05.12.2019, 17:49

SUUR JÄRELTULIJA | Kim Jong Un'i ja Trumpi kohtumine Singapuris: kogu see vaatemäng olnuks naeruväärne, kui poleks olnud nii surmtõsine

Raamatukatkend

Kim Jong Un ja Donald Trump Singapuris

FOTO: REUTERS, Scanpix

Avaldame kolmanda katkendi Helios kirjastuselt äsja ilmunud raamatust "Suur järeltulija. Hiilgava Seltsimehe Kim Jong Uni taevalikult täiuslik saatus.", autoriks Anna Fifield. Kaks esimest katkendit leiad selle artikli seotud lugude hulgast.

EPILOOG

9. jaanuaril 2019 oli liiklus Pekingis kohutav isegi linna kohta, kus on liikumas 21 miljonit inimest. Teine ringtee oli nii halvatud, et inimesed kasutasid võimalust teha oma auto kõrval hommikuvõimlemist. Tulin taksost välja, et teha ummikust fotot ja näha, kas mul õnnestub märgata autokolonni.

Kim Jong Un oli taas linnas. President Xi Jinping oli eelmisel õhtul korraldanud Suures Rahvahallis, luksuslikus tseremoniaalehitises Tiananmeni väljaku ühes servas, küllusliku banketi, et tähistada Kim Jong Uni 35. sünnipäeva. Järgmisel päeval võõrustas Xi oma noort naabrit lõunasöögil riigile kuuluvas Beijing Hotelis, kohas, kus Mao Zedong oli kunagi kostitanud Kimi vanaisa.

Pärast viis aastat kestnud vaenulikkust tegi Xi nüüd näo, et Kim on tema kadunud poeg. Tõepoolest, Kimi visiidid Hiinasse olid muutumas niivõrd tavaliseks, et need ei pakkunud enam midagi uut, pigem tüütasid Pekingi linnalähireisijaid.

Suur Järeltulija oli läbi teinud märkimisväärse transformatsiooni. Ta oli suutnud veenda mõningaid maailma kõige võimsamaid inimesi, et nad kohtleksid teda seadusliku riigi normaalse juhina.

Tõepoolest, kaheksa päeva tagasi oli Kim Jong Un paistnud selgelt välja nagu president, kui pidas oma uusaastakõne.

Ta ei rääkinud poodiumilt nagu eelmistel aastatel. Selle asemel, kui kell südaööd kuulutas, istus Kim Jong Un puitpaneelidega kabinetis suures nahktugitoolis, selja taga isa ja vanaisa portree ning riiuleid täitmas nahkköites raamatud.

Sarnasused ei olnud juhuslikud. Kim Jong Uni üks tippabilisi oli lugenud Franklin Delano Roosevelti biograafiat ja andnud oma bossile selgelt nõu võtta üle majandussurutise ajastu Ameerika Ühendriikide presidendi kuulsate „kaminaesiste vestluste” ornamentika.

Suur Järeltulija püüdis nüüd matkida seda lähedust kodanikkonnaga, mille FDR oli 1930-ndatel loonud ameeriklastega, ja samal ajal võimendada ettekujutust, et ta on auväärne juht.

2018. aasta sündmused olid jätnud „ajalukku kustumatu jälje”, ütles Kim Jong Un, kes kandis seljas lääne stiilis ülikonda ja kel oli järgmisel nädalal 35. sünnipäev. Saabuv aasta, 2019, on aasta „täis lootust”.

„Ma tahan uskuda, et meie suhted Ameerika Ühendriikidega kannavad sel aastal head vilja, nii nagu Koreade-vahelised suhted on tänu mõlema poole püüetele võtnud suurepärase pöörde,” ütles ta teleprompterilt maha lugedes ja peos olevatele märkmetele pilku heites. Ta viitas oma kõnes 39 korda majandusele ja ainsal korral, mil ta tuumaprogrammi mainis, kuulutas ta, et tema režiim ei valmista, katseta, kasuta ega levita enam tuumarelvi.

Tuumarelvad olid peidetud ja raketid vaikisid. Tema poolvenna mõrvamine Malaisias vähem kui kaks aastat tagasi oli peaaegu unustatud. Ameerika üliõpilase Otto Warmbieri surm isegi veel vähem aega tagasi oli pildilt kadunud. President Trump palus koguni Kimilt vabandust selle vahejuhtumi pärast. „Ta ütleb mulle, et ei teadnud sellest midagi, ja ma usun tema sõna,” sõnas Trump pärast nende teist kohtumist, mis toimus veebruari lõpus Vietnamis.

Kuid teine tippkohtumine näitas, et diplomaatia tee ei kujune sujuvaks.

Trump oli jõudnud järeldusele, et tema „maksimaalse surve” kampaania oli see, mis Kim Jong Uni oma tuumavarjendist välja läbirääkimistelaua taha meelitas.

See oli väärtõlgendus. Sanktsioonid avaldasid Kim Jong Unile mõju, kuid need olid vaid üks tegur. Noore põhjakorealase olid kõnelustele toonud kombinatsioon sanktsioonide survest ning tema enesekindlusest ja tõsiasjast, et tal oli usutav tuumarelvaprogramm.

Põhjakorealastel oli raske aru saada, mismoodi Trump toimib. Nad otsisid ta otsuste tegemises mingisugust loogikat või mustrit, mille abil tema lähenemisviisi aimata.

