Indoneesia. Ubud

Meie seltskonnal saab kõik alguse taksojuhist, sellest sulavõi-tüübist. Kuna ta on meid oma kohustuslike koskede ja kaupluste ja templitega juba ära väsitanud, aga hakkab ühel hetkel veenvalt luwak’i-kohvist seletama, siis oleme juba tümaks tehtud. Oleme lugenud, oleme kuulnud, aga plaani ei võtnud, ent kui juht ise nii armsasti pakub, siis miks mitte minna?

Mingem!

Aasia palmitsiibet (Paradoxurus hermaphroditus) ehk kohalikus keeles luwak on kärpkaslane, kellele maitsevad kohvipuuseemned, eriti hea nina on tal väidetavalt just kõige kvaliteetsemate seemnete peale. Tsiibeti seedesüsteemi läbimise järel väljuvad seemned sealt koos muude fekaalidega ning neid puhastades ja röstides peaks valmima hõrgu kohvijoogi oluline komponent. Üks väike ja armas tsiibet neid seemneid just üleliia palju ei suuda korraga tarbida ja kuna ta tõesti valib parimad ja kvaliteetseimad neist (vähemalt esialgu ja tavapärastes tingimustes tegi ta seda!), siis ongi luwak’i-kohv äärmiselt eksklusiivne toode. Loomulikult on eksklusiivne ka kallis, eks ole. Umbes nii see kõik kunagi oli. Kuni neid hakati nõudluse suurenedes pidama oluliselt kehvemates tingimustes kui varem. Siis üritati leiutada nippe, kuidas loomakesi koguse poolest üha rohkem, aga samas ebakvaliteetsemaid kohvipuuseemneid sööma panna.

Olgu sellega kuidas on, aga reaalne pilt on selline, et… Igaks juhuks lisan siia vahele, et ma ei kahtle, et kusagil on olemas ka mõni korralik koht, kus näidatakse, kuidas need asjad päriselt käivad, aga siin see küll vist ei olnud.

Mõneski kohas näib maantee ääres laiutavat suvaline võpsik. Küll Bali moodi lopsakas, aga ikkagi — võpsik. Juures seisab suurelt silt sõnaga „agroturism“ vms popi terminiga. Küllap enamik taksojuhte/giide sind sellisesse kohta viibki. Kivi peal sündinud ja kasvanud turist „jalutatakse“ mööda kitsast rada läbi võsa, kus tüüp vehib kätega vasemale ja paremale, et siin kasvab ingver ja siin kasvab vanill, siin aga ilang, siin jällegi sidrunhein, ja samas tempos veel kümmekond taime. See on sama, kui meie teeks maja taha lepavõssa ühe peenraräbala, millele siis torkaks kasvama paar tillitaime, ühe petersellipuhma, törtsu murulauku ja ehk veel midagi. Mõne taime küljest rebib poiss ka lehe või oksakese, et saaksime seda mudida ja nuusutada, ja tema jutu peale kooris õhata „oo, on jah!“.

Nojah. Selles osas on valge inimene head tööd teinud — ka siinpool maakera teatakse, et kui riputada asjale külge silt „öko“ või „talu“, siis see väärindab kaupa ja teenust, pealegi on see iseenesest põhjus hind üles kruvida.

Ja siis jõuab häbelikult naeratav teejuht selle va õnnetu puurikese juurde. Selles konkreetses agroturismipunktis näemegi ühte puuri ühe tsiibetiga. Olen teiste reisimuljeid lugedes aru saanud, et ega neist keegi mingitesse suurtesse farmidesse eriti sattunud olegi (kuigi need vist on olemas). Minule näib see üks puur piisavalt kurb, nii et ega kümne tsiibeti ühekorraga nägemine mind oluliselt rõõmsamaks ei teekski. Puuduliku keeleoskuse tõttu ei saagi aru, kas see üksik isend on nende ainuke või on see lihtsalt kuskilt kaugemalt toodud näidiseksemplariks. Siinne asjatav tädi viipab küll ebamääraselt kuhugi kaugusse, aga ega see veel midagi tähenda. Ja arvestades, kui tihedalt neid luwak’idega mini-botaanikaaedu siin iga mõnekümne meetri järel on, jääb üldse selgusetuks, kuidas see ärimudel neil täpsemalt töötab.

Edasi eksponeeritakse meile seda kohvikakajunni, mille väljutamine on tsiibeti oluliste töökohustuste hulgas. Või olgem ausad — see on nende ainus kohustus. Kahtlustan, et see näidis on neil juba liiga kaua kasutusel olnud, sest kui ma hiljem veidi guugeldan ja pilte vaatan, siis on need junnid ikka hoopis teist tooni. See siin oleks nagu päikese käes ära pleekinud, mõni kuu siia-sinna, mis vahet seal on. Samas, arvestades nende ubade kilohinda, siis ega mina ka ei lubaks luwak’i-äri ajades neil iga päev turistide ees uute ja värskete junnidega lehvitada.

Kui poiss on kõik vajalikud taimed ette vuristanud, õnnetu tsiibeti ära näidanud, lasknud junni näperdada, siis on tädil etteaste aeg. Vaat mina tõesti ei tea, kas neil astub sinna palju uudishimulikke sisse ja päev otsa on pada tulel või on neil mingi eriline märguandesüsteem — et kui auto raja alguses pargib, siis ootel kutt viskab kaks sõrme suhu ja vilistab ja tädi kraapsab siva tikust tuld, et meie sinna jõudes kohvioad kenasti röstimas oleks. Kahtlane see kõik kokku on, ent toimib kui kellavärk.

Igatahes teab see tädike oma ülesannet ning kutsub lahkesti ja naeratades (see sõna jäta meelde!) kõiki kulpi liigutama. Näen minagi mõnd lolli valget turisti, kes teeb tarka nägu, nagu teaks ta midagi ubade röstimisest. Ma räägin endast, igaks juhuks mainin.

Kui hariv ekskursioon läbi, surutakse turistid džunglilaadse vaatega terrassile istuma ja degustatsioonile. Kohvi- ja teejoogid saavad kahtlaselt ruttu valmis, nii et küllap neil on pajad ikka päev läbi tulel. Joogid on maitsvad, aga ei midagi erilist; kuigi üleliia magusad, seda peab ütlema, on kangust ja head mekki (need omadussõnad jäta ka meelde!).

Edasi suunatakse külalised õrnalt, kuid kindlalt kauplusse. Poeputkasse sisenedes on meil isegi plaanis osta paar eriti maitsenud jooki, kuid mõte muutub ruttu. Pakid ja pakendid mõjuvad kuidagi eelmisest sajandist sinna unustatuna. Niiskunud, vettinud, kopitanud.

Kui me poest väljume, on tädi naeratus kadunud ja ta pomiseb midagi omas keeles tõredalt. Ilmselt neab ja sajatab järgmiseks seitsmeks aastaks õnnetused kaela.