„Oot, mis asja?” läheb mul kõrv kohe kikki. Will on inimene, kes on täiesti positiivses mõttes hullumeelne, nii et ma pole kindel, kas see on mingi ühekordne juhtum, sest Will on Will, või on inimeste lume alla matmine regulaarne tegevus.

„Jah. Sa lähed lihtsalt koopasse ja koer otsib su üles. Treenimiseks,” kinnitab ta regulaarsust.

Ma olen võlutud ja uurin, kuidas ka seda teha saaksin. „Tule staapi ja ütle, et tahad ennast ära peita,” on vastus lihtne.

See koputus nõuab julgust. Selleks hetkeks on suusapatrull kujunenud sedavõrd vingeks ametiks, et muutun ujeduse etaloniks kohe, kui tuleb nendega tegemist teha. Aga koputan uksele ja lõpetan lumme kaevatud koopas. Külje all lisajakk, raadiosaatja näpu vahel ning lubadus, et paarikümne minutiga olen väljas. Ma üritan asja rahulikult võtta ning samal ajal kui mu ainsat väljapääsu kinni maetakse, avan telefonis Eesti Päevalehe rakenduse ja hakkan uudiseid lugema. Siis saabub vaikus, aga ma ei karda — koobas on üllatavalt avar; ruumi, valgust ja õhku jagub ning raadio teel kontrollitakse, kas kõik on korras. Kui pool ajalehest loetud, kuulen sammukrõbinat, nuhutamist, järsku hakkavad käpad lund ära kraapima ja siis koer haukuma. Ma olen päästetud!

Igal võimalusel auku hüppamist ja ära peitmist teen nii palju, et saan põhitöökohalt õlletrahvi (koeral läheb mu ülesleidmisega liialt aega ja ma ei jõua oma pausilt õigeaegselt tagasi) ning hooaja lõpupeol suusapatrullilt nende meeskonnapusa ja aukirja „Every hole is a goal” ehk „Iga auk on eesmärk!”.

Üsna kohe mu professionaalse koopas istuja karjääri alguses mainib keegi patrullidest võimalust rajaohutuse meeskonnas vabatahtlik olla ning ma ei jäta võimalust kasutamata.

Tagasi vaadates saab öelda, et just see poolteist kuud, mis ma algul osalise ajaga ja hiljem täiskohaga suusapatrulli seltsis veetsin, tõi mõtteisse karjäärimuutuse.

Varahommikul tööbussi oodates helistan Uus-Meremaa heale sõbrannale Sukhyle. Räägin talle oma kimbatusest, kus ühel pool on põnev sotsiaaltöö ja sellele õppimiseks kulutatud aeg ning energia. Teisel pool aga uus ja huvitav suusapatrulli karjäär.

„Ma ei tea, kas ma peaksin seda kaaluma. Ma olen nii vana juba ja sotsiaaltöö on ka huvitav. Ning ma ei tea, kust ma üldse koolituste jaoks raha saaksin,” kurdan.

Sukhy on resoluutne. „Ene, ei. Lõpeta vabanduste otsimine. Sa ei ole vana. Ja vaata, millal ma joogatamist alustasin. Kui see sul silma särama paneb, siis hakka tegutsema!”

Ja ma tegutsen, võttes vabatahtliku ametist maksimumi.

Pea kõik patrullid ütlevad mulle ühte ja sedasama: „Ene, sa oled vabatahtlik, sa ei pea siin istuma ja ootama. Mine suusata!” või kui ilm on kehv: „Kuule, sa tead ju, et sa võid koju minna? Suusatada nagunii ei saa, oled hetkega läbi ligunenud!”

„Ma tean jaa. Aga nii huvitav on,” vaidlen vastu. Mõttes tuletan endale meelde, et kui ma otsustasin, et tahan suusapatrulliks saada, siis pean selle nimel nagunii ropult tööd tegema ja võin sama hästi kohe alustada.

Ühel hetkel vormub soov sõnadeks ja tunnistan suusapatrulli meeskonna bossile: „Ma tegelikult tahaksin ühel hetkel suusapatrullina töötada.”

