Kuidas kelgukoerad mind sohu meelitasid ja kuidas ma sealt rikkamana välja tulin

Emajõe-Suursoo Ahunapalu küla Kahrunina talu võtab mind vastu meeletu haukumisega. Hauguvad muidugi kaheksa kelgukoera, soo on vait kui sukk, tardunud oma talvises ilus. Chico, Ferry, Aramis, Lucifer, Miku, Mato, Miila ja Musti on aga kõike muud kui tardunud. Stardivalmis ootavad nad aeglaste homo sapiens’ide järel, kes seovad kaela viimaseid salle ja topivad kelgu peal istudes tekke tihedamalt tagumiku alla. Ees on ikkagi pikk sõit. Koerad saavad lõpuks ometi joosta – see on neil lausa veres – ja saarepuust kelk lippab sahinal läbi värske lume. Kelguga veetaval pole muud kui istuda, valgeid vaateid endasse imeda ning juurelda, kas võiks külm hakata ja mitmendal kilomeetril, sest Eestimaale on ju ikkagi kärekülm talv saabunud.