ESTRAVELLER:Mongoolia ja mõnda


Mongoolia
MongooliaFoto: Eva-Liisa Andresson

Tavapärasest metsikumad maad ja käimata rajad on mind alati
kutsunud, ja kus mujal neid ikka nautida kui mitte maailma
kõige hõredamalt rahvastatud riigis, Mongoolias – ratsutada
steppides, kus hobuste arv ületab inimeste oma, liikuda
ammukadunud dinosauruste radadel ekstreemses
Gobi kõrbes ja tunda end nagu
Palle üksinda maailmas.

Suveks saledaks

Väikesed ja poolmetsikud mongoolia hobused on meie tori hobustega võrreldes pigem koeramõõtu, aga üllatavalt vastupidavad, elades kohati ekstreemsetes välioludes aasta ringi. Hobused on siin nii toidu­kausi sisuks kui ka sõidu- ja spordivahendiks. Igasuvine Naadami festival näeb riigi parimaid hobuseid omavahel mõõtu võtmas. Enne seda eelneb looma ninaesise korrigeerimine ja isegi karm paast.

Põlisasukad

Mongoolia Foto: Eva-Liisa Andresson

Mongoolia loomariik ei tundu esmapilgul väga liigirikas, aga tegelikult on loodus nii vahelduv ja inimasustusest puutumata, et kõikvõimalikud haruldased liigid, kaasa arvatud vahepeal väljasuremisohus olnud Mongoolia metsik hobune taki ehk prževalski hobune, elavad siin oma metsikut elu. Ka pildil olevad kaamelid, kes küll on kellegi omand, liiguvad vabalt, ja tõenäoliselt ei tea isegi omanik, mis teid tema loomad tallavad.

Ootamatud kohtumised

Mongoolia Eva-Liisa Andresson

Mongoolia on korraga nii karm kui ka külalislahke. Põhja-Mongoolias lõppevad lumesajud alles mais, et siis jälle septembris alata. Lõunas, Gobi kõrbes ulatuvad suvetemperatuurid 50 kraadini. Sõita võib terve päeva, ilma et kedagi kohtaks. Seda erilisemad on kohtumised – ette jäänud juhuslikku jurtasse võib ja lausa peab kindlasti sisse astuma tsaid jooma. Kellegagi kokku sattudes on tunne, nagu kohtaksid sõpra, keda pole juba aastaid näinud. Iseehitatud kindlusautoga Kesk-Aasiat avastanud saksa vanapaar peatub muljete vahetamiseks meie UAZi kõrval, hoolimata neid jälitavast tuulispasast.

Pärast tormi

Mongoolia Foto: Eva-Liisa Andresson

Tugev tuul tõuseb hämmastavalt kiiresti ja keerutab liiva ringi. Jurta omanikud, kelle külalislahkust kasutame lõunasöögi ajal, ajavad kitsed kiirelt jurta juurde kokku. Autolaest tilgub vett pähe, nii et varjume jurtasse, aga ega sealgi päris kuivaks jää – korstna juures pole kate täielikult vihmakindel. Tormi möödudes jätkame teekonda ja kitsed aetakse vähest vihmamärga rohtu sööma.

Loe veel

Gobi süda

Mongoolia Foto: Eva-Liisa Andresson

Ei usu, et me Khermen Tsavi üldse jõuame – teekond sinna on nii vaevaline. Autol kukub suuremat sorti jupp põhja alt, kuid juht on vana kala ja iga purunenud osa leiab asenduse. Meie giid tunnistab hiljem, et ei lootnud meid sealt elusalt ja tervelt tagasi saada. Ta ütleb, et meid päästis öine äikesetorm ja tugev vihm kõrbes, mis liiva kinni ja kõvaks peksis ning nõnda luidetest üle aitas. Sellest, kuidas sohver igasuguste teede puudumisel suuna leiab, ma parem ei räägigi – las see jääda müsteeriumiks.

Lõputu rohelus

Mongoolia Foto: Eva-Liisa Andresson

Lennukiaknast vaadates tundub Mongoolia mulle pruun. On juba juuni keskpaik, aga kus on siis need lubatud rohumaad? Pealinna Ulaanbaatari ümbrus pole samuti paljutõotav, maantee ääres laiab tolm. Tõelise roheluse leiame alles sadade kilomeetrite kaugusel Orkhoni orust.

Mongolit tunned hädas

Mongoolia Eva-Liisa Andresson

Meil on ühtaegu õnnetus ja õnn jääda neljarattalise probleemide tõttu teele neljal korral. Õnn seetõttu, et kuidas muidu oleksime olnud tunnistajaks, mismoodi uhke džiip tõttab kaheks tunniks appi päevinäinud UAZile. Esimesel kolmel korral peatuvad mööda­sõitvad sõidukid, et aidata. Neljandal korral ei möödu ühtegi autot ja meie sohver parandab mootorit omade jõududega. Viiendal korral murrame kinni jäänud UAZi ise mudast välja.

Hobusekultus

Mongoolia Foto: Eva-Liisa Andresson

Austusest hobuse vastu ei maeta lemmiku pealuud maha, vaid asetatakse teiste omasuguste sekka mõnda pühasse paika või riputatakse puu külge. Näeme ausambaid, mis on püstitatud kuulsatele hobustele. Mongol on see, kes ta on, tänu oma hobusele. Proovin isegi ära ülimalt ebamugava pisikese puidust Mongoolia sadula, mis jätab jalgadele õige mitu sinikat. Hobune on poolmetsik, patsutamine-­paitamine keelatud. Omaniku sõnul tuleb hobust karjast kinnipüüdmise järel iga kord uuesti taltsutada.

Budism

Mongoolia Eva-Liisa Andresson

Üks Tšingis-khaani suurim edu pant on lubada täielikku usuvabadust. 1930ndate lõpus asub kommunistlik valitsus hävitama usku ja selle sümboleid. Mongoolia vana pealinna Karakorumi suurimat kloostrit Erdene Zuud lõhutakse ja mungad tapetakse. Hävitustöö peatatakse alles mõni aasta hiljem Stalini käsul, kellel on vaja näidistemplit väliskülalistele, et esitleda näilikku usuvabadust. Tänapäeval on laamad Erdene Zuusse naasnud ning klooster tegutseb jälle.

Kaks kotkast

Mongoolia Foto: Eva-Liisa Andresson

Mongoolias suure au sees olev kaljukotkas poseerib hõbedase Tšingis-­khaani 40 meetrit kõrge kuju juures.