MYANMARI PÄEVIK | OSA 4. Miks kohalikku odavat viskit pigem osta ei tasu

Ajakirjanik Kadri Veermäe sai võimaluse sõita riiki, mis alles hakkab turistidega kohanduma. Siin on tema reisipäeviku neljas osa.

LÕPUKS KA ROHINJADEST:

Hommikusöök hotellis on rikkalik ning kohalikku nägu: suuresti pakutakse erinevaid nuudli- ja riisiroogasid, saab ka süüa suppi. Võtan myanmarlasest tõlgi soovitusel „kõige tavapärasema hommikueine“ ehk karrilaadse kaste millegagi, millele nime ei oska anda. Maitseb nagu kanakaste kartuliga ning täpselt seda see ongi: raskestikirjeldatavad kolmemõõtmelised objektid osutuvad tundmatuseni kuju muutnud kartuliteks. Eksootiliseks on rooga raske nimetada, pigem sobib sõna "tuttavlik".

Tõlk räägib söögi kõrvale elus tänapäeva Myanmaris, mis on ka tema jaoks uus – peaaegu kaks viimast aastakümmet elas ja töötas ta Jaapanis, sest oli sunnitud omal ajal armee teravdatud tähelepanu eest välismaale lahkuma. Nüüd on Myanmar välismaailmale aktiivselt avanemas ning inglise-birma keele tõlge kuum teenus.

Ühtlasi on amet andnud mehele unikaalse sissevaate sellesse, mis riigis üldse praegu toimub: tema vahendusel on sõlmitud lepinguid, tehtud seadusi, peetud poliitika- ja ärikohtumisi.

Nagu ikka, jõuame ühel hetkel vestlusega ka rohinjade teema juurde. Siin mõjub muidu ülimalt intelligentse inimese muljet jättev mees esmakordselt rabedalt. „Kus genotsiidi kohta tõendid on? Mina ei usu, et midagi sellist Arakani osariigis toimub,“ sõnab ta ja asub ühtlasi armeed süüdistama, kes ei lase sündmuskoha lähedale peaaegu kedagi - ei abiühendusi, ei kohalikke ajakirjanikke. Mispärast avab lääne meedia, et teab täpsemalt, mis Myanmaris parajasti sünnib? Mis õigusega süüdistavaid artikleid üldse kirjutatakse? Kas ajakirjaniku kutse-eetika hulka ei peaks kuuluma väidete kontrollimine?

On märgata, et ühist keelt me selles küsimuses ei leia ning liigume rahumeelsemate teemade juurde, milleks on kohalik söök-jook ning giid annab näpunäite, mida tasub ehk järgida ka tulevastel Myanmari külastajatel – kohalik viski on küll väga odav (söögikohtadest saab suure pudeli kätte väidetavalt viie kuni kümne euroga), kuid tegu on ka täieliku solgiga. „Tõlkisin viskitootja jaoks dokumente ning muuhulgas nägin, millest see tehtud on. Ütleme nii, et mina ei võtaks seda suu sissegi,“ räägib ta. Jätkem siis meelde – kõik, mis on odav, ei pruugi olla hea diil, vaid võib osutuda lihtsalt saastaks.

Hommikusöögi järel külma seminariruumi poole kõndides nuriseb karmi olekuga rumeenia kolleeg, et ei suuda enam kohalikku sööki süüa. „Mul on vaja croissant’i,“ teatab mees silmade leegitsedes. Kui on vaja, eks siis ole vaja, paraku kõige lähedasem söök sellele meie hommikulauas on röstsai. Järgnevatel päevadel märkan pärast seda vestlust mitmeid, kes loobuvad pakutavatest hõrgutistest ja krõbistavadki ainult saia.

Seminaripäeva eredamad hetked mööduvad nüüd ühispilte tehes: inimesed on omavahel rohkem tuttavad ning myanmarlastest ajakirjanikud tahavad eranditult minuga koos end jäädvustada lasta – saades hilisemast pildist palju lõbu, sest olen kõigist vähemalt peajagu pikem. Ka pole nad kiitustega kitsid: saan paari tunni jooksul kätte vähemalt aastakvoodi komplimente.
Ühel hetkel märkan, kuidas kaks muidu igavlevat valvelauapoissi elavnevad, sest jään neile täpselt niimoodi selja taha, et nad saavad salaja foto teha. Veel suurem rõõm tekib siis, kui teen kummagagi ühise foto.

Arutelupäeva lõpetab kultuurituur, mis tähendab miskipärast, et linna ühte sümbolit Uppatasanti pagoodi meid vaatama ei viida, vaid toimetatakse hoopis riiklikku muuseumi (mis reisiportaalis Tripadvisor on saanud turistidelt linna 14 külastamisväärse koha seas üheksanda koha).

Muuseum osutub hiiglaslikuks modernseks ehitiseks ja loomulikult oleme me seal ainsad külastajad. Kuigi tagantjärele meenub väljapanekust vaid kuldne krokodill-muusikariist, on see eekõige kivi siinkirjutaja kapsaaeda, sest muuseum üllatas oma korralike, süstematiseeritud ning huvitavate näitustega.

Samal õhtul lähme väiksema seltskonnaga vaatama Tripadvisori hinnangul Naypyidaw’ kuuendat vaatamisväärsust ehk kuulsat 20-realist teed. On küll lai, kuid üldiselt näeb tee ikkagi eelkõige välja nagu tee.