Kuigi Käärmann ei organiseerinud vastupanuvõrgustikku ega pühendanud nõukogude võim talle pikki kirjatöid, nagu juhtus näiteks Hirmus-Antsuga (Ants Kaljurand), on tema olulisus ja panus Eesti metsavendluse ajaloos vaata et hindamatu.

Legendaarne metsavend

Legendaarne metsavend Alfred Käärmann (14.02.1922 - 04.02.2010) Kuulus Kaitseliitu ja Omakaitsesse. Ta sõdis 1944. aastal Narva all pealetungiva Punaarmee vastu. 1945. aastal sai ta 18. oktoobril haarangul nii raskelt haavata kätte, et see tuli amputeerida. Siiski pidas Käärmann ühe käega vastu ja suutis koos abilistega ehitada endale varjamiseks punkreidki.

1952. aasta novembris Käärmann arreteeriti ja mõisteti hiljem 25 aastaks „paranduslike tööde laagrisse". Ta vabanes 15 aastat hiljem. Loa Eestis elamiseks sai ta aga alles 17. augustil 1981. Alfred Käärmann kirjutas oma kogemustest mitmeid raamatuid ja tutvustas seega metsavendlust hulgale inimestele. Kõige tuntumad ja paremad kirjeldused leiab huviline metsavenna elu kohta tema teostest „Surmavaenlase vastu" ja „Metsavenna käsiraamat". Viimasest on välja antud kordustrükke. Käesoleva artikli kirjutamiselgi on kasutatud tsitaate Alfred Käärmanni tähelepanekutest metsavendluse ja metsaelu kohta, mille inimesed valisid, et olla ise oma saatuse peremehed. Isegi kui see saatus oli kõike muud kui roosiline.

Käärmanni hinnati tema panuse eest vastupanutegevuses mitmete autasudega: kaitseministeeriumi III klassi teeneterist eriliste teenete eest võitluses Eesti omariikluse taastamise eest, Kotkaristi IV klass jne.

Iga metsavend peab olema isiksus, kes suudab valitseda oma keelt, himusid ja taluda üksindust pikemat aega. Vastasel korral hävib ta ise ja hävitab oma kaasvõitlejad ja abistajad.

Ellujäämise õpetus

Teise maailmasõja järgne metsavendlus Valgamaal tähendas lõpuks 41 langenut, viimane neist hukkus 15. novembril 1954. Kuidagi ei saa öelda, et vastupanu võõrale võimule oleks Valgamaast kaarega mööda läinud. Pigem vastupidi.

"Punkri ümbruses ei tohi miski reeta inimasupaiga olemasolu. Ei radasid, jälgi, lõhna ega suitsu, ei langetatud ega vigastatud puid ja põõsaid, kuivavat pesu! Kõik peab näima puutumatuna, siis on ka teil lootust jääda puutumata kuni..."

Metsavendluse algus oli igal pool enam-vähem ühesugune ja ka nende igapäevane tegevus oli suuresti sarnane. Salgad ehitasid endale varjumiseks punkreid ja pidasid kontakti toetajatega. Tulevaseks võitluseks aga oli loomulikult vaja koguda luureandmeid ka vaenlase kohta.

"Metsavend kogub teavet kõige kohta, mis tema tegevuspiirkonnas toimub. Kes on Surmavaenlase käsilased, kus nad elavad, millega tegelevad? Kus asuvad vaenlase väeosad, nende arvuline suurus, relvastus, side- ja liiklusvahendid?"

Siiski oli Valgamaa ja teiste piiriäärsete maakondade metsavendlusel üks erisus ülejäänud Eestist. See oli võimalus minna teisele poole kaardile märgitud joont, mis pidurdas mõnevõrra võimuesindajaid ja aitas jälgi segada. Metsavendasid see kuigivõrd ei piiranud. See võimaldas nii ohu korral peavarju leida kui ka operatsioone läbi viia. Piiriülese koostöö tulemusena oli võimalik nii kommunistide käsilasi karistada ja ähvardada kui ka varustuse rekvireerimise operatsioone läbi viia. Võõraid, pealegi teispoolt piiri pärit mehi ei tundnud ilmselt keegi. Seega ei olnud võimalik andmeid ülekuulamisel isegi välja peksta. Mida ei teatud, seda polnud võimalik ka paljastada.

"Punkrit teavad ja ehitavad ainult need, kes seal elada tahavad. Ei mingit teavet ega vihjet mitte kellelegi, kui tahate ellu jääda! Ühe-kahe mehe suvine elukoht võib olla isegi kuskil tiheda võsaga soos vee peal, muistse vaiküla kombel. Kuid õhust nähtamatu ja teerajad hästi varjatud. Punkrimaterjaliks mahasaetud puude kännud kaetakse samblaga kinni, tekkinud oksad ja ladvaotsad tuleb koondada ja peita põõsastesse. Materjali toomisel kaugelt ei tohi jääda jälgi teele ega teelt võssa kandmisel. Ehitusel ei kolgita ega taota naelu, vajalikud sidemed tehakse pehme 2-3 mm jämeduse raudtraadiga. Mootorsaagi ei tohi kasutada. Punkri suurus oleneb tema elanike arvust, kõige sobivam arv talvel on kolm meest."

Loe artiklit edasi SIIT!