Kas Peterburi on uus Berliin?
Muidugi pole kuhugi kadunud ka vana väärikas Piiter. Vaheldust jagub.
Valitsevast klassikalise maali ja skulptuuriusust taganejaid on olnud kogu aeg, ilma et keegi selles mingit suurt muutust oleks näinud, ent isegi Ermitaaž avab nüüd kaasaegse kunsti tiiva! Sel suvel koos biennaaliga “Manifesta 10” avatav osa on Itaalia arhitekti Carlo Rossi loodud tibukollases peastaabi hoones Talvepalee vastas ja näeb ainult väljast ohutult traditsiooniline välja. Selle sisu on juba midagi muud – nagu lähemal vaatlusel on seda ka nii mõnegi leivakombinaadi, kudumisvabriku või sünteetilist kummi uurinud instituudi hoone sisu Peterburis.
Kui aga suvises Peterburis kõigest moodsast või linnalikust kõrini saab, tasub teha just nii nagu aristokraadid vanasti – põgeneda linnata-gustesse lossidesse või veel natuke kaugemalegi. Seal kestab turvaline 19. sajand mõningase nõukaaegse vürtsiga.
1. Erarta nüüdiskunsti muuseum ja galeriid
Kel Peterburi sõites kunstist rohkem tiirlevad mõtted välispoliitika ja võimaluse ümber sattuda sõjas olevasse riiki, siis arvestama peab, et vähemalt ühes kohas sõda juba kindlasti käib. Elevandiaedikus, täpsemalt Nikolai Kopeikini maalil “Intsident elevandiaedikus”.
Selle sõjaga on küll selline kummaline lugu, et viid ennast sekundite jooksul olukorraga rindel kurssi ja maailm tundub kohe helgem paik.
Oleks asjade selge üledramatiseerimine öelda, et neli aastat tagasi avatud eramuuseum Erarta kuulutas Peterburi vanadele kunstimuuseumidele sõja. Sellist atmosfääri Vassili saare kaugemas nurgas asuvas endises kummiinstituudi hoones kindlasti ei ole.
Erarta on muidugi uuem, erilisem ja teiste eesmärkidega – selle sooviks on avastada, uurida, koguda ja tutvustada andekate Vene nüüdiskunstnike töid. Muuseumis on väljas nii tuntud kunstnike kui ka iseõppinud ja veel väheteatud kunstnike töid, kelle looming on juba praegu väga heal tasemel. Peale püsieks-positsiooni Erarta muuseumi vasakus tiivas on ka näituseprojektid. Neist suurim, “Venemaa Erarta muuseumis”, tutvustab nende andekate kunstnike teoseid, kes on pärit Venemaa eri piirkondadest, näiteks Permist, Krasnodarist, Ufast, Novosibirskist ja paljudest muudest kohtadest, mille olemasolu ja asukoht kaardil meile üllatusena tulevad.
www.erarta.com
2. Etaži,Tkatši ja Taiga
Peterburist Leningradiks ja siis jälle tagasi Peterburiks saanud linna tehased peegeldavad seda (viimast) muutust ehk kõige selgemalt.
Näiteks kunagine leivatehas nimega Smolninski hlebozavod on nüüd tuntud nime all Loftprojekt Etaži. See on polüfunktsionaalne kunstikeskus Peterburi kesklinnas, kus värske leiva lõhna on aimata vaid paaris kohvikus. Pigem lõhnab seal värskete ideede järele. Näituste korraldamiseks on keskuses kokku 3000 ruutmeetrit pinda ja see on ainus koht linnas, kus näidatakse nüüdiskunsti nii suures ulatuses. Viiekorruselises hoones ei asu ainult näitusesaalid, vaid ka kultuurikeskus. Maja renoveerimisega pole ka üle pingutatud, alles on jäetud palju vana tehase elemente, näiteks betoonsambad, puurmasin ja igaks juhuks ka mõned leivaküpsetusseadmed.
Etaži kolmandale korrusele on end kõige muu kõrvale ära mahutanud ka hostel, millest perfektsemat paika on väikese eelarve korral raske ette kujutada. Hostelis on kolm tuba (kahe, kuue ja kaheksa voodiga, voodikoht maksab alates 14 eurost öö.)
