1869. aastal jõudis tänu Eestimaa rüütelkonna pingutustele Eesti aladele raudtee. Eraraudteena ehitatud Paldiski–Tallinn–Gattšina raudteeliin avati pidulikult 5.novembril 1870. Tol hommikul väljus üks ehitud rong Tallinnast, teine Peterburist. Rongid kohtusid kahe kubermangu piiril Narva jaamas. Sellest sõidust ja avatseremooniast saigi alguse raudtee areng Eestis. Samal aastal ühendati Balti raudtee Peterburi – Varssavi raudteega.

Esimene kitsarööpmeline raudtee ehitati Kunda tsemenditehasesse 1886. aastal, sellele järgnes Tallinna tänavaraudtee 1888. aastal (Tallinna tramm). Esimesed elektrirongid alustasid reisijate teenindamist 1924. aastal Tallinn – Pääsküla liinil. Tänapäeval on Eestis üle 2000 km raudteed.

Raudtee areng mõjutas tuntavalt Eesti asustuslugu, majandust ja kaubandust. Raudtee rajamine tekitas uusi alevikke, tööstusharusid ja elukutseid. Raudteejaamad on aga osa Eesti arhitektuuriloost. Eesti vanim raudteejaam on Balti jaam Tallinnas. Jaama algne jaamahoone rajati 1870. aastal, mis paraku hävis II maailmasõjas. See taastati muudetud kujul.

Riisipere-Haapsalu endise raudteeliini jaamakohad

19. sajandi keskpaigas kogus mudaravi teenuseid pakkuv Haapsalu populaarsust Peterburi ja Moskva aadlike hulgas, linnakesest sai “Venemaa esimene põhjakuurort”. Viimased kolm Venemaa valitsejat – keisrid Aleksander II, Aleksander III ja Nikolai II – külastasid korduvalt Haapsalut koos perekonnaliikmete ja arvukate kaaskondadega. Seetõttu pandi suviti Peterburi ja Haapsalu vahel tööle laevaliin. 19. sajandi lõpus hakkasid Haapsalu suvitajad toetama raudtee ehitamise plaani, et kiiremini ja mugavamalt reisida. Peterburiga raudteeühenduse loomisel sai otsustavaks Nikolai II igakülgne toetus ning tsaari eriloal ehitatigi Keilast raudteeliin Haapsaluni. Raudtee avati pidulikult 1905. aastal.

Erinevalt Venemaal valitsenud tavast ehitada raudteejaamad tüüpprojekti järgi, telliti Haapsalu jaamahoone jaoks originaalkavand. Seejuures rõhutati Haapsalu kui kuurortlinna tähtsust ja vajadust vastu võtta Vene kroonitud päid. Jaamahoone ehitustööd kestsid 1905 – 1907. Raudteejaam koosneb neljast osast — reisijatehoonest, Imperaatoripaviljonist, neid ühendavast katusealusest ja kaetud perroonist. Haapsalu vaksal on linna üheks omapärasemaks hooneks, mille puitpitsiline historistlik ehituslaad on saanud eeskujuks nii mõnelegi teisele supellinna esinduslikule majale.

Kuna kroonitud pead olid kuurortlinna sagedased külalised, rajati jaamale ainulaadne 216-meetrine täies ulatuses katusega kaetud perroon – nii said kõrgest soost inimesed kõigist vagunitest alati kuiva jalaga välja astuda. Perrooni pikkust arvestati Tsaari-Venemaal pikima jaamas peatuva reisirongi järgi, mis võis küündida 120 süllani (1 süld on umbes 2,13 m). Valmimise ajal oli Haapsalu raudteemaaja perroon Põhja-Euroopa pikim katusealune perroon.

Teadaolevalt keiser impeeriumi tosina järelejäänud aasta kestel rongiga Haapsallu siiski ei jõudnud, küll aga tõid erirongid siia tsaariperekonna teisi liikmeid.

Esimene reisirong saabus Haapsallu 1905, viimane lahkus siit aga 1995. Seetõttu on Eesti Raudteemuuseumi asumine Haapsalus ka väga sümboolse tähendusega. Muuseum asub Haapsalu raudteejaamas, kus unikaalse tsaariaegse jaamahoone kõrval on silmatorkavamateks eksponaatideks vanad vedurid ja vagunid, veetorn, depoo, pöördsild ning raudteelaste elamud.

Oluline info

  • Muuseumi välisekspositsiooniga on võimalik tutvuda igal ajal, kuid välisekspositsiooni objektidel ronimine ja neisse sisenemine on keelatud!
  • Küsimustele vastamiseks ei pea muuseumisse sisenema.
  • Info muuseumi kohta SIIT.