poole rohkem. Samas kui vaatame raudteejuhtumite statistikat pikema perioodi jooksul, siis näeme, et OLE tegevuse alustamise hetkest 2004. aastal on üldine olukord aasta-aastalt paranenud. Täna oleme jõudmas olukorda, kus probleemiks ei ole mitte teadmatus raudtee ületamisega seotud ohtude olemasolust, vaid liiklejate oskus raudtee ületamisel kõrgendada endas ohutaset ja käituda vastavalt sellele.

Miks sõidab rong otsa jalakäijale?

Küsimuse selline sõnastus näitab väga selgelt inimeste üldiseid hoiakuid. Kuna rong on oma olemuselt juba suurim riskiallikas, eeldavad inimesed sageli, et raudteeliikluse korraldajad tagavad ka turvalise raudtee ületamise. Kahjuks saavad infrastruktuuriettevõtted ja vedajad vastutada vaid osaliselt. Suurem osa vastutusest aga jääb ikka raudteed ületavale liiklejale. Raudtee-ettevõtetel on keeruline sundida inimesi langetama õigeid otsuseid. Seega oleks õigem hoopis küsida: „Miks astub jalakäija rongi ette või miks autojuht ei märka punast tuld, lähenevat rongi jne? Millele on inimeste tähelepanu suunatud või mis tegevusega on ta hõivatud hetkel, kui raudteed ületatakse?”

Seotud lood:

Mis põhjusel siis jalakäija ei märka rongi?

Ei teadvustata endale, et raudtee on kõrgendatud ohu- ja riskiteguriga piirkond, kus liiklejad peavad enda ja teiste ohutuse tagamiseks olema äärmiselt tähelepanelikud. Otsasõidud toimuvad peamiselt hooletusest, joobest tingitud ebaadekvaatsusest ja raudtee ületamisel selleks mitte ettenähtud kohtades.

Uueks muret tekitavaks trendiks on nn mullistumine. Tänaval võime üha enam näha liiklejaid, kes kannavad kõrvaklappe, millest kuulatakse valju muusikat või kasutatakse nutiseadmeid, mille kaudu ollakse virtuaalses maailmas. Ümbritsev liikluskeskkond ja selles toimuv asetatakse enestele märkamatult teisele kohale. Kuid siin tehaksegi viga. Kõrvaklappidest valju muusika kuulamine loob kindlasti ümber liikleja emotsionaalse turvatunde mulli, kuid kahjuks sellest turvalise mulli seinast ei jõua temani mingil moel teiste liiklejate poolt antavad hoiatusmärguanded. Kui kõrvaklappe kannab jalgrattur, siis tõenäosus sattuda liiklusõnnetusse kasvab tal mitmekordselt.

Mullu toimunud 15 otsasõidust koguni 10 leidis aset ülekäigukohtadel. Kas see tähendab, et ülekäigukohad on vaja muuta veelgi ohutumaks?

Reaalsuses saab raudtee ületamist ohutumaks muuta vaid liikleja ise. Selleks tuleb järgida väga lihtsat valemit – olla raudtee ületamisel väga tähelepanelik, veenduda, et rongi ei tuleks ja seejärel ületada raudtee. Ratturitele tuletan siinkohal meelde, et raudtee ületamisel ülekäigukohas tuleb rattalt maha tulla ja ületada raudtee jalakäijana ehk siis ratas käe kõrval.

Omamoodi pähkliks on ka kergliiklusteede kasv ja jalgratturite osakaalu kasvamine liikluses. Selleks, et jalgratturid ülekäigukohtades rattalt ikka maha tuleksid ja raudtee ületamisel ohutusreegleid täidaksid, paigaldatakse ülekäigukohtadele nn turvatõkised (piirdetorud). Kahjuks on tänane praktika näidanud, et paljude jalgratturite jaoks on need pigem segavaks faktoriks ega mõisteta päris täpselt, miks sellised piirded sinna on paigaldatud. Siinkohal on veel palju vaja ära teha. Lähiajal saavad mitmed raudteeülekäigukohad täiendavad hoiatustahvlid, mis tuletavad meelde, et sisenetakse ohutsooni ja ülekäik on vaid jalakäijatele.

Kokkuvõtteks on raudteede ületamine ikka ületaja otsus, mille langetamisele peaksid erinevad ohutusmeetmed kaasa aitama.

Millised need on?

Viimastel aastatel on palju panustatud raudteevõrgustiku ohutust parendavatele tegevustele (isetekitatud ülekäikude piiramine, ohutumate liiklusteede rajamine, raudteejaamade piiramine aiaga, tunnelite rajamine), kuid liikluskultuur pole paranenud ning seetõttu toimub jätkuvalt traagilisi õnnetusi.

(EPL-i erileht Ohutu suvi)