Eelmises elus puuvilla ketrus- ja kudumisvabrik olnud Tkatši on teine üsna samasugune kooslus vähemate galeriide ja rohkemate poodide-büroodega.
Omaette maailm on aga Dvortsovaja kaldapealsel, üsna Ermitaaži lähedal asuv loomekeskus Taiga, mille soppides peidavad end disainikauplused ja kohvikud, teiste hulgas Pimp Your Eyes (PYE), mis on nagu metsavaimude ehitatud võlumaailm, kus puude ja karvaste loomade keskelt võib leida Peterburi kõige imeli-semad prillid. Sealt majast leiab ka Peterburi vaste Reet Ausile, disainipoe ja baare. Hoovi peal on salong sellisel haruldusel nagu habemeajaja ja sisehoovi ei koguneta mitte ainult suitsetama, vaid ka lauatennist mängima.
www.tkachi.com
3. I ♥ Rosfoto
Väidetavalt tehakse aastal 2014 maailmas kokku 880 miljardit fotot. Ehk oleks hea hetk teha väike paus ja vaadata neid, mis juba varem tehtud.
Venemaa kõige huvitavamad ja julgemad fotonäitused toimuvad Rosfotos, mõnisada meetrit Nevski prospektist eemal asuvas näitusekeskuses. Parimad Vene ja välismaa fotograafid näitavad oma töid just seal. Mitte ainult: Rosfoto jätab ruumi ka videokunstile, fotograafilistele installatsioonidele, animatsioonile ja eksperimentaalsele kinole. Kolmes galeriis on aastas kokku ligikaudu 50 näitust. Ja nende raamatupood-kohvik on ka igal juhul külastamist väärt.
www.rosphoto.org
4. Kõik see jazz – ja muud muusikat ka
The Hat Bar võib ju füüsiliselt Peterburis asuda, aga mõtetes on see kusagil lääne pool ja kindlasti mitte aastas 2014.
Ent kindel on, et seal on igal õhtul laval jazz-muusikud ja et viski ei saa baaris kunagi otsa. Uksed avatakse varakult, elav muusika on igal õhtul umbes kella 22-st. Uksel ei kasseerita piletiraha, mis veel kord kinnitab, et tegelikult ei ole see koht päris kindlalt kahe jalaga maa peal. Kui juhtute teadma kohalikke kuulsusi, siis pakub The Hat Bar väga hea võimaluse nendega kohtuda – ülejäänutele on sealne publik lihtsalt äge seltskond.
Vaieldamatult on hea muusikavalik (kuulamiseks, mitte tantsimiseks) ka Pingvinis.
Kui te vintage’ist veel surmani tüdinenud ei ole, siis teile kindlasti meeldib see restoran-vinüülplaadipood, millesarnaseid Berliin, Kopenhaagen ja isegi Tallinn täis on, aga mis Peterburis alles tärkavad. Süüa, juua ja plaate osta saab päev läbi, DJ tuleb kohale õhtuti. Pingvin sündis alles sel kevadel, aga tunneb end parasvöötmekliimas igati hästi ja enesekindlalt.
www.facebook.com/TheHatBar
www.facebook.com/penguinbar
5. Ilusad restoranid tavalistele inimestele
Kazanskaja tänava Nevski prospekti poolses otsas asuv Terrassa on nime saanud oma suure terrassi järgi. Asukoht ja vaade tingivad selle, et vahel astub uksest sisse ka natuke snobismi ja kitši, aga vaate nimel elate üle. See terrass asub nimelt katusel, kust avaneb suurepärane vaade kogu linnale ja selle kohal kõrguvatele kullatud kirikutornidele. Parim paik päikeseloojangukokteiliks.
Mööda Kazanskajat käies tasub söögikohtade otsingul silmad üldse väga lahti hoida – muidu võite mikroskoopilisest SupVinost mööda jalutada. Seal on küll vähe ruutmeetreid, aga ebatavaline kontseptsioon pakkuda ühes kohas linna parimaid suppe ja veine (ja suurt mitte midagi muud) tundub töötavat. Isegi nii hästi, et selle pärast tasub Peterburi sõita.
Kui Moskva troonib maailma kalleimate linnade edetabelite tipus, siis Peterburi tundub Tallinnast minnes isegi nii odav, et võtab silmad natuke niiskeks.
