Metsavendade jälgedes Rapla- ja Pärnumaal: mis juhtus punkrites, kes hukkus ja kes pääses?

Puhkus- või ringreisil Eestis jääb alatihti tee äärde kultuuriväärtuste kõrval ka sõjaajaloolisi paiku ja objekte. Alljärgnev ülevaade annab teavet mõningatest praegusel Raplamaal ja Pärnumaal paiknevatest metsavendlusega seotud punkrikohtadest ja mälestuskividest, et teeline oskaks neid leida ja saaks ka teada, mis seal paigas juhtunud on.

Teise maailmasõja lõppedes läksid tuhanded inimesed Eestimaal metsadesse või asusid end muudes tingimustes varjama. Metsavendade koguarvuks on arvatud 15 000, nendest 2002 kohta on teada, et nad hukkusid kas metsas või laagrites. Langenute nimistu on muidugi ebatäielik ja selgeks ei saa see kardetavasti kunagi. Siiski on võimalik seda veel tänapäevalgi täiendada ja ekslikke andmeid parandada.

Metsavendluse esimene laine oli aastail 1945–1946, kui võitlus oli kõige vihasem: Siis loodeti veel kohe-kohe tulevatele muutustele geopoliitikas. Neid muutusi aga ei tulnud. Pärast lühikest vaiksemat perioodi elavnes metsavendade tegevus 1949. aasta märtsiküüditamise järel. Märtsis 1949 viidi Eestist ära üle 22 000 inimese. Metsavennad asusid oma pereliikmete, sugulaste, sõprade ja abistajate eest kätte maksma. Võitlemine, relv käes, lõppes valdavalt 1950ndate esimeses pooles, kuigi üksikuid lahinguid peeti hiljemgi ning veel 1980. aasta varakevadel leiti Läänemaalt Oru vallast Vedra külast Johannes Lillenurme surnukeha. Lillenurm oli varjul olnud 1941. aasta Punaarmee mobilisatsioonist saadik.

Eesti relvastatud vastupanu ei olnud organiseeritud samal tasemel kui lõuna pool — Leedus ja Ukrainas. Keskne juhtimissüsteem ei olnud Saksa okupatsiooni ajal ega eel välja arendatud, mistõttu tuli seda alles looma hakata. Üheks Eesti mastaabis kõige kaugemale jõudnud ja ilmselt suurimaks arenenud metsavendade organisatsiooniks oli Relvastatud Võitluse Liit (RVL), mis asutati millalgi 1946. aasta suvel Läänemaal Vigala vallas (praegu Raplamaa territoorium).

RVLi eestvedajad panid kokku põhikirja ja tegevusjuhendid nii vallaorganisatsioonide juhtidele kui ka lihtliikmetele. Organisatsiooni iseloomustabki võib-olla natuke liiga suur bürokraatia, mis mängis oma osa ka RVLi hävitamises. Organisatsiooni struktuur oli lihtne, üldjuhile allusid keskuse turvaüksus, sidemehed-luurajad ja käsuliini pidi maakondade juhid, neile vallaorganisatsioonide juhid, kellele omakorda lihtliikmed. Lisaks oli eraldi julgeolekukohus, mis tegeles organisatsioonile ohtlikuks muutunud inimeste süüasjade läbivaatamisega.

Relvastatud Võitluse Liidu Põrgupõhja staabipunker. Foto: ESM arhiiv

RVLi Põrgupõhja punker

Põrgupõhja punkrist juhiti organisatsiooni tegevust ning laienemist kuni 31. detsembri 1947 lahinguni. Mõni päev varem olid RVLi liikmed alustanud operatsiooni Koeru pangast raha röövimiseks, mis oli ettenähtud liikmete ja abistajate toetamiseks ning organisatsiooni laiendamise ja varustuse eest maksmiseks. Paar kuud varem oli julgeolek arreteerinud metsavenna, kes teadis Põrgupõhja asukohta ja oskas ka organisatsioonist rääkida. Sellise mastaapsusega organiseeritud vastupanu tekitas okupatsioonivõimus ärevust ja võeti kasutusele abinõud selle likvideerimiseks.

Koeru pangarööv ebaõnnestus, metsavennad sattusid sealt taganemisel tulevahetustesse, mille käigus oli nende poolel ka langenuid. Üks elusalt tabatutest võeti kohe kaasa Põrgupõhja punkri ründamisele. Enne punkri peale minemist otsiti lähedalasuvas Konuvere külas läbi talusid. Seal hukkus RVLi liige Oskar Marting. Punkrilahingust õnnestus lõpuks enamikul seal viibinud metsavendadest välja murda. Hukkus kaks liiget — Jaan Roosi ja Asta Jõesaar. Viirmane arreteeriti raskelt haavatuna ja ta suri kõhuhaavadesse pärast kohapeal läbiviidud ülekuulamist teel haiglasse.