„No selge! Aga siis hakkame selle suunas tegutsema,” ütleb Bendy toonil, nagu mu soov ja tema vastus oleksid maailma kõige loomulikumad asjad. Ja hakkamegi. Need neli hooaega, mis ma Turoa suusapatrulli meeskonnas töötan, on täiesti asendamatud. Olen nende toetuse, õpetuste ja eelkõige minusse uskumise eest elu lõpuni tänulik.

Aastakümneid Breckenridge’i suusapatrullis töötanud Matt on täpselt nii vahva vunts, kui Cindi lubas. Kui ta on mu nime hääldamise kümne korraga enam-vähem selgeks saanud, hakkame liikuma.

„Nii, mine selle sinist kandva meheni,” juhendab ta, kui jõuame mustale nõlvale, mida katavad mogulid ehk lume sisse sõidetud künkad. „Ma vaatan sind ja siis sõidan järele.”

Hingan sügavalt sisse, sunnin end rahulikuks, korrutan mogulitel suusatamise juurde kuuluvat mantrat „ülakeha mäest alla, suusaninad lumega kontaktis” ja suusatan kokkulepitud kohani.

Matti minuni sõitmist ootan hingevärinal. See, et Bryan arvab, et mu suusatamine on võrreldes Uus-Meremaa esimese hooajaga metsikult arenenud ning et tehnilise poole pealt olen väga hea suusataja, ei lugenud teatud hetkedel midagi.

Matt aga kiidab: „Väga tubli!”

Ameeriklastega lahutamatult kokku kuuluv sõnapaar ei kergenda väga palju mu murekoormat, kuid seda teeb järgnev lisaselgitus: „Kena kontrollitud sõit. Ja sul on väga hea tehnika. Võid proovida ainult otsemalt sõita. Kui sul on 200 naela kaaluv patsient kelguga taga, ei saa tiirutada. Lähme nüüd sealt puude vahelt.”

Mu hing laulab. Sellise kogemusega patrull ütleb, et mul on hea ja kontrollitud sõit! Liftiga tagasi üles minnes, räägib Matt oma rahulikul häälel üle, mida nad otsivad: „See ei loe, kui sa suudad mäest võimalikult kiiresti üle mogulite lennates alla tulla. Meil on vaja, et sa kontrollid ennast. Ja veelgi enam, meil on vaja, et sa oleksid inimene, kellega tahame terve päeva ninapidi koos veeta. Sa pead olema meeldiva iseloomuga. Ja sellega sul probleeme ei ole.”

Üritan mitte liialt särada. „Aitäh. Ja ma reeglina ei muretse, aga kuna suusapatrull on maailma vingeim amet ja mul on suusapatrullide ees tohutu suur aukartus, siis enda vabana tundmine võtab aega.”

„Me oleme ka kõigest inimesed,” lohutab Matt.

Patrulli tööks vajalikke vidinaid tutvustades suskab ta mulle näpu otsa hapnikusisaldust ja pulssi mõõtva jubina. Pulss on kõrge. „Ahah, suusapatrulli hütis olemine ajab närvi?” lõõbib ta mõnuga. Ma noogutan ning pulss hüppab veel kõrgemale.

Uuesti alla lähen patrulliga, kes sõidab üle mogulite nagu noor jumal. Ma pean ennast tagasi hoidma, et mitte proovida tempot hoida — ja käna käia —, vaid kontrollitult sõita.

Veidike hingeldades temani jõudes küsin, mis oleks tema kui suusapatrulli soovitus minule, kes läheb katsetele.

Ta vastab peaaegu mõtlemata: „Me võime sulle õpetada, kuidas paremini suusatada. Me võime sulle õpetada kõike, mida sa meditsiinist teadma pead, aga kui sa oled jobu, siis me ei taha sind. Nii et lihtsalt, ära ole ennasttäis idioot.”

Sel päeval lahkun mäelt fantastilise tundega, et patrullikatsed pole minu jaoks probleemiks.

Päev enne patrullieksamit on teine lugu. Seisame Bryaniga raja alguses ja ma passin seal nii kaua, et rada muutub iga hetkega aina koledamaks ja aina järsemaks. Kui viimaks alla jõuan, olen maailma ja enda peale vihane.

Korrutan läbi pisarate, et mu enesekindlus on kadunud ja ma ei oska suusatada.