Üks koht, mis nii mõjub, on Общество чистых тарелок ehk “Puhaste taldrikute klubi”, mille köögis on tööl linna ühed paremad kokad, interjööri teinud inimestel poleks probleem tööd saada kusagil Skandinaavias ja hinnad on nagu Vilniuse äärelinnas. Kui imedesse uskuda – ja see on venelastel geenides –, siis need juhtuvadki, see on koha võimalikkuse ainus seletus. Ja ehkki uksel pole mitte mingit nägude kontrolli, on see alati täis ainult väga ilusaid inimesi.
Kui tahate aga tõelisi hipsterite söögikohti, mille avamisajad on etteaimamatud, mille kodulehekülg on maas ja kus kunagi telefonile ei vastata, siis ajage juttu näiteks Pingvini või Etaži baaride ettekandjate ja klientidega (neid ongi teineteisest raske eristada – see oli nüüd kompliment väga õnnestunud personalivaliku eest) ja saate hindamatuid vihjeid.
www.ginza.ru/spb/restaurant/terrassa
www.supvino.ru
www.cleanplates.ru
6. Uus Holland
Olete kuulnud sellenimelisest traktorikaubamärgist? Vähem tõenäoline on, et olete kuulnud Uue Hollandi saarest Peterburis, mis asub Moika ja Neeva jõge ühendavate kanalite vahel. Kõrged punasest tellisest müürid, uhke sammastega värav, mille kaudu laevad otse kanalist müüride taha saavad suunduda – Uus Holland mõjub kui suletud militaarobjekt ja seda ta õigupoolest kunagi oligi.
Puulaevade ajastul hoiti siin strateegilise materjali reservi, laevade ehitamiseks mõeldud puitu. Hiljem on siin hoitud vange, katsetatud laevamudeleid ning majutatud sõdureid. Uus Holland lakkas olemas militaarobjekt 2004. aastal, kui tekkis plaan muuta saar atraktiivseks Norman Fosteri kujundatud linnaruumiks. Plaan läks luhta ja nüüd on Uuele Hollandile tulevikku sepitsemas Roman Abramovitš.
Tulevik on paraku esialgu hägune, peamiseks märksõnaks on kultuur. Tuleviku saabumiseni on saar usaldatud kunstnike, muusikute ja linnakultuuri aktivistide hoole alla. Siit leiab kunstinäitusi, kontserte, rulapargi ja meeldivad välikohvikud ehk kokku ootamatult kaasaegse ja euroopaliku linnaruumi ning inimesed. Võtke seda kohta kui oaasi, kus saab väsitavast suurlinnast kosuda.
7. Tiiburiga Peeter Suure kiiluvees
Talvepalee juurest saab istuda tiiburisse, mis randub Peterhofis Vene impeeriumi suursuguseima palee ja pargi mereväravas. Sõit võtab aega 45 minutit ning maksab 450 rubla – pole just odav. Atraktsiooniks on vaated Neevalt, tsaariaegsed kaitseehitised meres, eemalt paistev Kroonlinn ja tihe kiirlaevaliiklus. Muidugi juhul, kui ilm ilus on.
Peetri rajatud Peterhofi pargis tasuks märgata lisaks Suurele paleele ka väiksemaid lossikesi: Monplaisiri, Marlyd ja Hermitage’i. Pole ka paha istuda rannas kividele maha ning pidada väikest piknikku.
Peterhof pole mitte ainult park ja palee, vaid terve kunagi elitaarne eeslinn. Parke ja paleesid jagub siin veelgi. Neil, kes massivaatamisväärsusi tõepoolest vihkavad, tasub vaadata Aleksandria parki ühes kammerliku inglise stiilis Cottage’i lossikesega ja neogooti stiilis kabeliga. Need kaunid, ent impeeriumi mastaapides väga napid hooned märgivad tsaar Nikolai I unistust elada 19. sajandil veidi inimlikumalt, kui see tsaaridel varemalt kombeks oli olnud. Väga tõenäoliselt arutas Nikolai I ka siin riigiasju oma truu sõbra Keila-Joa mõisniku Alexander von Benckendorffiga.
www.saint-petersburg.com/peterhof
8. Veider roosa kirik
Peterburi kirikud on kahtlemata uhked – väärikas Iisaku katedraal, võimas Kaasani kirik ja muinasjutuline Lunastaja kirik valatud verel – ning väärivad kõik külastamist. Loomulikult on eestlase jaoks põnevad meie rahva lugu kujundanud Jaani kirik ja Püha Issidori kirik. Aga. Peterburis on üks kirik, mis teid üllatab, on veider ega mahu kuidagi sellesse kujutluspilti, mis teil õigeusu kirikutest meeles mõlgub.
