Seiklus Islandil. "Tüdrukud, ärge teie olge need lollid turistid, kes ronivad päris laavajõe äärde!"

Noort kunstnikku ja kirjanikku tabas pärast kooli lõpetamist üüratu vabanemistunne. Ta lendas pikemalt mõtlemata Islandile, kus tal õnnestus näha enamat, kui oleks lootagi osanud.

Kohati tundus, et me ei jõuagi kohale. Mäe otsast nägi vulkaani ära, aga selle juurde minekuks tuli matkata ringiga ümber kahe teise mäe. Vahepeal kadus tulemägi silmist, päike läks pilve taha ja teekond paistis päris trööstitu. Kohalikud matkajad jõid kõik müstilise olemisega siniseid jooke. Tundsin, et ehk oleks pidanud ka ise sellist võlujooki kaasa võtma. Ehk siis läheks libedamalt.

Kui vulkaan täismõõdus ja täies hiilguses meie ette ilmus, kadus kogu reisiväsimus. Maa arteriaalne verejooks. See ei kõla sugugi poeetiliselt, aga vulkaan on midagi nii võimast, vägevat ja isegi groteskset, et oleks vale kirjeldada seda samamoodi nagu õrna roosiõit või roosat päikeseloojangut. Vulkaan on otsene oht, ürgne vägi, mis lõi meie silme all metallisulamist mägesid.

Ohutus kauguses seisid päästjate vilkuritega autod. Oli teada, et vulkaani mürgised gaasid võivad mõne inimese väga haigeks teha, olgugi et tuul neid gaase minema kandis.