1934. aasta murdvargus juudi kirikus ja pühade asjade asine maailm

 (3)
1934. aasta murdvargus juudi kirikus ja pühade asjade asine maailm
blog.erm.ee

1934. aasta 16. novembril ilmunud Postimehest võib lugeda: „Tartu juudi kiriku rüüstaja tabati. Warastatud kraami warjajaks Tartu kellasepp. Reedel wõeti Tartus wahi alla August Allas, kes kindla elukohata, elas wiimasel ajal Tartus, Raekoja t. 75. Temale pannakse süüks sissetungimine Tartu juudi koguduse kirikusse, mis aset leidis 19. oktoobril ja kust ära wiidi mitmesuguseid kirikunõusid kogusummas 770 kr. wäärtuses. Wahialla wõetu eitab murdwargust juudi kirikusse, kuid kriminaalpolitseil on kindlaid andmeid, et kuritegu on tema poolt korda saadetud. […] Peale murdwargust ulatusid politseile kuuldused, et keegi isik müütab Tartus hõbenõusid, milledele ei ole aga leitud ostjaid. Hiljem tehti kindlaks, et hõbepeekreid on käinud pakkumas Tartu kellasepp R. Ottasson. Wiimane eitas esialgsel ülekuulamisel seda asjaolu, hiljem muutis oma seletust ning lõpuks tunnistas üles, et ta saanud Aug. Allase käest mitmesuguseid hõbenõusid edasimüümiseks. Kui ta neile ostjaid pole leidnud, on ta asjad Atlasele tagasi annud. […] Warastatud asjad on seni kätte saamata. Peale ajaloolise wäärtusega esemete wiidi teatawasti sissetungimisel ära kiriku teenistuste hõbe riistad ja hõbe mälestustahwlid.“

Pole teada, kas varastatud kraam kunagi ka kätte saadi, küll aga jõudsid päris paljud kõnealusest juudi kirikust ehk 1903. aastal Turu uulitsas avatud Tartu uuest sünagoogist pärit esemed pärast selle hävimist hoiule Eesti Rahva Muuseumisse. Oma osa sünagoogi sisustuse ja seal leidunud esemete päästmisel oli Paul Aristel, kes kirjeldab päästeoperatsiooni oma mälestuses nii: “Okupatsiooniaja esimestel nädalatel tuli minu poole üks vana juudi proua Turu tänavalt. […] Tuli sellepärast, et ta oli rüüstatud sünagoogist päästnud toorasid ja megillasid [rullraamatud], mis oli toonud koju ning peitnud puukuuri. […] Ta tahtis, et pühad käsikirjad säiliksid. Palus, et tooksin need enese poole, säilitaksin ja annaksin tagasi juutidele, kui Tartus leeb taas sünagoog. Läksin käruga. Panime pärgamendirullid kärule, peale ja ümber puuhalge. Tollal käruga halgude vedamine oli tavaline. ” (Paul Ariste, “Mälestusi ”. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu 2008. 229.)

Toorarullid. Eduard Selleke, 1946. (Kommentaar: Fk 1076:1 – 38 Tartu juudi sünagoogi rituaalesemeid. Pildistatud ERMi kultuuriloolise osakonna kogude järgi). erm.blog.ee

Nende samade toorarullide kõrval on ERMi kogusse jõudnud ka muid esemeid, nagu näiteks kümnete viisi tefiline ehk palverihmasid ehk palvekapsleid või siis palvesarvi, nagu keegi muuseumi kataloogi kirjutanud on.

Tefillinid, leht palveraamatust. Eduard Selleke, 1946. erm.blog.ee

Tooras on Jumala sõnade kohta öeldud: “Seo need märgiks oma käe peale ja olgu need naastuks su silmade vahel!” (Dtn 6,8 ja Dtn 11,18, Ex 13,9.16). Nii kinnitavad juudi mehed hommikupalvuse ajaks endale nahkrihmade abil otsaette ning vasakule käsivarrele karbikesed, mis sisaldavad pühakirja teksti. Mõni karbike on nii pisike, et mahub taskupõhja, teine jälle võrdlemisi suur, mõni on päevinäinud ja teine nagu uus. Neid vaadates ja sõrmede vahel hoides ei saa teisiti, kui endalt küsida: mis tööd tegid need käed, ning mis mõtteid mõtles pea, mille külge need kinnitati.

