ESTRAVELLER: Sellist Wabadust me tahtsimegi!


1937. aastal tegevust alustanud Kultas kujunes kohvikukultuuri musternäidiseks. Peakokk Johannes Hõimoja on praegu samades ruumides tegutseva Wabadusega jõudnud samuti silmapaistva tasemeni.
1937. aastal tegevust alustanud Kultas kujunes kohvikukultuuri musternäidiseks. Peakokk Johannes Hõimoja on praegu samades ruumides tegutseva Wabadusega jõudnud samuti silmapaistva tasemeni.Foto: Terje Ugandi

Kui kunagine Kultas Vabaduse väljakul oli sama heal tasemel nagu praegu selle asemel tegutsev Wabadus, ei ole ime, et väljaku (ja paraku ka kogu riigi) okupeerimisel kohvik samuti kindlalt enda kontrolli alla võeti.

Seda suurem on rõõm praegusest Wabadusest. Nüüdse kohviku juures on toredad mitmed asjad, aga ennekõike see, et külalistel on vabadus sinna sisse astuda ükskõik mis ajal – kohvi joomiseks hommikul või mitmekäiguliseks eineks õhtul.

Kultase asutaja Nikolai Kultase tütar Kristi Kultas-Ilinsky meenutab oma memuaarides, et kohviku alumine korrus avati kell seitse ja kliendid, kes tulid hommikuse rongiga pealinna asju ajama, said soovi korral lasta kelneril viia oma ülikond Niguliste tänava rätsepa­ärisse kiirpressimisele.

Vanasti ei olnud kombeks kohvikus alkoholi pakkuda: lugu peeti karskest meele­lahutusest ning kohvik oli täis kultuuri, salongimuusikat ja ilukirjandusõhtute suminat. Näitused ja raamatud ei ole Wabadusest kuhugi kadunud ka tänapäeval, aga veini- ja kokte Foto: Terje Ugandi

Wabadus ootab pisut hilisemaid ärkajaid, avades uksed kell 8.30 – kõigil on kohvikusse jõudmise ajaks riided juba triigitud. Nii et kui tavapäraselt ollakse sel ajal kodus kohvitassi taga, sõidetakse tööle, Statoili kohvitops peos, või vaadatakse kontoris unise pilguga pealt, mismoodi päeva esimene kohv liiga aeglaselt tassi voolab, tasuks olla hoopis Wabaduses – et märgata, kuidas linn ärkab ja sagin iga minutiga kasvab. Et näha, kui ilus on hommikuvalgus ja kui avar võib olla Tallinna kesklinn. Ja et lõpuks ometi päriselt mõista, kui hea võib olla tass kohvi. Päeva jooksul ei jää selle pärast mitte midagi tegemata, kui varahommikul end esimese asjana kontorisse ei piitsuta, vaid võtad ärkamiseks ja uue päeva üle rõõmustamiseks aega.

Suurem osa inimesi valib ikkagi hommikul tööle tormamise ja jõuab Wabadusse lõuna ajal – mis on tegelikult samuti väga hea aeg. Peakokk Johannes Hõimoja menüüs väärib proovimist iga toit, lisaks suudab Johannes üllatada päeva­praadidega, näiteks pakub kummeli-meekana koos Türgi ubade, kuskusi ja külma mündikastmega või lõhe-tursakotletti koos köögiviljade, pärlkuskusi ja ingveri-meekastmega. Sellise uhke einega akna all istudes täidab südant tunne, et just sellist Eestit me tahtsimegi.

Fotod: Terje Ugandi

Õhtul tahavad muidugi kõik Wabadusse tagasi minna. Kahe korruse peale on ruumi küll ja ehkki interjööri värskendatakse samm-sammult ja sisearhitekt pole veel kogu majale tiiru peale teha jõudnud, on suminat täis restoranis ikkagi väga mõnus olla. Menüüs on leitud tasakaal omnivooride ja taimetoitlaste eelistuste vahel ning viimaste eriti suureks rõõmuks on väga põnevad just taimetoidud. Samal ajal ei üllatuks ma üldse, kui tuleks välja, et Wabaduse liharoogi nähes on mõni taimetoitlane siiski oma valikud elus ümber hinnanud.

Wabaduse menüüs on palju eestimaiseid maitseid. Foto: Terje Ugandi