Laura ja Marguse videoblogi: elevandid mängivad jalgpalli
"Bangkokis veetsime ühe päeva, kuid lähme sinna tagasi reisi lõpus, siis plaanime seal rohkem olla," põhjendab Laura kiiret lahkumist pealinnast. Edasi räägib Laura.
Chiang Mai on Bangkoki järel suuruselt teine linn Tais. Omavahel võrreldes on need linnad täiesti erinevad. Näiteks on siin inimesed sõbralikumad, õhk puhtam, hinnad odavamad ja igal pool leidub palju vaatamisväärsusi.
Kui hindadest rääkida, siis kolme tärni hotell basseiniga ja hommikusöögiga maksab kahele vaid 23 eurot, taksosõit 1-2 eurot, korralik praad riisi ja lihaga 1,3 eurot. Bangkoki peetakse küll poodlemisparadiisiks, aga ka ostureisile minnes on Chiang Mai odavam.
Siin on palju huvitavaid tänavaid, kus asuvad paljud armsad kohvikuid.
Kõigepealt käisime aga Wat Chiang Luangi templi juures, mis on üks ilusamaid ja huvitavamaid templeid linnas. Selle kõrval asub Buddha ülikool, kus sai vestelda ka koolis õppiva mungaga.
Kooli õuele on püstitatud aed, kus mungad istuvad iga päev ja turistidel on võimalus nendega juttu ajada (selle abil harjutavad mungad oma inglise keele oskust).
Küsisime munga käest, kui vana ta on ja kas ta tohib oma sünnipäeva tähistada, milline näeb välja munga tavaline päev, kas nad võivad reisida, miks nad peavad oma juuksed ja kulmud maha ajama ning kas vastab tõele, et naine ei tohi katsuda munga keha. Meie munk oli 19-aastane ja väga sõbralik.
Käisime Chiang Mais ka ühel nö pakettreisil, kus olid sees elevandiga sõitmine, elevandishow, härjarakendiga sõitmine (mida siiski paljud ei tahtnud proovida), bambusparvega sõit jōel ja külastus Long Necki külla. Kogu selline pakett maksis kokku 1000 bahti ( ehk ~25 eurot), aga eks hind oleneb muidugi ka sellest, kui hea kaupleja oled. Hinna sees oli veel ka lõunasöök.
Kogu päev oli väga põnev... seni, kuni turistid härjarakendi juurde viidi. Sõidad kaarikul kahe härjaga 10 minutit autotee ääres, aga kahjuks oli sellest atraktsioonist võimatu loobuda, nii et kannatasime ära. Tundub, et alati on nii, et kui võtad mingi paketireisi, on seal sees mingi selline kummaline asi. Samas Hiina turistidele tundus kaarikusõit härgadega tohutult põnev.
Long Necki pikakaelalistel külas
Long Neck oli selle pakettreisi üks huvitavamaid kohti. Tegemist on külaga, kus elab umbes 500 inimest. Naistele pannakse seal alates 5. eluaastast kaela rauast rõngad, mida ei saa eemaldada ja iga 2-3 aasta tagant pannakse rõngaid juurde. Seda tehakse nii kaua, kuni naised abielluvad (kui mehele ei saa, siis läheb päris karmiks). Peale abiellumist enam rõngaid juurde ei lisata, kuid neid peab ikkagi elu lõpuni kandma. Nad magavad, pesevad ja teevad kõike nende võrudega. Proovisin endale ka kaela ja ülimalt raske oli.
Long Neckid on pärit Birmast ja kunagi ammu Taisse elama asunud. Praeguseks on nende külast saanud turismiäri. Nad teevad ise käsitööd ja müüvad turistidele, kes neid vaatama tulevad (hinnad olid päris kallid) ja iga kord, kui pikakaelalisest pilti tahad teha, pead kindlasti midagi ka ostma.
Homme aga algab meie matk Laose poole.