Tšekistid üritasid metsavendi jälitada, kuid viimased tapsid jäljekoera ja pääsesid minema. Konuvere küla hoiti aga veel paar päeva kindlas piiramisrõngas — sildadel ja raudteel olid väljas vahid. Ilmselt oodati punkrisse või külla uuel aastal tagasipöörduvaid metsavendi. Neid aga ei tulnud. Punkri ja RVLiga lähedalt seotud Helmut Valdma (Läänemaa maakonnajuht) hukkus 1. jaanuaril 1948, kui ta sai Paekülas Andrese talus läbiviidud dokumentide kontrolli ajal tekkinud tulevahetuses surmava tabamuse.

Praeguseks on Põrgupõhja punkri varemed välja puhastatud, vallidel on näha mõningaid sealt leitud esemeid (osa neist on väljas ka muuseumides, nt Eesti ajaloomuuseumis) ja punkri keskele on paigutatud mälestuskivi, mis avati 2007. aastal.

Põrgupõhja punkri koordinaadid: 58° 47’ 8.7’’ ja 24°20’ 21.86’’

RVLi Põdraraba punker

Pärast Põrgupõhja lahingut liikusid seal viibinud RVLi keskuse liikmed ringi mööda Vigala valda, kuni sattusid jaanipäevani ka Soontagana piirkonda Hirmus-Antsu manu. Pärast kodukanti tagasipöördumist elati telklaagrites nii Kesu rabas kui ka Oese küla lähedal. 15. septembril sooritas RVLi ründegrupp edukalt Vana-Vigala raudteejaamas sidejaoskonna röövi — saagiks saadi 199 100 rubla, mis oli ette nähtud talvevarude hankimiseks ja organisatsiooni tugiisikute toetamiseks. Osa rahast jagati ka operatsiooni läbiviijate vahel, nagu tava ette nägi.

Pärast ühe operatsioonil osalenu lahkumist Tallinna asus ülejäänud grupp ehitama talvepunkrit Läti ja Kastja küla vahele metsa. Sealne Põdraraba punker oli peaaegu valmis, kui peale tuli haarang. Kaks grupi liiget saadeti toidutagavarasid täiendama, kuid nad arreteeriti 25. oktoobri hommikul kell 9 ja pärast nende ülekuulamist kinnipidamiskohal alustati kell 12 operatsiooni metsavendade punkri ja laagrikoha likvideerimiseks.

Punkri juures viibinud metsavennad juba aimasid, et midagi on valesti, ning olid sisse võtnud valvepositsioonid. Samuti oli kokku lepitud kogunemiskoht haarangu puhuks. Viktor Rumjantsev avastas lähenevad vaenlased esimesena ja avas kuulipildujast tule. See oli kõigile metsavendadele märgiks asuda teele kogunemiskoha poole, et üheskoos piiramisrõngast välja murda. Pärast tulevahetust sisevägede sõduritega jõuti Läti-Kastja teele, kust üle minnes satuti järgmise sisevägede grupi peale. Tekkinud tulevahetuses hukkus Eduard Mulk ja raskelt sai haavata Mihkel Soosalu. Tagasitõmbunud metsavennad sooritasid tema haavatasaamise kohta äkkrünnaku ning Soosalule ulatati püstol, millega viimane tegi enesetapu.

Pärast kilomeetritepikkuseks veninud jälituslahingut õnnestus metsavendadel lõpuks jõe ületamise käigus jälitajate eest pääseda ja julgeolek oli sunnitud operatsiooni kell 20 lõpetama. Kohe otsiti ka punker läbi ning leitud esemed kirjeldati ja võeti kaasa. Mingil põhjusel jäi Põdraraba punker aga hävitamata, nagu ei leidnud julgeoleku töötajad üles ka kummagi hukkunud metsavenna surnukeha. (Soosalu surmast sai julgeolek teada alles hiljem ühelt ülekuulatavalt metsavennalt.) Mõlema mehe säilmed matsid paar kuud hiljem tollane metsakümnik ja tema kaaslane, haua tähistamiseks lõigati männipuusse rist, kuid tänaseks on täpse hauakoha teadjad kadunud.

Punkri hävitasid aktivistid aastaid hiljem ning praeguseks on näha vaid punkrivallid ning nende kõrval ilmselt laskepesadeks ja kaevikuteks mõeldud süvendid — täpselt samuti, nagu Põrgupõhjal. Ka sealt on leitud mõned esemed.

Põdraraba punkri koordinaadid: 58°47’ 0.18’’ ja 24°11’ 35.87’’

Loe artiklit edasi SIIT!

Põdraraba. Foto: erakogu