MINU UKRAINA | Restoranis on lasketiir, kus võib lasta märki Stalini ja Lenini piltide pihta

Avaldame katkendi Jaanika Merilo raamatust „Minu Ukraina. Lubaduste maa", kirjastuselt Petrone Print.

Lisaks kohvikultuurile on Lvivis tohutult kihvt restoranikultuur, mis on arenenud küll alles viimase paarikümne aasta jooksul. Kohalikud armastavad rääkida, kuidas veel üheksakümnendate lõpus oli Lviv hallipoolne ja igavavõitu „üks Ukraina linnadest”, kus turistidest veel isegi ei mõeldud, kuigi seda on praegust elavat sagimist vaadates võimatu ettegi kujutada.

Siis aga oli tulnud noor linnapea Andri Sadovõi, kes oli teinud loogilise järelduse, et linn oma uskumatu ajaloolise erisuse, kultuuripärandi ja geograafilise asukohaga Poola lähedal võiks ju muutuda suurepäraseks turismikeskuseks, kuhu tuleksid eelkõige need, kes hindavad ajalugu, kultuuri ja toitu keset Euroopat veel avastamata kohas, ja seda kõike väga mõistlike hindadega. Ta hakkaski looma tingimusi, et ettevõtjad tahaksid linna arendada, uskudes, et kunagi kõik muutub ja kohalikele elanikele suunatud unine linnake suudab avaneda ja õitsema puhkeda hoopis kirevamates värvides.

Samm-sammult see juhtuski. Avanesid uued restoranid „vanade heade” restoraniettevõtjate ehk restoraatoritega ees otsas. Hakkasid tekkima uued lahedad täiesti värske nägemusega ettevõtjad, kes uskusid, et mitte ainult toit ei ole püha, vaid ka restoranide eriline kontseptsioon ja turundus. Just selles on siiani võitmatud üks mu parimaid sõpru Andri Hudo ning tema FESTrepublic.

Nagu nimigi proovib öelda, on Fest tõesti Emotsioonide Halduspaik, väike linn linnas, proovides pakkuda külalistele kõike, mis teeb maailma paremaks, alates tõeliselt omanäolistest restoranidest kuni raamatukirjastuse ja poodideni, edasi minu lemmiku vabaajariiete brändini Aviatsija Galõtšõnõ, tõlkes Galiitsia Lennundus, ja isegi Waldorfi koolini. „Vabade ja hoolivate kool“ — nii selle nimi ongi.

Üks osa FESTist on aga eraldi nüüdisaegne linnaruum, kus Zamkova mäel Znessinja pargi taga võib vanas lagunenud tööstuspiirkonnas, mis nüüd on muudetud FESTiks, külastada kunstigaleriid ja poekesi, nautida arhitektuuri ning õhtuti osaleda terrassil, pabervihmavarjukesega drink ees, üritustel alates Ukraina muusikute šõudest kuni pidevalt esinevate DJdeni.

Minu lemmikosa FESTist on aga restoranid, mis on igaüks kujundatud täiesti erilise käekirjaga ja värve kokku hoidmata. Kui kontseptsioon, siis kontseptsioon, ja kõik siis ka maksimumis. Nii näiteks on üks läbi aegade populaarsemaid restorane Ukraina vastupanuliikumise vaimus kujundatud Krõjivka, mida FESTi enda andmete järgi külastas eelmisel aastal lausa miljon inimest, viies söögipaiga esimesele kohale kogu Euroopas.

FEST armastab nii ajalugu kui ka niisama lugusid. Krõjivka ehk Punker olevat eelmise sajandi punarevolutsioonile järgnenud kodusõjas olnud Ukraina vastupanuarmee viimne tagala, kui võideldi hetkeks ikke alt vabanenud Ukraina säilitamise eest. Nagu igas tagalas, tuleb ka siin kõigepealt üles leida märgistamata uks ja uksel teada õiget parooli. Õige parool aga on „Slava Ukraini!” (Слава Україні!) ehk „Elagu Ukraina!”. Ütlus, mis on saanud eriti populaarseks just praeguse Vene pealetungi ajal. Parooli õige vastus on „Героям слава!” ehk „Elagu kangelased!” või „Au kangelastele!”. Ainult siis tohid siseneda.

„Jumal, kui natsionalistlik!” ahmis õhku välismeedia, aga tublid rahvuslikud turundajad kehitasid õlgu. Miks ei võiks restorani ehk teadlikult vabastusarmee tagalasse tulles Ukrainale elagu hüüda? Nii ongi see elagu kostnud juba miljoneid kordi, kui kliendid sisenevad paika, mis on kujundatud põgenike väikeseks eluruumiks, muuseas koos lasketiiruga, kus võib lasta märki Stalini ja Lenini piltide pihta. Mida nähes ahmisid õhku muidugi Vene meediaväljaanded. „Kui natsionalistlik!“ — „Õige, natsionalistlik, aga kas te äkki tahate rääkida nende tegelaste hävitustööst Ukrainas? Ei taha? Siis — „Slava Ukraini!”,” vastasid restorani loojad ja ka külastajad.

Pärast toidu tellimist tasub restoranis ringi käia nagu muuseumis, kus on lugematul arvul eelmise sajandi alguse plakateid, esemeid ja relvi ning hoovist võib leida isegi lahtivõetud lennuki. Asjatundjad räägivad, et just selles suunas liigubki tänapäeva meelelahutus ja teadus — kuskil keskel ühinemise poole. Edutainment — uusi teadmisi, isegi teaduslikke ja ajaloolisi, esitatakse, ühildades need meelelahutusega.

Tuli aga välja, et mitte kõik FESTi restoranid ei ole kerge meelelahutus. Pidin veel mõnda aega selgitama kõrvetusjälgi oma kaelal. „See ei ole see, mida te mõtlete.”

Muidugi ei olnud see see, mida enamik mu kaelal punaseid triipe nähes mõtles, sest vaevalt et keegi oleks tulnud selle peale, et temaatilistest restoranidest on Lvivis ka restoran Masoch, mis sisaldab just seda, mida nimigi lubab.

„Sa lausa pead proovima meie toidu juurde kuuluvat šõud,” itsitas Andri Hudo, kui käisime koos tema ja teise restoraatori Vadoga tavapärasel gastrotuuril. Nii me nimetasime neid kordi, kus külastasime õhtu jooksul sõbralikult üheskoos kord ühe, kord teise restoraatori konkureerivaid ettevõtteid. Olime jõudnud järjega Masochini. Ütleme nii, et „toidu juurde kuuluv” sisaldas endas tulist küünlavaha ning viisakuse ja „alla 18 aastat lubatud” piires veel mõningaid elamusi, mida ma ette rikkuma ei hakka.