See on Cesme Ristija Johannese kirik. Katariina II tellitud 1780. aastal valminud pühakoda järgib püüdlikult toonaseid euroopalikke arhitektuuritrende.Teisisõnu, näeb välja nagu selle oleks ehitanud 18. sajandi hipsterid. Et inglise gootikast inspiratsiooni ammutav historitsistlik kirik liiga peavooluarhitektuurina ei mõjuks, on ta roosat värvi. Kummaline kooslus euroopalikkusest ja õigeusu sakraalruumist, milles on ometi oma võlu – mõjub üsna pungilt.
Värvikas on ka kiriku ajalugu. Just siia toodi enne matmist Rasputini – pühamehe või deemoni, sõltub kuidas vaadata – surnukeha.
Nõukogude ajal oli see hoone punarežiimi jaoks piisavalt mittesakraalse ilmega, et torni kannatas pista sirbi ning vasara, ja kui kunagi asus kirik linnast väljas, siis praegu on ümbruskonnaks paneelelamutega vürtsitatud nõukogude linnaruum. Hea võimalus tutvuda Peterburi ühe ilmega, mis jääb paljudel kogemata.
9. Tsarskoje Selo – ülerahvastatud, aga kaunis
Tsarskoje Selo linnake ühes Katariina paleega on teine koht Peterhofi kõrval, kuhu massid suvel tõttavad. Talvepalee arhitekti Rastrelli projekteeritud loss on ülimalt efektne ja just siin asub rekonstrueeritud kujul legendaarne Merevaigutuba. Palee võluvaim osa on siiski šoti arhitekti Cameroni projekteeritud galerii. Kui Peterhofi park on pompoosne ning kipub oma mastaapides ületama inimlikku mõõdet, siis Tsarskoje Selos on keskkond kuidagi haaratavam ning laia joone asemel domineerib lihtne ilu. Küllap tänu regulaarpargi ja inglise stiilis pargi vahetule dialoogile. Kõlas keeruliselt? Vaadake Cameroni galerii sammastikust parki ja te mõistate.
Sisuliselt Katariina palee taga asub veel üks palee, mida ümbritseb natuke laokil keskkond. Turiste on napilt, palee juures asuva tiigi kaldal murul lesivad proletaarse olekuga päevitajad ning kogu miljöö on natuke ajas seisma jäänud. Katariina II ehitas selle palee tulevasele imperaatorile Aleksandrile (I). Ajaloo seisukohalt on olulisim fakt, et tegu on viimase keisri Nikolai II viimase koduga, just siit algas tsaaripere tee Siberisse, kust polnud määratud naasta.
pushkin-town.net
10. Rongiga Viiburisse
Lõpuks - kui viibite Peterburis nii kaua, et tekib tahtmine korraks natuke rahulikumasse keskkonda sattuda, siis istuge Soome vaksalis rongile ja sõitke Viiburisse. Reis võtab sõltuvalt rongist aega kaks kuni kaks-pool tundi ja rongid on seejuures igati puhtad ning isegi moodsamad kui nood, millega me Eestis siiani sõitsime.
Enne teist ilmasõda Soome suuruselt teine linn on tänagi säilitanud ajaloolise ilme. Veider kogemus: jalutad tuttavalt soomelikul tänaval, aga keel ja uuem visuaalne atribuutika on hoonestusega vastuolus. Viiburi tänavuseks magnetiks on Alvar Aalto projekteeritud raamatukogu, mida möödunud aasta lõpuni pikka aega renoveeriti. See on kahtlemata lugupeetud arhitektuuriklassiku loomingu paremikku kuuluv hoone.
Võtke vaevaks ka taksojuhtidele käivet teha ning sõitke korraks Viiburist välja Monrepos’ mõisaparki – saate heita pilgu maastikule, mille tõttu soomlased Karjalat nii eriliseks ja kauniks peavad.