Käsivarretefillin, kestaga. erm.blog.ee
Peatefillin. erm.blog.ee

Ehk kõige omapärasemaks ja ka ootamatumaks “leiuks” kõnealusest kogust on paar pajuokstest kimbukest. Need annavad tunnistust sellest, kuidas midagi nii tavalist ja lihtsat nagu pajuoks võib saada oluliseks osaks pühadest rituaalidest ning sellisena alalhoidmisvääriliseks. Ja veel millekski enamaks – paju tuletab meile meelde, et paneksime tähele mitte üksnes andekaid ja erilisi, vaid ka lihtsaid ja tavalisi inimesi.

Vitsakimp erm.blog.ee

Paju on tihedalt seotud sügiseti asetleidva lehtmajade pühaga (sukot), millega meenutatakse Iisraeli rahva kõrberännaku aastaid pärast Egiptusest vabanemist ning ühtlasi on tegu ka lõikuspühaga, mis leiab nimetamist juba Tooras. Selle ajal on juutidel muuhulgas kombeks viia sünagoogi “neli sorti” ehk neli sümboolse tähendusega taime – palmi-, paju- ja mürdioks (millest moodustatud kimpu kutsutakse lulaviks) ning etroog ehk tsitruseline. Kõik need neli taime kokku iseloomustavad erinevat liiki juute, kellel kõigil on kogukonnas oma koht. Etroog, millel on hea lõhn ja ilus välimus sümboliseerib juuti, kes õpib Toorat ja teeb häid tegusid; palmioks tähistab neid, kes õpivad Toorat, aga ei tee häid tegusid ning mürt omakorda neid, kes teevad häid tegusid, aga ei õpi Toorat; pajuga peetakse silmas neid, kes ei õpi, ega tee häid tegusid. Ja ometi oli just paju see, millega kaunistati seitse päeva kestva sukot püha ajal Jeruusalemma templi altar, ning mida pärast templi hävitamist kasutati sukoti viimasel päeval ehk Hošana Raba nimetust kandval päeval sünagoogis. Hošana Raba päeval on kombeks pajuoksaga kolm korda vastu sünagoogi põrandat lüüa nii, et sellel lehed küljest kukuvad. Ühelt poolt sümboliseerib see vihma, mis vanas Iisraelis oli põllumajanduse seisukohalt äärmiselt oluline ning teoloogilises plaanis sümboliseerib see pattudest vabanemist, sest just nimetatud päeva peetakse uusaastapühaga alguse saanud meeleparandusperioodi lõpuks.

Piltpostkaart Tartus Turu tänaval asunud sünagoogist. Sünagoog hävis 1944. aastal. erm.blog.ee

Tõenäoliselt oli ka Tartu sünagoogis koos käinud seltskond sama kirju nagu lulav ning moodustas ühtlasi ka samasuguse terviku, kus lihtne ja eriline, püha ja argine ei olnud üksteisest kuidagi eraldatud, vaid ikka koos. Nii nagu ka uhke sünagoogihoone ise koos oma matsa-vabrikuga asus keset juudi kvartalit, mida selle kunagine elanik Aleksander Schnicker (Aleksander Schnickeri lapsepõlvemälestused Tartu slummist. Eesti Kultuurilooline Arhiiv. TUNA 2000, nr 1. 84–89. Lk 86) on kirjeldanud kui Tartu vaeste patuste alevit ja slummi, kus elasid peamiselt turukaupmehed, vanade asjade ja riiete ülesostjad ning müüjad ja rätsepad – kõik need lihtsad pajused inimesed, kes ometi samal ajal ka pühad olid.