Oktoobri alguseks tekkis tunne, et olen kui tühjaks pigistatud sidrun. Palusin seekord reisi planeerimisel abi reisikorraldajalt. Mitte, et ise lennupileteid osta ja hotelli broneerida ei suudaks, aga kui kuskil terendab võimalus, et pandeemia tõttu tuleb jälle midagi ära jätta, siis... Vist lihtsalt ei taha end emotsionaalselt liiga palju siduda.

Algselt oli mul õigupoolest vaid teadmine, et tahan natukeseks eemale. Sihtpunkti ei olnud. Palusin reisikorraldajalt soovitust: tahan minna kuhugi, kus oktoobri alguses on soe, loodus on kaunis ja veini jagub. Ta pakkus: Madeira. Muidugi, miks mitte? Täiesti käimata koht. Madeira on küll Portugali osa, aga füüsiliselt asub ta oluliselt lähemal Aafrika põhjaosale.

Kerin ajas edasi. Eesti. Ärkan 4.45, et olla aegsasti lennujaamas. Kes pagan see täpselt enam teab, kuidas see reisimise-asi käib. Kõik möödub nii Tallinn-Frankfurt kui Frankfurt-Madeira suunal vahejuhtumiteta. Nii ilusat maandumist kui nüüd Madeirale, ei mäletagi. Lennujaam on täpselt ookeani kõrval. Enne sõidab lennuk üle veel paarist kaljusaarest. Ei saa kurta.

Kuna olen otsustanud, et hotelli pakutud 50eurone transfeer on pehmelt öeldes liiga palju tingimustes, kus tegelikult on hotellini viis kilomeetrit jalutada, siis otsustan just viimase kasuks. Busse lennujaamast Machicosse kirjade järgi justkui ei lähe, aga etteruttavalt: hiljem avastan, et võimatu missioon see siiski ei ole. Tuleb lihtsalt süvitsi SAMi bussiliinide (üks saarel tegutsevast mitmest erinevast bussifirmast) graafikusse süveneda ja mitte mõelda, miks neid lennujaamas justkui ametlikku peatust pole.

Jalutamine eeldab aga jutuajamist politseiga, et tuvastada, kuhu ikkagi minna, sest Google Maps ei tunnista ühtki teed jalakäijatele. Reaalsuses on kiirtee kõrval ikkagi koht ka kõndimiseks. Isegi jalgrattureid näeb. Minu kütuseks esimesel lühikesel jalutuskäigul on banaan, mis lennujaamas kõigile saabujatele kätte ulatati. Sest me oleme ikkagi banaanisaarel! (Ja viinamarjasaarel. Ja kunagisel suhkruroosaarel.)

Jõuan Machicosse, linnakesse, kus väidetavalt 15. sajandi algul esimesed inimesed maale astusid. Võib-olla oleks olnud lihtsam valida hotell pealinnas Funchalis, aga puhtalt piltide põhjal tundus Machico armsam ja sellesse, kui lihtne või keeruline sealt mujale jõuda on, ma ausalt-öeldes lihtsalt ei süvenenud. White Waters on ilus ja puhas hotell, 45 euro eest öö (mõnus hommikusöök on hinna sees) näib seda olevat küll ja veel. Käin duši all ja asun uurima, kuhu ma sattunud olen. Samm üks: liitun erinevate Madeiraga seotud Facebooki gruppidega. Ühe looja kirjutab kohe ka mulle eraldi ja pakub välja, et võiks millalgi kohtuda. Miks mitte, mõtlen. Lugesin just raamatut, kus kirjeldati usalduse olulisust. Hakkan siis ehk järgmisel päeval praktiseerima.

Esialgu asun aga otsima kohta õhtusöögiks ühele. Selleks saab Conclaves. Restoran, mis on muu hulgas tuntud väga sõbraliku olemisega omaniku poolest. Võtan koha sisse, tellin espadat (inglise keeli black scabbardfish, ilge elukas, kui vaid nimetus Google'isse lüüa), mis saabub... nojah, banaanidega. Omanik teatab mulle pärast küll, et see kombinatsioon tema lemmikute hulka ei kuulu, sest magus ja soolane on koos imelik, aga jätab mulle heldelt võimaluse siiski rahul olla. Saarel tüüpiline kombinatsion. Eraldi taldrikul kõrval veel aurutatud juurikaid. Meenutab Hispaaniat. Pea alati mingi lihatükk ja friikartulid, kuhu ka ei läheks. Pikemalt mõtlemata võtan pooleliitrise veinipudeli, sest hei. Miks ei.

Järgmisel päeval ärkan, teen paarikilomeetrise jooksuringi. Veendun, et täna (nagu igal muul päeval, kui ma seda teinud olen) on jooksmine tüütu. Jonas pakub välja kohtumise lõunasöögiks. Sõidame pisut eemale Canicali. See on väike küla, kus on mõned restoranid ja üks vaalamuuseum. Restoranis tutvun kohalikest roogadest tomati-sibula supiga, mille peal lesib praemuna ning asja nimega lapas. Need on pisikesed praetud karbid, millele veidi sidrunit peale pigistada ja läheb.

Jonas sõidutab meid seejärel kohta, kust saaksin mõne järgneval päeval teha 4-5tunnise jalutuskäigu Ponta de Sao Lourenco juurde. Hetkel piisab aga neistki imelistest vaadetest, kus on nii lõputut ookeani kui kaljusid. Tee peale jääb veel Prainha (tõlkes umbes: "rannake"), mida vaatleme ülevalt. Jällegi: efektne on see ka nii. Ja Quinta do Lorde Marina. Veider koht. Ühe rikkuri algatusel 90ndatel ehitatud minilinnake, omamoodi Disneyland, mis oli mõeldud rikastele jahiomanikele majade ostmiseks või hotellides peatumiseks. Aga rikkad jahiomanikud mitte ei tahtnud neid kalleid majasid. Ja nii on see jäänud kummituslinnaks, mille ees seisavad jahid ja kus üritatakse jõudsalt siiski midagigi teha. Nüüdseks on see ka maha müüdud ja mine tea, mis tast veel saada võib.

Sõidame veel sama saarejupi põhjapoolele. Ponta do Rosto on kaunite vaateplatvormide koht, jalutada seal kuhugi väga ei ole. Aga kõik see vulkaaniliste kivimite ja vee värk: no väärt värk küll!

Seekordseks õhtusöögikohaks valin Jonase soovitusel Mercado Velho, siinses kontekstis veidi kallim koht. Söök tähendab ikka liha-/kalakäntsakas friikartulitega, aga uhkemat poolt esindab ilmselt balsamicoga joonistatud noodivõtmed taldrikul. Seekord sai ette võetud nimelt järjekordne kohalik delikatess, espetada. Mis tähendab siis sisuliselt küüslauguga hõõrutud veisesašlõkki, mis jõuab lauda varda küljes rippudes.

Vaata ka galeriid Keiu Madeira reisist:

JÄRGNEB...