MYANMARI PÄEVIK | OSA 3. Kohalikud märkavad templis eksootilist olevust
LÕPUKS HOTELLIST KAUGEMALE:
Myanmari pealinn Naypyidaw on Kagu-Aasia tingimustes tõeliselt eriline nähtus, sest linnapildis puudub pulbitsev elu, pigem iseloomustab seda veidrana mõjuv tühjus. Suuresti on põhjuseks asjaolu, et tegu on kunstiku asundusega, mis pole saanud orgaaniliselt välja arenenda, vaid on plaani järgi loodud.
Naypyidaw’ ehitati riigis tänini jõulist rolli mängiva armee käsul salaja ning 2005. aastal sai see valmis. Valitsusametnikele teatati, et kahe kuu jooksul paluks uude töökohta ümber asuda, kuid paljude rahvusvaheliste organisatsioonide ning riikide esindused asuvad jätkuvalt Yangonis.
Linn laiutab hinnangute kohaselt hiiglaslikul 4800 ruutkilomeetril (kuigi skeptikute arvututuste järgi jääb tegelik suurus tunduvalt väiksemaks) ning see on jagatud eri tsoonideks: hotellid asuvad ühes piirkonnas, valitsushooned teises, ametnike kodud kolmandas, sõjaväele kuuluvad alad neljandas, saatkonnad viiendas ja nõnda edasi.
Saatkondade piirkonnas näeb eelduspäraselt vaid tühjasid, kõrge rohuga väljasid. Ainsa riigina kolis oma saatkonna Naypyidaw’sse ümber Bangladesh, lisaks avasid seal esindused Hiina ja Põhja-Korea, kuid muud riigid pole nende eeskuju järginud.
Linnas puudub näiteks toimiv ühistransport, valitsusametnikke toimetab küll hommikul tööle ja õhtul sealt koju spetsiaalne bussiliin, kuid kui eesmärgiks on Naypyidaw’ avastamine, pole selle teadmisega suurt midagi peale hakata.
Antud asjaolu tulemusel on taksoäri paindumatult monopoolsete hindadega. Tahad hotellist kesklinna sõita (kuigi keskväljakut või midagi sellist siin üldse polegi) – palun väga, 20 dollarit auto.
Lõpuks särab postamendi otsas keegi kullast sõjaväelane ning selle monumendi juurest paremale pöörates jõuame kuskile, mis mõjub vähem kunstlikult: on inimesi, söögikohti, poode, elu.
Taksojuht teeb esimese peatuse budistliku templi juures, mille kullast tornid kiiskavad sarnaselt sõjaväelasele juba kaugele.
Vasakult ja paremalt ilmuvad lastega naised ning võtavad end mu kõrvale rivisse. Õhkkond on asjalik, mõnele suuremale lapsele torgatakse nutitelefon kätte, et too pilti teeks. Ei mingit kihistamist ega ülemäärast elevust, pildistamine toimub sarnase elementaarsusega nagu meie templist fotosid klõpsime.
Kui taksosse tagasi lähme, proovib saksa kolleeg käte ja ilmete abil juhile selgeks teha, et tahab raha vahetada. Sõidukile pannakse hääl sisse ning õige pea peatume tumedate akendega maja ees, mille ainsaks valgusallikaks on kulunud moega Western Unioni silt. Värav on muidugi kinni ning uks lukus, kuid mõningase kobistamise peale aktiveerub rahavahetaja ning tehing saab sooritatud.
Järgmiseks sihtpunktiks on tee-äärne söögikoht, kuid meie kolmesest autokolonnist jõuab sinna vaid kaks sõidukit. Istume maha ning järgneb õpetlik stseen, mis tõestab taaskord, et peaaegu mitte kunagi ei muutu sõnum arusaadavamaks, kui seda aina kõvama häälega öelda. Nimelt proovib bulgaaria kolleeg õlut tellida, korrates järjest valjemalt selle ingliskeelset nimetust. Myanmarlannast teenindaja jaoks soov arusaadavamaks ei muutu.
Olukord laheneb lõpuks sellega, et ajakirjanik läheb koos neiuga siseruumi ning näitab näpuga, mida soovib. Kuna ta tahab aga ka teada, palju see maksab, järgneb pantomiim, kus lähevad käiku mitmed žestid. Selgub, et ka žestid pole universaalsed, kuid ühel hetkel kommunikatsioon siiski saavutatakse.
JÄRGNEB...
