Belgia asub sarnaselt Eestile maailma ristteedel, kus suurriigid on pidevalt omavahel rammu katsunud. Belgiale on see küll minevik, kuid I ja II maailmasõja ajal saadud kogemused on jätnud riigi mõttemaailma oma jälje, mida peegeldab Belgia Kuninglike Relvajõudude ja Sõjaajaloo muuseum.

Kohalikele valloonidele Musée Royal de l’Armée et d’Histoire Militaire või kohalikele flaamidele Koninklijk Museum van het Leger en de Krijgsgeschiedenis asutati 1910. aastal. See asub Brüsselis Viiekümnenda aastapäeva pargis (taas on heal lapsel mitu nime, vastavalt siis Parc du Cinquantenaire või Jubelpark), mille rajas kuningas Leopold II riigi 50. juubeliks 1880. aastal.

Muuseum on kaitseministeeriumi valitsemisalas ja kuni 2016. aasta alguseni oli selle külastamine kõigile tasuta, aga kaitse-eelarve kärpimiste tõttu tuleb külastajal nüüd pilet lunastada. Sellega koos kadus ka muuseumi ajalooline traditsioon — sulgemine tunniseks lõunapausiks.

Galeriid eri ajalooetappidele

Muuseum ei tutvusta ainult Belgia riigi sõjaajalugu, vaid ka sellele eelnenud arenguid Belgia territooriumil. Eraldi galerii tutvustab keskaegseid relvi ja turviseid. Kõrgaadlilt pärinevad turvised ja relvad on tänu kaunistustele rohkem kunstiteosed kui relvastus. Erilist tähelepanu tõmbab väikesele printsile sepistatud soomusrüü.

Loomulikult on olemas ülevaade Napoleoni ajastust, mis lõi eeltingimused Belgia riikluse sünniks. Eraldi väiksem galerii on pühendatud flaami ajastule, mis eelnes Belgia Kuningriigile aastatel 1815-1830, kui Belgia oli osa Madalmaade kuningriigist, millest revolutsiooni käigus eralduti.

Muuseumi põhiosa moodustav ajalooline galerii tutvustab Belgia relvajõudude arengut ja koloniaalvallutusi kuni I maailmasõjani. Seal leiab ülevaate Belgia koloniaalsõdadest Aafrikas (Kongo, Ruanda), Mehhikos ja Hiinas ning sõjalisest kohalolekust Itaalias. Saali disaini vaadates tundub, et midagi on paigast ära, nagu oleksid astunud ajas tagasi. See ongi nii: galerii ise on justkui muuseum muuseumis, selles saalis ei ole midagi muudetud alates ekspositsiooni avamisest 1920. aastatel, kui lähtuti XIX sajandi muuseumikontseptsioonist. See on üks väheseid muuseume maailmas, kus üks ekspositsioon on muutumatult püsinud läbi sajandi.

Belgial on Eestiga palju sarnast, ka neil arenes omariikluse tekkega välja maakaitse ehk kaitseliit — Garde Civique või Burgerwacht — ning sellegi arengust saab kohapeal ülevaate. Organisatsiooni lõid keskklassi kodanikud praktiliselt kohe pärast Belgia iseseisvumist, ohjeldamaks erinevaid anarhistlikke gruppe. Seaduse järgi oli selle eesmärgiks hoida korda ning säilitada Belgia iseseisvus ja terviklikkus.

Maakaitse ülesandeks oli sideliinide julgestamine, sildade ja muude tähtsate rajatiste valve, sõjavangide eskortimine ja korra tagamine tagalas ning sellesse kuulus ligikaudu 40 000 aktiivset liiget. Organisatsioon tegutses I maailmasõjani, mil Belgia kuningas Albert I otsustas organisatsiooni laiali saata, sest Saksamaa ei tunnistanud selle liikmeid sõjaväelastena, vaid pidas neid sissideks, kellele sõjaõigus ei laienenud. Ametlikult lõpetas Garde Civique tegevuse 1920. aastal, sest leiti, et selle eesmärgid jäid XIX sajandisse.

Sellesse ajajärku jääb ka Belgia tööstusrevolutsioon. Eelmise galerii kõrval asuv tehniline hall tutvustab Belgia ja maailma relvatööstuse ajalugu nn kuldsel ajastul (1814-1914). Kes meist ei teaks Liège’is asuvaid FN relvatehaseid! Seal saab täpse ülevaate XIX sajandi relvade tormilisest arengust. Belgias vormistati aastail 1830-1907 6331 erinevat relvade tootmisega seotud patenti. 1907. aastal toodeti Belgias aga 1 549 479 relva.

Maailmasõjad belglaste vaatevinklist

I maailmasõja kaks galeriid on muuseumi suurimad ja ühtlasi hingematvaimad ning selleks on ka põhjust. Belgias asuvad paljud kurva kuulsusega lahingutandrid — Ieper, Diksmuide, Passchendaele, Villers-Bretonneux, Saint-Quentini kanal ja paljud teised, kus on langenud ja haavata saanud miljoneid sõdureid mõlemal sõdival poolel. Belgia on õigusega uhke selle üle, et Saksamaa ei suutnud I maailmasõjas Belgiat täielikult okupeerida, väike osa maadest Ieperist läänes jäi Belgia kontrolli alla, mistõttu kuulus Belgia ka I maailmasõja võitjariikide hulka.

Galerii laes vaatab vastu kuulsa Saksa lenduri, „punase paruni” Manfred von Richthofeni punase triplaani koopia, mille all on I maailmasõja tehnika — tankid, soomukid, kahurid, mida kasutasid mõlemad sõjas osalenud pooled. Vaadata saab kuulsaid briti tanke Mark IV Male ja Whippet ning prantsuse Renault FT17. Kaevikusõjast ülevaate saamiseks on muuseumi rajatud ka kaevikuteliini koopia koos punkriga.

Sõjatehnikale pühendatud saalist viib väike uks edasi Vene saali, kus on väljas esinduslik ekspositsioon Vene impeeriumi kaardiväe vorme, teenetemärke, isiklikke esemeid ja lauahõbedat ohvitseride messist. Väljapandud esemed esitlevad luksust, mis käis Venemaal kaardiväeteenistusega kaasas. Osa vorme kuulus Venemaa imperaatoritele: siin on Nikolai I, Aleksander II ja III ning isegi Venemaa viimase troonipärija, bolševike poolt elajalikult mõrvatud Aleksei Nikolajevitši lapsena kantud sõjaväevorm. Hõbeesemetest on uhkemad hõbedast sõjaväetrompetid ning 53 kg kaaluv punšinõu, millele on käsitsi maalitud sõjateemalised pannood.

Pärast väsitavat I maailmasõja ekspositsiooni on võimalik jätkata väljapanekuga, mille põhirõhk on II maailmasõjal ja Belgial. Vaadata saab ka Atlandi valli koopiat ning eluolu Belgias Saksa okupatsiooni all. Seda galeriid nimetatakse looja, tuntud Belgia arhitekti Gédéon Bordiau’ järgi ning see on ainuke originaalselt säilinud hooneosa Belgia poolsajandi juubeliks 1880. aastal püstitatud näitusehoonetest. Eksponaatide abil antakse ülevaade ka kahe maailmasõja vahelistest sündmustest, milleks on uute riikide teke, sealhulgas Eesti iseseisvumine, ja poliitilise kaardi muutused Euroopas — eeskätt Saksamaal ja Itaalias.

Loe artiklit edasi ja vaata videot SIIT!


Eesti kaitseliitlane nii, nagu ta Vabadussõjas välja nägi. Foto: Andres Rekker


Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid