ESTRAVELLER: Art Priori - kunst, pisut draamat ja ohtralt musta


ESTRAVELLER: Art Priori - kunst, pisut draamat ja ohtralt musta
Foto: Tõnu Tunnel

Vähem kui aasta tagasi Tallinna vanalinnas uksed avanud restorani Art Priori gootilik interjöör on taustaks toitudele, mis tunduvad hoopiski tulevikust pärinevat. Musta värvi ja väikest draamat paistavad armastavat nii peakokad kui ka sisearhitekt.

Alles siis, kui lauda saabusid samblapuhmasse peidetud šokolaaditrühvlid – see juhtus pärast arve maksmist –, hakkas lahenema mõistatus, kas peakokad Orm Oja ja Mart Klaas elavad täiesti oma maailmas või haaravad nad õhust nõnda värskeid põhjamaade köögitrende, mis teiste söögikohtade menüüsid veel ei raputa.

Sammal andis vastuse, mida ma poleks osanudki dekodeerida, kui hiljuti ei oleks Tallinnas käinud Läti toiduguru Martins Sirmais. Mitte et Läti oleks põhjala köögi tähtsaim trendiseadja, kuid neli hooaega oma telesaadet tehes mööda maailma ringi sõitnud ja supertoitu otsinud – ning muul ajal seda peamiselt Läti metsadest leidnud – Sirmais on nähtus, mis ei luba Läti köögist rääkides üleolevalt muiata.

Sirmais teeb viimasel ajal samblast põhi-
mõtteliselt kõike. „Samblal pole peaaegu mitte mingit maitset. Nägin kohutavalt vaeva, et välja mõelda, kuidas seda töödelda, nii et see söödav oleks,” rääkis tippkokk. „Sammalt on metsades tohutult palju ja see on täiesti tasuta!” Sammal on praegu tipprestoranide köökides kõige trendikam asi, ehkki olin väga tänulik, et Art Prioris jäi see siiski garneeringu rolli, mille söömist keegi ei eeldanud.

Klassikast kaugel

Art Priori lähenemine toidule tundub menüüd lugedes väga otsekohene. Näiteks üks eelroog kannab nime Tomat ja pearoogade hulgast võib leida Kapsa. Pisikeses kirjas lubatakse veel paari lisandit, kuid see, mis lauda saabub, ei meenuta oma välimuselt kohe kindlasti mitte ei tomatit ega kapsast, ehkki mõlema roa puhul on need tõepoolest peamised komponendid.

Foto: Johannes Hõimoja

Kes trendidega kaasa tormata ei jaksa ja tahab ikkagi taldrikusse vaadates roa komponentidest aru saada, võib keskmiselt pikast menüüst valida tegelikult ainult lamba ja vuti. Kindlasti ei ole tegu klassikaliste lahendustega, kuid need on klassikale kõige lähemal. Mitte mingil juhul ei tohiks selline inimene tellida veist! Mahlaka lihalõigu asemel saabub lauda kunstipärane kuhi midagi musta – rebitud veiseliha, mis on köögiviljatuhaga mustaks värvitud. Maitseb küll suurepäraselt, kuid mitte ootuspäraselt.

Art Prioris söömine on omamoodi rituaal, mis algab ettekandja selgitustega pakutava kohta (see on tõesti suureks abiks, nagu ka lahked nõuanded mõne asja söömiseks), jätkub vaikusega lauas, kui kõik kahvlitega oma kunstiteostesse kaevuvad, ning lõppeb esimeste suutäite järel tekkinud eleva suminaga.

Kunst taldrikul ja seintel

Art Priori kohta on juba mitu korda öeldud, et see on kunst seintel ja taldrikul; restoran, kus toidu- ja kunstielamuse pakkumine on võrdselt tähtsad – ja nõnda see tõepoolest on. Samal ajal kui kokad on restorani kiirelt Skandinaavia parimate hulka lennutanud, nopib oma loodu eest preemiaid ka sisearhitekt Kristel Jakobson koos Art Life’i meeskonnaga. Alustuseks on ta kätte saanud Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemia parima restoranikujunduse eest.

Gootika kohtub tänaäevaga

Gooti stiilist inspiratsiooni saanud interjöör mõjub väga helgelt ja kergelt. Ilmselt seetõttu, et gootlikku meeleolu ei loo seal rasked antiigiäridest kokku tassitud esemed, vaid leidlik moodsa disaini kasutamine, lisaks hulk sisearhitekti enda projekteeritud mööblit. Linnas, mille restoranide sisekujunduses domineerib taaskasutuskeskustest leitud mööbel ja eklektika, mõjub sedavõrd klassikaline ja elegantne lahendus revolutsiooniliselt värskelt.

Olevimäel pikalt tühjalt seisnud ruumides ei olnud midagi taastada, nii et Kristel Jakobsonile anti vabad käed. Omanik, vene kunstikogujast ärimees, soovis siiski kahte asja. Esiteks pidi seintel olema võimalik eksponeerida kunsti tema kogust – koht pidi toimima ka galeriina, kuskollektsioone näidata. Esimese näitusena pandigi üles väiksem Jüri Mildebergi looming, peasaali seintel ripuvad flaami ja saksa kunstnike, sh Peter Paul Rubensi, Lucas Cranachi, Albrecht Düreri ning Jan ja Pieter Bruegheli tööd. Teiseks tuli peasaali otsaseina teha rõdu, mis lubaks muusikutel põrandapinnast kõrgemal olla selleks eraldi lava või poodiumit ehitamata. Õnneks pole rõdu oma algsel eesmärgil kuigi tihti kasutuses.

Foto: Johannes Hõimoja

Killuke luksust

Art Priori gooti stiilis interjöör on tegelikult põhjamaiselt rahulik, millele lisab luksust vaid üks uhke lühter – omaniku palvel, kes ka vanamööblit kogub. Ja ehkki interjöör püüab olla minimalistlik ja tagasihoidlik, on saadud elamus lausa barokselt luksuslik.

Foto: Johannes Hõimoja