Reisiideed tulevikuks: riigid, mille rahvusvaluuta on möödunud aastaga euroga võrreldes enim nõrgenenud
(2)
Enne koroonapandeemiat olid eestlased vägagi aktiivsed avastama uusi elamusi ka kaugemates eksootilisemates sihtpaikades, kui rahakott seda lubas. Välisreisidele kulus juba ligi üks miljard eurot aastas, mis võib-olla viitab juba kergele üleküllusele. Lennureisid jätavad paraku ka keskkonnale arvestatava jalajälje.
Reisisihi seadmisel loevad tihti sellised tegurid nagu päike, merevee temperatuur, loodus ja vaatamisväärsused, kuid kindlasti seab omad piirid ka reisi eelarve.
Riigi üldist edukust ja kaudselt ka hinnataseme muutust peegeldavad päris hästi valuutakursi trendid. Riik, mille raha järsult või kestvalt väärtust kaotab, peidab tihti majanduslikke väljakutseid ja elatustaseme nõrkust või tagasiminekut. Nõrgem valuuta ja madalam hinna- ning elatustase käivad päris tihti käsikäes. Samas mõõdukamad hinnad ei peegelda ju kunagi seda, et saadav reisielamus sellest kannataks. Pigem kipub olema vastupidi, kui otsida teravat elamust. Seega on ka reisisellile täiendavaks abiks, kui visata pilk sellele, mida on teinud valuutakurss ja mis seda on põhjustanud.
Alljärgnevalt toon ära mõned värvikad riigid, mille valuutad on viimase aastaga euro suhtes enim nõrgenenud. Euro tugevus peegeldab seda, et euroala oma kõrge elatustasemega on üks edukamatest ja ihaldusväärsematest majanduspiirkondadest, mis on maailma mastaabis ka koroonaviirusega suhteliselt hästi hakkama saanud.
Kui USA dollar on euro suhtes nõrgenenud kümme protsenti, siis suhteliselt tugevad on püsinud ka enamiku Aasia riikide valuutad. Aasia tiigrid eesotsas Hiinaga on koroonaviiruse põhjustatud riskidega hästi toime teinud.
Suurima löögi alla on sattunud aga mitmed Lõuna-Ameerika ja Aafrika säravad turismisihtkohad, aga ka mitmed väikesed saareriigid (India või Vaikses ookeanis), mis sõltusid suures osas turismist.
Enim nõrgenenud rahvusvaluuta edetabelit juhivad 2021. aasta alguses sedakorda Kuuba, Zimbabwe, Suriname, Argentiina ja Seiṡellid. Selles kategoorias on kodumaine raha kaotanud euro vastu väärtust rohkem kui 50 protsenti. Mitte kaugel ei ole eestlaste üks lemmikutest Türgi (37%-ga), aga ka surfarite paradiis ja Ladina-Ameerika rütmidesse kaasa haarav Brasiilia (44%).
Olgu mainitud väike hoiatus, et valuutakursi nõrkuse taga võivad peituda täna suuremad koroonaviiruse terviseriskid ja/või majandussurutisega kasvav kuritegevus.
Kuuba potentsiaal turismikohana ei vaja kindlasti täiendavat reklaami ka neile, kelle silm ei lähe just kohe särama nähes tänaval ka mõnda roosat 1955. aasta Cadillac Fleetwoodi, mis oli üks Elvis Presley lemmikutest. Kuuba tegi tänavu ilma rahareformiga, nii et kohalik maksevahend peeso devalveerus tühised 2810 protsenti aastaga. See on suurim valuutakursi sula alates Kuuba 1959. aasta revolutsioonist.
Ühe käega lubati ka palgatõusu ja teise käega (inflatsiooni abil) korjatakse preemia tagasi. Olukorras, kus aastatagusega võrreldes Eestis hinnad detsembris langesid 0,8 protsenti, kasvasid hinnalipikud Kuubas tühised 348 protsenti. Alles möödunud aasta juulis kogesid kuubalased 837-protsendist inflatsiooni, mis viib dollariseerumiseni.
Edetabeli teine vääriline koht kuulub Zimbabwele, mis avab kahtlemata julge reisimehe ees riigi juhtimise ABC õpiku, kuidas valdavalt ei peaks käituma. Majandusteadlase jaoks saabub aga selgus, et ohjeldamatu rahatrükkimine võib viia ka kiire hinnakasvuni. Ärme võrdle siinjuures neid mastaape arenenud riikidega. Nimelt Zimbabwe puhul kasvab rahamass kolmekohalises tempos (2019. ja 2020. aastal kõigest 232 ja 159 protsenti aastas).
Soovitan seega avastada, mis põnevad kogemused avanevad valuutakursi muutuste taustal tutvudes riigi ajaloo ning traditsioonidega. Seega ka pealtnäha kuivad finantsmaailma näidikud võivad enda taustal peita seda, kuidas kohalikud rahvad elavad ja mida kogevad ning see maailmakogemus on rikastav lisaks kuumale päikesele ja ookeanilainetele.