Vihjete leidmiseks oli üks Põhja-Korea ametnik vaadanud Valge Maja ja välisministeeriumi elu kajastavaid draamasarju „Presidendi meeskond” ja „Madame Secretary”. Ametnik küsis ameeriklasest vestluskaaslaselt: Kas niimoodi Valge Maja töötabki? Kas see on altpoolt üles protsess, kus ametnikud saadavad ideid Valgesse Majja? Ei, püüdis üllatunud ameeriklane diplomaatiliselt vastata, vastupidi. Donald Trump juhib tööd vägagi ülaltpoolt alla.

Need väärtõlgendused pea kohal hõljumas, läks Trump Hanoi tippkohtumisele ootuses, et majandusele keskendunud Põhja-Korea juht tahab meeleheitlikult USA juhitud sanktsioonide kõrvaldamise vastu oma tuumarelvi kahjuga välja vahetada. Ja Kim Jong Un läks uskudes, et Trump langetab suuri otsuseid ja otsib diplomaatilist võitu, millest Twitteris säutsuda.

Kui nad tol esimesel õhtul Hanois Põhja-Korea marmoreeritud prae — Kimi jaoks toores, Trumpi jaoks hästi läbiküpsetatud — taga kohtusid, avastasid nad, et nende stardipositsioonid on sama erinevad nagu grillimise eelistused.

Trump oli valmis sanktsioone lõpetama tingimusel, et neid on võimalik kiiresti taaskehtestada, kui Põhja-Korea alustab uuesti relvakatsetusi, ütles Põhja-Korea asevälisminister pärast tippkohtumist.

Ent kompromissitu riikliku julgeoleku nõunik John Bolton ja välisminister Mike Pompeo nähtavasti veensid oma ülemust, et see ei annaks põhjakorealastele hõlpu. Ameerika Ühendriikide president ütles oma kolleegile, et kui too tahab mingitki leevendust sanktsioonidest, peab ta kogu tuumaprogrammist loobuma.

See oli põhimõtteliselt seesama kokkulepe, mida USA presidendid olid püüdnud juba aastakümneid läbi suruda, kaasa arvatud siis, kui Bolton kuulus Bushi administratsiooni.

See lähenemisviis oli alati nurjunud. See oli nurjunud sellepärast, et jättis tähelepanuta, miks Põhja-Korea üleüldse tuumarelvi oli taotlenud: tuumaprogramm on vahend, millega Põhja-Koread Ameerika Ühendriikide rünnaku eest kaitsta.

Selleks, et läbirääkimised saaksid olla edukad, ei võinud nende sisuks olla üksnes tuumarelvade kõrvaldamine. Nende sisuks pidi olema seitsekümmend aastat kehvas seisus olnud suhete muutmine ja Kim Jong Uni veenmine selles, et tal ei ole enam tarvis tuumarelvi, kaitsmaks end Ameerika Ühendriikide invasiooni eest. Või vähemalt, et tal ei ole tarvis nii palju tuumarelvi ja rakette, millega neid välja saata.

Protsess nõudis aeglast ja stabiilset normaliseerimist, kus mõlemad osapooled näitavad üles head usku. Sideameti, täielike diplomaatiliste suhete eelkäija loomine, kus kaks osapoolt saaksid rääkida, oleks hea algus. Rahulepingu nimel töötamine oleks teine. Tegelikult ju lepiti Singapuris kokku astmelises ja vastastikuses lähenemises ning ametnikud olid tippkohtumiste vahepeal selle üle arutlenud.

Nii et Kim Jong Un läks Hanoi kõnelustele pakkumisega lammutada Yongbyoni tuumarajatis — ülearune tehas —, kui Trump lõpetab 2016. ja 2017. aastal kehtestatud sanktsioonid. See näiline blokaad, mis oli loodud karistuseks raketi- ja tuumakatsetuste eest, oli katkestanud mereandide, kivisöe ja metalli ekspordi.

Ameeriklastel oli põhjust olla skeptiline selle suhtes, et Põhja-Korea pool on nii hea, nagu sõnades väidab. Kim Jong Uni isa oli esitanud sama pakkumise enam kui kümme aastat tagasi ja lasknud õhku isegi ühe jahutustorni Yongbyonis. Samal ajal liikus ta oma tuumaprogrammiga edasi teistes rajatistes.

Kuid Kim Jong Un arvas, et esitab korraliku pakkumise, mis tagab vähemalt sanktsioonide ajutise lõpetamise. Ta ei kavatsenud järele anda.

Kokkulepet ei sündinud. Kaks juhti kõndisid minema.

Hõbenõud ja klaasid seisid puutumatult laual, kus pidi söödama lõunat. Hotelli töötajad sõid ära juhtide jaoks valmistatud foie gras’ ja kala. Sulepead lebasid laual, mis oli seatud üles allkirjastamis- tseremoonia jaoks, mida ei toimunud. Samal ajal kui kaks meest tegelesid kunstliku äärmuspoliitikaga, olid kaks tuumarelva omavat riiki — India ja Pakistan — mässitud tegelikku konflikti.

Kogu see vaatemäng olnuks naeruväärne, kui see ei oleks nii surmtõsine.

Need kaks ebakonventsionaalset juhti, kelle suurimaks eeliseks oli tõsiasi, et nad olid oma eelkäijatest niivõrd erinevad, olid langenud konventsionaalse mõtlemise ohvriks.

EPILOOG JÄTKUB...

Kommenteeri Loe kommentaare